Rubriigiarhiiv: Rahvajutud

Nimeta tondijutt nr 4

Kui mu vanaema väike oli, töötas tema ema õpetajana ja seetõttu viibisid nad tihti vanas koolimajas. Kuigi kooli personal teadis rääkida, et majas kummitab, ei uskunud ta seda, kuni ta ühel õhtul suhteliselt hilja otsustas minna koos oma vanaemaga kööki nõusid pesema. Kui tassid-taldrikud puhtad olid, jäid nad omavahel juttu puhuma, kui äkki tuli justkui läbi seina uhkes peoriietuses härra, kleidi ja kübaraga naine käevangus. Mees oli veel sõrme suule pannud ja sosistanud: „Ssh!“  ning siis sama kergelt toast vastasseina kaudu väljunud. Nägijad olid nii hämmastunud ja ärevil, et otsustasid magama minna. Samal õhtul oldi kuuldud ka lustlikku tantsumuusikat ja nõude klirinat täiesti tühjast saalist.

Vanaema ütles, et ta oli selle loo juba ära unustanud ning tema enda emaema oli selle talle vestnud, nii et ka tema ei saa täielikult kindel olla loo tõelisuses.

Saaremaa tondijuttude kogumisvõistluse käigus 2012. a kirja pannud Saaremaa Ühisgümnaasiumi 6. kl. õpilane, loo jutustas vanaema

Nimeta tondijutt nr 3

Kui minu ema alles väike oli ja koolis käis, juhtus tema emaga, niisiis minu vanaemaga, mingi seletamatu lugu.

Nad elasid sellel ajal 2-korruselises eramajas. Oli öö, kõik magasid. Vanaisa oli mandril komandeeringus. Minu emal ja tema õel oli kahe peale üks tuba maja teisel korrusel ja vanaema magas üksinda nende kõrval olevas toas.

Vanaema oli juba peaaegu uinunud, kui kuulis alumisel korrusel raskeid mehe samme. Vanaema arvas, et vanaisa tuli komandeeringust varem tagasi, aga ta oli nii väsinud, et ei tõusnud üles ega läinud talle vastu. Mehe sammud tulid rahulikult trepist üles ja suundusid lastetoa ukse juurde. Vanaema mõtles, et ju siis vanaisa vaatab, kuidas lapsed magavad. Seejärel tulid sammud vanaema magamistoa ukse vahele ja jäid seisma. Vanaema magas näoga ukse poole ja mõtles, silmad kinni, et mis vanaisal viga, et ta tuld põlema ei pane ja miks ta seisab ja oota seal. Oli hämar öine valgus, vanaema piilus unise silmaga ja tema ehmatus oli suur, kui ta avastas, et kogu, mis seisis ukse vahel, on võõras tume kogu, kes oli vanaisast palju pikem. Vanaema arvas, et see oli mingi varas või pätt. Ta ei julgenud liigutadagi ja hakkas meeletult kartma, ise piiludes selle tumeda mehe poole. Äkitselt hakkas see ukse peal seisev kuju haihtuma, kuni lõpuks kaduski lihtsalt ära. Vanaema oli šokis ja ta oli üleni kaetud külma higiga. Ta ei maganud öö läbi.

Peale seda seletamatut lugu lasi ta oma lapsed ära ristida.

Saaremaa tondijuttude kogumisvõistluse käigus 2012. a kirja pannud Kaili Põder, Saaremaa Ühisgümnaasiumi 6. kl. õpilane

Kõrvitsakoll

Kord, kui ma olin väike, siis oli just kätte jõudmas halloween. Me olime terve perega oma maja alumisel korrusel ja sõime õhtust. Kõik oli rahulik, kuid järsku hakkas keegi vastu meie hekipoolset akent koputama. Majja saabus haudvaikus. Mind kui pere kõige laisemat ja nooremat inimest saadeti akna juurde vaatama, mis väljas toimub. Kui olin piisavalt julgust kogunud, tõusin ma oma kohalt püsti ja hiilisin akna juurde. Ma kerisin ruloo ülesse ja see, mis ma nägin, oli kohutav. Sealsamas, meie akna taga, jõllitas mind põlevate silmadega Kõrvitsakoll. Terve meie pere pistis karjuma, mina muidugi kõige valjemini. Äkki kadus koll ära. Tema asemele ilmus mu tädi, kellel olid naermisest juba pisarad silmas. Kõik lõpetasid karjumise ja kutsusid tädi tuppa sööma.

Kui me olime natuke aega rääkinud ja söönud, võtsime me eelnevalt kapile asetatud kõrvitsa ja läksime sellega teisi lähedasi ja tuttavaid kollitama.

Koju tagasi jõudes panime me kõrvitsa kapile tagasi, haarasime sahtlist oma kõige teravamad noad ja hakkisime kolli halastamatult tükkideks. Nüüd olime me mõrvarid. Tükkidest tegime kõrvitsasalatit, mille mina ära sõin. Paras sellele Kõrvitsakollile! Sai, mis tahtis!

Saaremaa tondijuttude kogumisvõistluse käigus 2012. a kirja pannud Saaremaa Ühisgümnaasiumi 6. kl. õpilane

Murelik surnu

See lugu leidis aset 50ndate alguses, peale sõda.

Kord oli üks tüdruk Irase külas Üksinda koju jäänud. Võõrasema oli kodust tol õhtul ära läinud. Oli sügis ja hiline aeg. Tüdruk luges küünlavalgel raamatut. Äkki kuulis ta pudelite kolinat. See tuli ruumist, kus olid surnud majaomaniku asjad. Nimelt paar päeva enne seda oli perenaine lahkunud siit ilmast. Ta laip oli veel seal majas. Enne surma oli naine soovinud, et teatud inimesed ta isiklikke asju endale ei võtaks. Tüdruk arvas, et kolinat teeb surnud perenaine, kes oli tulnud kontrollima, et ta asjad kõik olemas oleks. Kolin kestis tükk aega ja lõpuks saabus vaikus. Tüdruk jäi magama.

Hommikul lauta minnes pidi ta läbi minema ruumist,kus surnu asus. Imestus oli suur, sest laiba pealt oli lina ära kukkunud. Tüdruk oli täiesti kindel, et eelmisel õhtul oli kolistanud just tema, kes oli mures oma asjade pärast.

Peale matust oli aeg-ajalt olnud kolinat kuulda.

See tüdruk oli minu vanaema (Aino Kask, 78-aastane)

Saaremaa tondijuttude kogumisvõistluse käigus 2012. a kirja pannud Kerli Aksalu, Saaremaa Ühisgümnaasiumi 6. kl. õpilane

Minu tondid

Kord vanaema juures vannitoas end korda sättides tundsin kuklal pilku. Turjakarvad tõusid püsti, külmavärinad käisid üle selja ning miski mu sees sundis mind ringi vaatama.Väristasin õlgu ja põgenesin vannitoast.

See ei olnud esimene kord, kui olin selles majas midagi tundnud. Tihti tuli ette, et kuulsin köögis kedagi toimetamas ning seejärel köögi taha tuppa minemas, kuid vaatama minnes ei olnud seal kedagi. Olen kuulnud ka kassi kräunumas kohtades, kus ta olla ei saa.

Ühel õhtul, kui kogu perega elutoas istusime, rääkisin neile oma „tontidest“. Vanaema jutustas siis, et vannitoas vannis olla surnud minu vaaronu, köögi taga toas oli elanud mu vanavanaema. Kassi kohta ei osanud ta midagi öelda, sest majas on elanud väga palju kasse ja koeri, kellest suur osa on maja lähedale ka maetud.

Vannitoas tehti aga remont, mille käigus vann välja lõhuti. Pärast seda ma vannitoa kummitust tundnud ei ole. Ka kass ei ole tükk aega häält teinud ja vanavanaema hing pole ka köögi ja toa vahel käinud.

Võib-olla on selliste juhtumitega nüüd kõik, kuid samas võib see olla vaikus enne tormi.

Saaremaa tondijuttude kogumisvõistluse käigus 2012. a kirja pannud Saaremaa Ühisgümnaasiumi 6. kl. õpilane

Nimeta tondijutt nr 2

Kunagi, kui mu emme oli väike, viibis ta oma tädi- ja onulastega tihti maal vanaema juures. Nad olid teinekord seal päris mitu ööd.

Mida rohkem öid seal veedeti, seda lõbusamaks muutusid õhtused magamajäämised. Kellaaeg lähenes juba keskööle, kui vanaema ja vanaisa ikka veel teisest toast laste itsitamist kuulsid.

Vanaema käis niikaua keelamas, kuni tal kopa ette viskas ning ütles lastele: „Mina lähen nüüd magama, püüdke teiegi uinuda, aga ärge pange tähele, kui keskööl meie hiljuti surnud naabrimees Hannuse Peeter vaikselt teie toast läbi jalutab ja š-tähte susistab.“

Pärast Peetri-jutte pole vanaemal lastelaste magama jäämisega enam probleeme olnud.

Saaremaa tondijuttude kogumisvõistluse käigus 2012. a kirja pannud Elo Nõmm, Saaremaa Ühisgümnaasiumi 6. kl. õpilane, loo jutustas ema Annika Õunpuu

Tõeline lugu saunaskäigust

Oli hiline õhtu. Istusime maakodu sauna kaminaruumis, nautisime läheneva sügise tuulehoogude müha ja grillitud kana. Järsku mattus kõik pimedusse – voolukatkestus. Kuna ümberringi kasvavad võimsad puud, pole tormiste ilmadega harv juhus istuda õhtul pimedas toas. Kaminas hõõgusid veel viimased söed.

Nüüd kutsus onu meid jahtuvasse leiliruumi ja taskulambi valgusel näitas saunalava all seinal sarvedega olevuse kujutist. See olevat Vanapagan, kes elab õues asuva suure kivi all. Kunagi ammu-ammu kasvasid ümber kivi suured tammed. Praegugi on neid seal kümmekond. Tammik olnud koht, kus külarahvas käinud pidustustel ja oma rasket elu kurtmas. Vanapagan kuulas rahva kaeblemist, siis tüdines ja otsustas, et võtab küla kauni vaeslapse oma seltsiliseks. Kui siis ühel õhtul rahvas jälle kogunes ja vaeslaps kivi kõrval nuttis, tuli Vanapagan kivi alt, haaras tüdruku sülle ja kadus.

Aastasajad möödusid, onu ehitas kivi kõrvale sauna, teadmata, et tänapäevalgi elab endiselt Vanapagan kivi all. Ega Vanatühi end igal ajal ilmuta. Ikka siis, kui saun kuumaks köetud, higipisarad jooksevad saunalistel ja seintel. Eriti meeldivad talle elektrita õhtud ja noored saunalised, kelle lõbustamiseks viskab tõrusid plekk-katusele, ulub akende taga ja vahetevahel piilub aknastki, maskeerides end okstest pärjaga.

Hirm oli! Lisasime kaminasse puid, hoidsime üksteise lähedusse, et kedagi ei tabaks vaeslapse saatus.

Saaremaa tondijuttude kogumisvõistluse käigus 2012. a kirja pannud Sandra Aulik, Saaremaa Ühisgümnaasiumi 6. kl. õpilane, loo jutustas onu Koit Kallas

Kapjadega mees

Eelmise sajandi algul oli Sarapiku Juula Läänemaal ühes mõisas teenijaks. Mõnikord käis Juula Lihulas oma tädi vaatamas. Ühel sügisõhtul sammus ta pimedas mööda teed Lihula poole. Ta kuulis eemalt lähenemas kedagi kapjade plaginal. Juula tardus soolasambaks, sest tema ees seisismust kogu, kes oli inimese mõõtu, aga jalad olid karvased ja kapjadega. Must kogu kappas edasi ja Juula jätkas hirmust värisedes oma teekonda.

Saaremaa tondijuttude kogumisvõistluse käigus 2012. a kirja pannud Henri Põrk, Saaremaa Ühisgümnaasiumi 6. kl. õpilane, loo jutustas ema, kes omakorda u 1965. a kuulis seda maakodu naabrinaiselt

Nimeta tondijutt nr 1

Ükskord oli Allika Sass olnud Pihtlas peol. Pidu sai läbi, kui õues oli väga pime. Kõige lühem tee koju oli läbi surnuaia. Surnuaia ääres on kõrge kiviaed. Koperdas siis Sass üle kiviaia ja komistas millegi valge ja suure otsa. Algul arvas ta, et see on tont. Tont tõusis püsti ja oli väga suur. Siis aga ehmus tontki ja hirnahtas. Selgus, et see oli Unga Tiina valge hobune.

Saaremaa tondijuttude kogumisvõistluse käigus 2012. a kirja pannud Kerdo Salujärv, Saaremaa Ühisgümnaasiumi 6. kl. õpilane, loo jutustas vanaema Aili Mesipuu

Headus kurjuse vastu

Vanast Mustjala kihelkonnast Abula külast Aandi Simmu oli Saaremaal vanal ajal tuntud tark ja ravitseja. Vanal Simmul oli tegemist isegi Vanakurjaga. Vanakurjale ei meeldinud, et ta vaeseid ja väeteid aitas ja haigusi ravis.

Simmu oli rääkinud, et kord täiskuu öösel tulnud Vanakuri hobustega Aandi õue teda kimbutama. Koputanud ukse taga ja kutsunud Simmu õue. Simmu läind õue ja näind vankrite ees kahte musta hobust ja vankril istuvat Vanakurja. Vanakuri käskinud teda vankrile istuda. Simmu istunud vankrile ja hobused pistnud Uussaare metsa poole kihutama. Simmu mõtlend, et nüüd on tema elupäevad loetud. Viimases hädas mõelnud ta, et peab issameiet tagurpidi lugema. Vaevalt sai ta selle tagurpidi loetud, kui teda visati vankrilt maha ja hobused koos Vanakurjaga olid kadunud.

PS!  Aandi Simmu oli minu isapoolse suguvõsa üks esivanematest. Juttu on räägitud meie suguvõsas ja üleskirjutis on ka Tartu Eesti Kirjandusmuuseumis.

Saaremaa tondijuttude kogumisvõistluse käigus 2012. a kirja pannud Kaisa Raaper, Saaremaa Ühisgümnaasiumi 6. kl. õpilane, loo jutustas vanaema

Lauda ilmutus

Jõgevamaal asub Kaarepera küla ja seal omakorda asuvad lehmalaudad.

Kord oli laudas haigestunud lehm, kuna seal olevatel loomadel polnud mitu aastat olnud võimalust suvel olla heinamaal. Loomal jäid jalad nii haigeks, et ta piinles valudes. Räägitakse, et polnud raha, et osta loomale veterinaarapteegist rohtu, mis oleks ta haigust parandanud. Lahenduseks loom hukati ning nüüd räägitakse, et alati südaöösel lehm häälitseb tugevalt ning koputab inimeste südametunnistusele.

Tänaseni kardetakse südaöösel liikuda laudatee peal, kuna kardetakse, et lehm tahab kätte maksta.

Saaremaa tondijuttude kogumisvõistluse käigus 2012. a kirja pannud Emma Peel, Saaremaa Ühisgümnaasiumi 6. kl. õpilane, loo jutustas vanaema Antonina

Vana mahajäetud maja

Külas (Koitla), kus elab minu vanaema, on üks mahajäetud maja. Külaelanikud hoiavad sellest majast eemale ja ei taha sellest rääkida.

Ühel päeval läksime sõbrannaga seda maja lähemalt uurima. Maja uks oli lahti, astusime sisse ja vaatasime veidi ringi. Äkki kuulsime suuri ja raskeid samme. Tahtsime minema joosta, aga olime nagu kinni naelutatud. Jalad ei liikunud paigast ja nii seisime keset tuba süda tugevasti rinnus pekslemas. Peagi nägime musti hirmuäratavaid kogusid, kes tiirlesid meie ümber. Me hoidsime teineteise käest kinni ja karjusime täiest kõrist. Äkki saime paigast liikuma ja panime jooksu. Me jooksime järjest kiiremini ja kiiremini, taha vaadata ei julgenud meist kumbki. See oli kohutav.

Kui olime koju jõudnud, ei rääkinud me sõnakestki pikka aega. Lihtsalt ei tulnud sõnad suust. Vanaemale rääkisin oma juhtumist alles mõni päev hiljem, sest kohe ei olnud selleks julgust.

Praegugi seda maja nähes tulevad külmavärinad peale ja sinna maja lähedusse ei lähe ma enam ealeski.

Saaremaa tondijuttude kogumisvõistluse käigus 2012. a kirja pannud Andrea Ärmus, Saaremaa Ühisgümnaasiumi 6. kl. õpilane, loo jutustas vanavanaema Maie Ärmus

Valjala kirik

Vanast tahetud ehita Valjalga kerku. Ehitama akatud Pahna küla pöllale Kabelimääle, kus sel aal oli kabel. Mis nad olid pääva üles ehitand, see oli ööse kurjadevaimude poolt maha kistud.

Ja siis ole midagi muud aidand, kui et nad akand Ariste küla karjamaale uiesti ehitama. Aga sääl sündind seesama: mis nad pääva ehitand, see lammutatud ööse ää. Siis ei aidand jälle muu nöu, kui tarbis jälle teise kohta ehita.

Nad mötelnd selle välja, et pannund kaks musta ärga rataste ette ja kivikoorma pääle ja pannund ärjad käima. Kuhu ärjad pidand seisma jääma, sönna pidand kerk ehitatama.

Härjad jäänd seisma Valge-jööla* maa otsa ja sönna ehitatudki kerk. Ehitamise aegu pole aga kurjadvaimud seda mette ööse änam ää löhkund.

Ehituskivid toodud Tagaverelt Jaani kihelkonnast. Savi** toodud Pahna küla karjamaalt. Kerk ehitud töutuse peale: kui seitse venda korraga kerku lähevad, variseb see sisse.

* sellest tulebki nimetus Valjala

** saviaugud praegu nähtavad

Jutustanud Juuli Varvas, s 1878. a, Valjala kihelkonnast. Kirja pannud Ants Raev 1946. a (RKM II 5, 97/9 (1)). [Aa S 81 + 82]

Sõnaseletused:

rataste ette – vankri ette
pidand seisma jääma – olevat seisma jäänud
töutuse peale – tõotusega

Kirp ja täi

Kirp ja täi olid riidu läind. Täi vöitles, et ah, mis sina ka oled, üppad ühest kohast teise, aga vot, kus mina olen mees. – „Mis mees ka sina oled. Ronid krae peale, saadakse säält sind kätte ja tapetakse ära. Sa oled laiskade inimeste seltsimees. Aga mina lähen keisri sulepadja sisse.“

Kirp jäi ikka vöidumeheks, täi lontruseks.

Jutustanud Liisa Tampsö, 72-a, pärit Jööri külast (Valjala kihelkond). Kirja pannud Paul Alvre Tallinnas 1942. a (ERA II 302, 458 (282)). [ATU 282A*]

Tark kuningatütar

Ühe kuningal oli kord nönda tark tütar, et keski temaga rääkida ei saand, sest tema möistis igaühe suu nönda kinni sulguda, et teine es tea kedagi enam vastata.

Siis laskis kuningas köiges maailmas kuulutada: „Kes tahab mu tütart omal naeseks saada, see piab umbes nii tark mees olema, et ta mu tütre oma jutuga ära vöidab.“

Kui juba kuulutus oli laiale lagunend, siis akkas kuningakojas palju vöeraid noori mehi käima, aga ükski ei saand ta tütre vastu oma räekimisega. Viimaks läks asi veel nönda ulluks, et kuningakoda seisis alati vööraid noori mehi täis – ei olnd enam pidu ühtegi: üks tuli kuningatütre jutule, teine läks. Vana kuningas oli kaks nädalad pükstega magand, sellepärast et vöeraid köik tuad täis olivad, et julgend ta mitte öösel püksisi jalast ära eita. Tütrel oli seesama lugu ehk ullem veel, sest ta ei tohtind oma päädgi sugema akata.

Siis laskis kuningas uue kuulutuse välja anda: „Kes mitte ta tütre vastu rääkimisega ei saa ja on julgend tulla narrima, saab pea jäu lühemaks tehtud.“

Sestsaadik ei tulnd mitte nönda palju oma önne katsuma – arvaste möni käis veel, aga need kautasid oma nupud otsast.

Ja nönda kadusivad kosilased viimaks köik ära ja vöis juba arvata, et kuningatütar vanaks jäeb ja audas alli soku näeb.

Siis vöttis üks kerjaja poiss nöuks kuningale kosja minna. „Kui asi äesti läheb, saan kuninga väimeheks. Mis sa inimene veel tahad? Ehk teiseks, kui tehakse pea jägu lühemaks, siis tehakse, saagu mis saab, kas abe vöi nokk ehk alumine mokk.“

Mehike paneb omale ilbud ümber ja kaltsud kaela ning läheb sedamoodi teele.

Kohe leiab ta ühe surnud varese maast. „Seda vöib inimesel tarvis ka olla,“ ütleb ta ja pistab varese kotti.

Tükk maad edasi minnes näeb ta ühe molli maas olevad, kellel otsas pragu oli. „Selle piab ka ära vötma,“ ütles ta, „kes teab, kudas asi läheb. Vöib olla, et kuninga väimehe saan. Tuleva aasta, kui kuningatütrel ehk teiseks ütelda mu naesel laps on, siis on titepesuküna omast käest. Mine akka siis, kui sul pole enne muretsetud mitte, küna tegema, ehk kes selle oskab veel valmis teha.“

Siis toppis ta küna kotti ja läks edasi.

Siis leiab ta ühe vöru maast ja pistab kotti. Edasi minnes leiab ühe puust vaia maast. „Seda vöib ka maja mehel tarvis olla,“ ütleb ta ja pistab kotti.

Viimaks leiab ta ühe Saksamaa jäära sarve maast, mis imelene keeruline oli. Sellegi pistab ta oma kotti ja sammub edasi.

Kui ta juba nönda kaugele oli saand, et kuninga linn silma paistis, jäi ta sinna ööseks, et oomiku vara kuningatütre jutule saaks minna. Sääl jutustas ta oma ettevötet teistele inimestele, kellega ta seekord kokku juhtus, ära. Need naersivad teda ja ütlesid: „Kas sul siis mitte omast pääst sugugi kahju ei ole, kui see sul otsast ära vöetakse?“

Mehike vastas: „Kes see mul otsast ära vötab? Mul on ju ka auk nina alla loodud, kellega vöin vastust anda. Ehk vöib olla, et kuningatütrel kange meheleminemise imu on pääle tulnd, misläbi ta kohe ennast mu alla annab.“

„Mine siis pääle!“ ütlesivad need talle, „aga kui sa tagasi tuled, siis pia meeles, et sa ei unusta oma pääd ligi vötta.“

Teisel ommikul töuseb ta vara ülese ja läheb kuninga linna ja otsekohe kuninga majase. Sääl lasti teda ilusaste sisse ja küsiti, mis ta tahta. Tema aga räägib ülese, et ta kuningatütrele kosja tulnd. Kuninga tuapoiss ütleb: „Täädmata, kas kuningatütar niisugust meest oma jutule vötabgi, sest need piavad suurtsugu mehed olema, kellega kuningatütar rääkima akkab.“

„Pia kinni!“ ütleb ta edasi, „ma lähen kuningatütre käest küsima – vöib olla, et su pää talle ka meele järele on, kui ta ridva otsa püsti pannakse.“

Tuapoiss räägib kuningatütrele, et üks kerjaja poiss talle kosja tulnd on. Kuningatütar vastab: „Kui ta nönda äbemata on ja mind tahab teutama tulla, siis ep ole minul ta pää otsast raiumise pärast ka kedagist kahju – las ta siis sisse tulla.“

Poiss lasti sisse minna. Sisse astudes üüab ta kuningatütrele: „Tere ka, mu pruut, külm köhuots!“

Kuningatütar vastab: „Ei ole külm köhuots; on aga nii palav, kas prae vares ta pääl ära!“

Poiss vötab varese kotist välja ja ütleb: „Teeme siis proovi, kas ta on nönda palav?“

Kuningatütar ütleb „Vöiks proovi teha küll, aga sula rasv jookseb maha.“

Selle pääle vöttis kotist künakese välja ja ütles: Selle paneme alla, et sula rasv mitte maha ei jookse!“

Kuningatütar ütleb: „Selle ots on ju löhki, mismoodi see piaks sula rasva kinni pidama?“

Poiss vötab kotist vöru välja ja ütleb: „Vaat, selle paneme otsa pääle, kust ta löhkine on.“

Kuningatütar paneb vöru küna otsa peale ja ütleb: „ See vöru on ju suur ja ei pitsita pragu mitte kinni.“

Siis vöttis poiss vaia kotist välja ja ütles: „See vai löö vahele, kui vöru suur on!“

Kuningatütar katsus järele ja leidis, et poisil öigus oli. Siis küsis ta järsku: „Kuule mees! Mikspärast on sul nönda keerulised jutud?“

Poiss vöttis sarve kotist välja ja näitas „Vaat, see on ju oopis keerulisem, kui minu jutud on!“

Selle pääle ei täädnud kuningatütar enam midagi vastata ja jäigi poisile naeseks.

Nönda sai kerjajast kuninga väimees. Paar nädalad iljem peeti pulmi, kus köiki asju küllalt saada oli. Kes juhtus kaudu käima, sai ka oma peatäie kätte, sest sarjaga anti ölut ja söelaga viina. Ütelge nüüd veel, et see jutt vale on!

Kirja pannud Juhan Ratas Lõve vallas (Valjala kihelkond) 1895. a (E 25801/9 (6)). [ATU 853]

Sõnaseletused:

laiale lagunend – levinud
need kautasid oma nupud otsast – neil võeti pea maha
es tea kedagi enam vastata – ei osanud midagi vastata
paneb omale ilbud ümber ja kaltsud kaela – riietub
mis ta tahta – mida ta tahtvat
räägib ülese – räägib välja
sarjaga – tuulamissõelaga

Mikspärast jänese suu nelja risti löhki on

Kord pidasivad veiksed valged jänesed nöu siitmaalt ära minna, sest siin ei karda ükski loom neid. „Kus piaksime minema?“ küsis keegi nendest, „kus piaksime seesugusid eest leidma, kes meid kardavad?“

Viimaks suure arvamise ja päämurdmise pääle leidsivad nad otsuse: tarvis Saksamaale minna. Sääl piab ikka ää olema köikidel, kes sääl elavad. Olgu siis küll, et keski meid sääl ei karda.

Siis vöeti pikk teereis ette ja akati minema. Esimine pääv läks iluste mööda – ei juhtund midagi önnetust. Teisel pääval jöudsivad nad ühe kiviaja ligi. Sääl ütlesivad nad üksteisele: „Üpagem köik ühekorraga aja pääle, et kui kedagi vaenlast teispool aeda oleks olevad, siis meil julgem vastu akata, kui meie köik ühes rias oleme.“

Kuida räägitud, nönda sai ka tehtud. Kraps, kargasid köik ühekorraga aja pääle. Teispool aeda oli suur lambakari, kes neid nähes ära kohkusivad ja jooksu panivad. Seda nähes akkasivad jänesed aja pääl köik suure suuga naerma. Siis naersivad nönda kangeste, et igaühel suu veel teistpidi löhki läks.

Sestsaadik vöeti nöuks seia maale jääda ja ei mitte ilmaski enam reisi pääle mötelda, sest esiteks olla nad neid loomi näind, kes neid olla kartnud, ja teiseks ei tohtida nad seesuguse ristis löhkise suuga kusagi vöerale maale minna, veel vähem siis Saksamaale, kus veel igaüks ennast piab viksiste üles näitama.

Sest ajast saadik on jänese suu nelja risti löhki ja kui jahikoerad teda taga ajavad, läheb ta uueste jälle oma pesa juure tagasi, kust ta üles on kargand.

Kirja pannud Juhan Ratas Lõve vallas (Valjala kihelkond) 1896. a (E 25007/9). [ATU 70]

Sõnaseletused:

kiviaja – kiviaia
seia – siia
viksite üles näitama – korralikult üleval pidama, käituma

Miks vähk tagasipidi käib

Muistesel ajal, kui jögesid ega kraavisid ei olnd ja vihma ka ulgal ajal ei sadand, tuli elajatel ja lindudel kange veepuudus kätte. Siis käskis Jumal, et köik pidivad akkama kraavi kaevama.

Siis läksid köik neljajalgsed ja sulekandjad kraavi kaevama. Köikide kraavikaevajate seast aga puudusivad metskits ja vähk.

Kui kraav valmis oli, kutsus Jumal metskitse ja vähi oma juure ja küsis: „Miks teie ei läind kraavi tegema?“

Metskits ütles: „Mul on väga ilusad riided, ma kartsin, et need saavad kraavitöö juures mudaseks.“

Siis tuli kord vähil vastata, aga see ei lausund sönagi oma vabanduseks.

Siis ütles Jumal metskitsele: „Et sa pole mitte läind teisa loomi appi töötama, sellepärast ei tohi sa kraavist mitte juua, vaid pead, kui sul jänu on, puulehtede päält kastet jooma!“

Vähile ütles ta: „Sul on vist silmad perses, et ei läind kraavi kaevama, aga kui kraav valmis, siis oskad ennast küll kalda alla pugeda.“

Sestsaadik ei pole mitte metskits kraavist joond ja vähk roomab ka sest ajast tagaspidi, kui Jumal talle ütles: „Kas sul silmad p…s on?“

Kirja pannud Juhan Ratas Lõve vallas (Valjala kihelkond) 1896. a (E 25005/7). [Aa US 74]

Ise tegi

Kaarma möisa rehepapp oli ise üks ametmees, sest oskas nööpisid tinast valada, mis sel ajal väga pruugitavad olivad.

Kord tegi ta veikese katlaga tina sulaks, kui vanapoiss ta juure tuli ja küsis: „Mis sa siin keedad?“

„Silmarohtu,“ vastas rehepapp.

„Kas sa vöiksid mulle ka natuke anda?“ küsis vanapoiss.

„Vöid saada küll,“ ütles rehepapp, „aga seda piab sulle soojalt silma kallama, muidu kui on külmaks jäänd, siis ta ep ole nönda ää, kui soojalt on.“

Nüüd sidus rehepapp vanapoisi öue pingi pääle seliti kinni. „Aga ütle, mis su nimi on?“ küsis vanapoiss.

„Minu nimi on Ise,“ kostis rehepapp. Siis töi ta keeba tina ja kallas vanapoisile silmade sisse.

Siis töusis vanapoiss pingiga üles öhku. Ülevel tulivad kirjude riietega poisid vanapoisi kisa pääle ta juure ja küsisid: „Kes tegi? Kes tegi?“

Vanapoiss kisendab vastu: „Ise tegi! Ise tegi!“

„Noh, kui ise tegid, siis lenna pääle taevaalust mööda! Aga kui möni teine oleks teind, siis oleksime meie teda inetuma teu eest karistand.“

Kirja pannud Juhan Ratas Lõve vallas (Valjala kihelkond) 1896. a (E 25004/5). [ATU 1135]

Sõnaseletused:

väga pruugitavad – palju kasutatavad
keeba tina – keevat, tulist tina
lenna – lenda

Koirakoonumehed

Koirakoonumeestest räägiti ka mönda: neid ööldi inimese liha söödada.

Ükskord üks mees olnd nende kääs vangis. Siis nad söötnud seda palja pähke tuumetega, et easti lihavaks pidi minema. Mees olnd üksi ühes kambris kinni. Väike auk olnd ukse sees, kust ta oma sörme läbi pidi pistma, et teised katsuda vöisid, kas sörm easte pehme on.

Mees pole sörme annud, vaid pistnud iga kord puupulga. See olnd ika köva, sel viisil ta saand sääl kaua aega süüa.

Viimaks kui nad juba ta söötmisest ära tüdind olid, siis nad tahtnud teda ära küpseta. Teised olnd keik kodunt ära, vanamoor olnd üksi kodu. See kütnud ahju palavaks ja siis tahtnud meest, raudrataste pääl ahju ajada.

Mees ütlend, et ta ei oska rataste pääle istuda ja ütlend, et vanamoor peab ise enne näitama, kuida öieti istuma peab. Vanamoor istund esite ka vähe rataste ääre pääle näituseks, aga mees ütlend, et see pole öige mitte ja käskind uuest paremine näidata. Siis vanamoor istund kenaste rattale, mees lükand rattad vanamooriga ahju ja pand ahjuukse eest kinni.

Teised olnd juba öues – mees pole enam välja saand, ta pugend ennast sängi alla, kus riided ees olid olnd, et ta pole ära paistnud. Kui teised sisse tulnd, akand oort aisutama ja ütlend: „Kaari-kääri kärtsa aisu, oma vanamoori moka aisu.“

Nad pole toas enam läbend otsidagi, arvand mehe ära jooksnud. Läind varsi öue teda otsima. Saand nad metsa juba läind, siis mees tulnd sängi alt välja ja vötnud omale soola seltsi ja riputand seda oma jälgede sisse, et nad ta aisu ei tunneks.

Saand mees kuskile mere äärde saand, siis ta kuulnud neid oma jälgi mööda järge tulad. Mees käind siis tagaspidi ja riputand ika soola oma jälgide sisse. Sääl olnd nenda palju laia lehtega rohtu, mees pugend söna rohtude alla. Nad otsind küll, aga pole leidnud. Aisutand ika jälgi ja ütlend: „Ömmu tulnd, tunnu läind, tunnu tulnd, tunnu läind.“

Aga pole meest üles leidnud.

Saand nad jälle tagasi läind, siis mees tulnd rohu alt välja ja läind jälle edasi, kuni ta oma maale tagasi saand oli.

Kirja pannud M. Kolm Valjala kihelkonnas 1889. a (H III 5, 20/2 (3)). [ATU 327A]

Sõnaseletused:

koirakoonumehed – koerakoonlased, penikukid, koera pea ja inimese kehaga olendid
ööldi söövad – öeldi, et nad söövad
palja pähke tuumetega – ainult pähkli tuumedega
raudrataste – rauast vankri
näituseks – ettenäitamiseks
rattad, rattale – vanker, vankrisse
aisutama – nuusutama
saand mees .. saand – kui mees oli .. jõudnud
järge tulad – järele tulevat

Könnu metsa kivi

Valjala Könnu metsas olla niisugune kivi, kus köik loomade ja inimeste jäljed peal olla. Jälgide sinna saamist seletakse järgmiselt. Vanasti kukkund see kivi maa peale, siis olnd aga kivi pehme. Kes sinna peale astund, selle jälg jäänd kivile. Pärast aga angund kivid ära ja kiviga ühes ka jäljed.

Jutustanud Marie Nelis, 42-a, pärit Kalli külast (Valjala kihelkond). Kirja pannud Heimar Nelis Jursi külas 1939. a (ERA II 233, 323 (6)). [Aa US 2]

Muusika vanakurjade taltsutaja

Minu isa vanaisa, sündind Tepu talus, üüdnimega pilli Juhan, olnd tähendatud valla torupillimees ja pääle selle Kingli möisa pöline rehepapp. Tol ajal olnd vanadkurjad alalised möisa rehtede külastajad, nii et öösel pimedas keegi arilik surelik ei julgend enne ommikust kukelaulu möisa rehtedele läheneda.

Kord küsind rehelised rehepapilt: „Sina väike mehike! Kuidas sa nende vanapoistega akkama saad?“

Rehepapp seletand: „Ega nendega kuntsi ole. Kui nad väga mürgeldavad, siis panen pilli üüdma, nii kohe kükitavad irvitades nurgas kuni esimese kukelauluni, siis kaduvad napsu pealt köik!“

Iseäranis maiad ja tüütumad olnd väiksed kuradid – juhtund olema leivakottis möni suupärasem pala, see kadund kohe aganase, leivakannikas seisnud alati puudumata. Nii kölab rehepapi seletus.

Minu isa mäletab veel vähe oma vanaisa, olnd öige väike mehike.

Jutustanud Aleksander Jõgi, 54-a, pärit Muhu kihelkonnast. Kirja pannud Endel Jõgi Välja külas (Valjala kihelkond) 1939. a (ERA II 233, 314/5 (20)).

Sõnaseletused:

kuntsi – kunsti
napsu pealt – otsekohe
aganase – aganate sisse

Linda kivid

Kui Linda oli kive korjand sauna ehitamiseks, merest tulles olid tal äki pölle paelad lahti pääsend. Keigusti karjamaal oli tal kivi maha kukkund. Kivi kukkund Lindale varvaste pääle. Siis akkand Linda nutma. Ta nutnud väga kaua, nii et tema pisaratest tekkind jögi.

Ja praegugi on olemas see jögi, mida nüüd üüdakse Maadevahe jöeks. Ja kuhu see kivi kukkus, seda kohta nimetatakse praegus Naistessooks.

Jutustanud Marie Piip, 54-a, Valjala kihelkonnas 1939. a (ERA II 233, 243 (1)).

Sõnaseletused:

Keigusti – Kõiguste

Pääsemine kurja käest

Maasi maalinna oli ükskord läind kaks meest Kalju külast, sinna maalinna. Sääl oli olnd koopas ja need kaks meest läind koopast alla. Sääl olid nemad näind, et mees istund laua taga ja lugend raha. Need kaks meest, kes seda näind, pandud töotama, mis nemad annavad, kui pääsevad siit.

Köige esimene oli luband oma ärja, teine, kes temal köige enne vastu tuleb. Selles eksis tema, sest temal tuli köige enne vastu tema väike laps. Kolme päeva pärast pidid need asjad toodud olema Koigi järvele.

Kolme päeva pärast läksid mehed sinna teatud ajal. Kui nad sääl olid viibind, tulnd vali maru ja viind ärja järve. Isa aga pidand kövasti lapse kinni. Siis palutud Jumalat, et tema lapse päästaks. Viimaks ilmund kuri ise last isa käest ära vötma, aga ei saand ikka last kätte. Laps pandi aga kiriku ööseks altari ette, kukk kaendla ja püha raamat ette. Ommikul kuulnud laps oma selja taga müdinat, aga tema ei tohtind vaadata ümberringi. Kui kukk oli laulnud, kadund müdin ära. Nii pääses see laps kurja käest.

Jutustanud Anna Raamat, 78-a, Väkra külast (Valjala kihelkond). Kirja pannud Martelle Metsma 1939. a (ERA II 233, 238/9 (23)). [ATU 810]

Rahatuli

Kord oli keegi vööras mees läind Väkra metsa. Tema oli näind eemal ühte tuld. Läind ligemale, et näha, mis imeline tuli see küll vöib olla, kas rahatuli vöi muu tuli. Aga rahatuli see ikka oli. Sest mees oli läind tule juurde tuld küsima ja temale oli kühvliga visatud eemale tuld. Mees oli vötnud oma jäo maast ära ja jätnud muist maha.

Ommikul, kui mees oli avand pentsaki tasud, kukkund temal öberaha maha. Mehel tulnd viimaks meele, et need eileöhtused sööd olnd, mis tema oli saand vöörastelt meestelt tule ääres. Tema läind seda kohta vaatama ja oli leidnud säält, kuhu eile oli raha eemale visatud, palju öberaha. Nüüd oli mees märgand, et see töesti oli olnd rahatuli.

Jutustanud Viiu Tooman, 74-a, Väkra külast (Valjala kihelkond). Kirja pannud Martelle Metsma 1939. a (ERA II 233, 235/6 (18)). [Aa S 27]

Sõnaseletused:

pentsaki tasud – pintsaku taskud
sööd – söed

Saaremõisa koobas

Pöidel Saaremöisast akkab maa alt auk tulema ja tuleb kuni Pöide juure, teine aru viib mere ääre.

Üks mees vaadand seda koobast ja tahtnud sinna minna. Kuid ta oli näind, et siga läind pörsastega ja kadund jälle ära. Mees ei julgend koopa minna.

Ärra saatnud ühe mehe vaatama, kui kaugele viib see auk. Mees läind ukseni, ta kangutand ukse lahti ja vaadand, et sääl olnd raha sees: viiekopikalised olnd suured nagu toobi pöhjad. Säält toodud raha.

Nüüd on see koobas kinni vaibund ja ei ole näha, et sääl on olnd rahva varaait.

Jutustanud Anna Raamat, 78-a, Väkra külast (Valjala kihelkond). Kirja pannud Alma Saar 1939. a (ERA II 233, 205/6 (18)).

Üks vana jutt

Ennevanast üks mees läind kooljad matma ja ta leidnd ühe koolja pealuu. Ta löönd saapaga senna pealuu pihta, ise ütlend: „Jah, inimesed rääkivad, surnud peab üles töusma. Mis siit töusmas on?“

No saand jöululaupa öhtu tulnd, koolja tulnd aga ka senna. Küsind: „Mikspärast sa mind kirguaedas löid? Nüüd pia mind selle eest sii kolm pääva ülal.“

Siis ta olnd kolm pääva sääl. Saand ta sääl olnd, siis ta ütlend mehele: „Tule nüüd mulle ka vööraks.“

Mees läind senna. Esimeseks tulnd üks suur tuba vasta. Sääl olnd suured puusepad sees, ööveldand ja raiund. See mees küsind selle koolja kääst: „Mis see tähendab?“

Koolja ütlend: „See tähendab seda, kes maailmas ühtetasa pääl teind on, kellel pole pühaped ega argipääd olnd mitte, see peab siin ka ühtetasa töös olema.“

Läind teise tuppa. Sääl olnd suured kingissepad, need ömbland nii tiitsest. See mees küsind selle koolja kääst: „Mis see tähendab?“

Koolja ütlend: „Need, kes maailmas ühtetasa teind on, sellel pole siin ka rahu mitte.“

Siis läind ta oma tuppa. Sääl olnd üks suur puu, lehed varisend päält ja kasund pääle. Mees küsind: „Mis see tähendab?“

Koolja vastand: „See tähendab maailma, mis surevad ja sündivad.“

Siis see mees olnd kolm pääva ta juures, tulnd jälle ära. Pole enam olnd ühtid oma asju, kui ta kodunt ära tulnd on. Käind kaksipidi pääl, viimaks kadund ära.

Sest ajast, kui ta kolm pääva selle koolja juures on olnd, on juba kolmsada aastat olnd.

Kirja pannud Villem Mets Püha kihelkonnas 1875. a (H, R 3, 205/7). [ATU 470A]

Sõnaseletused:

kirguaedas – surnuaial
surnud peab – surnu peab
vööraks – külaliseks
ühtetasa – alatasa
tiitsest – tiidsalt, kiiresti
kasund – kasvanud
ühtid – ühti, mitte sugugi

Ussid ja annergad

Kui Vanajumal ilma loos, siis ta viskand ülalt taevast pailajupi maha. Üks ots jäänd merese, teine maale. Pailajupp kukkund sedaviiti pooleks. Sellest poolest, mis kuivale jähi, sigisid ussid, teisest poolest tulid annergad.

Jutustanud Mari Liiv, s 1866. a, pärit Hõbeniku külast (Püha kihelkond). Kirja pannud Ester Liiv Loona külas 1948. a (RKM II 24, 438 (12)). [Aa US 62]

Sõnaseletused:

pailajupp – paelajupp
jähi – jäi
annergad – angerjad

Vennad ehitavad kirikut

Ühekorra olnd kaks venda. Teine akkand Püha kerku ehitama, teine Valjala kerku. Seltsis akkand ehitama. Kumbkid tahtand omal ennemini valmis saaja. Püha kerk saand ennemini valmis. Teine vend vihastand sellest ning südametäiega vettand öössa Valjala kergu juurest suure kivi ning tahtand sellega Püha kerku puruks viruta. Südametäie ning suure jöuga virutand natuke kiiva. Kivi kukkund Pokasaare maha. See on paergugid sääl alles. Seda üütakse Ullikiviks. On ikka kena jurakas teine küll.

Jutustanud Juuli Liiv, s 1901. a, pärit Hõbeniku külast (Püha kihelkond). Kirja pannud Ester Liiv Loona külas 1948. a (RKM II 24, 430/1 (152)).

Sõnaseletused:

kerku – kirikut
saaja – saada
kiiva – viltu
Pokasaare – Pokasaarde (heinamaa)

Kerves Tahula kivi all

Tahulas olnd ühes öues üks suur naljaka märgiga kivi. Viimati oli selle pere mees kivi ää löhkund. Kangesti suur pauk oli olnd, nenda et söukest polla enne äga pärast änam nähtud. Kivi all olnd aga kerves. Karva poolest olnd söuke suur punakaskollane. Eks mees katsund raiuda, aga kui kerves üsna nüri olnd, viind ta selle möisa. Möisnik vettand kerve vastu ning polla mette attähgid ütlend.

Paari pääva pärast tulnd aga üks vööras mees ning küsind, kas sii olla olnd üks suur kivi. Mees ütlend vöörale, et oli näh. Siis vööras küsind, et kus see siis siit jähi. Peremees rääkind ää, et ta olla kivi ää löhkund. Eks siis vööras küsind jälle, et kas sa’s leva siit kivi alt mette kut midagid. Mees rääkind, et jah, ühe vana kerve ta leidand ning viind selle möisa. Siis oli vööra ing täis saand ning ütlend, et olid sa ka loll, et see oli ju puhas selge kuld.

Siis olnd mehel eeselgid kahju, aga mis sa änam ikka ää teed.

Jutustanud Jakob Roosu, 78-a, Suure-Rootsi külast (Püha kihelkond). Kirja pannud Asta Sepp 1946. a (RKM II 4, 520/2 (2)).

Sõnaseletused:

äga – ega
karva poolest – värvilt
attähgid – aitähki
olla olnd – olevat olnud
jähi – jäi
kas sa’s leva – kas sa ei leidnud
mette kut midagid – mitte kui midagi
eeselgid – endalgi

Miks Saaremaal hunte pole

Ennemuiste olnd Saaremaal irmus paelu untisi. Talve ajal nee vädand küla koirad ää ning vahest kaapind lammaste lauda seinde ala augud ning viind lambad ää.

Ühekorra tulnd Saaremaale kaks vöörast meest, keda keskid pole tundand, ning ütlend, et nad viivad undid ää. Siis möis ajand igast perest vaimu välja undiajule. See olnd talisel ajal. Aabijad käind siis keik metsad läbi ning ajand undid välja. Nee kaks vöörast meest ootand Masa juures ning puhund vahest ühte pilli. Undid jooskand sönna keik kogu. Siis mehed akkand väina poole minema, undikari järge. Neid olnd nii pailu, et väina jää olnd allikiri.

Pärast seda polla siis Saaremaal änam ühtegid unti nähja olnd.

Jutustanud Mari Liiv, s 1868. a, Loona külast (Püha kihelkond). Kirja pannud Ester Liiv 1947. a (RKM II 3, 448 (8)). [vrd ATU 592]


Sõnaseletused:

keskid – keegi
undiajule – hundijahti
vaimu – töölise
aabijad – ajajad
polla – ei olevat
allikiri – hallikirju
nähja – näha

Loomade äälitsusi

Tüdruk andand anedele kaapsusuppi, ani karjund kalkunile: „Kiida kaa! Kiida kaa!“ Kalkun roovind nokaga putru ja kiitand „Tobra, tobra!“ Vares kuuland seda keiki päält, mötlend: „Mis pagan neil sääl lahti on?“ ja lendand molli ääre pääle. Virutand nokaga oort kaapsuste sisse: „Kuraat, kaapsud!“

Kalamees tulnd oomiku rannast, aga mette kala kilki ka kottis. Kass näind seda ja karjub: „Niu, näu!“

Teisekorra tapetud lehm ää, kass näind seda ja kohe pistnd löugama: „Kaaksam, kaaksam!“ Kui ahtra lehma liha keedetud, olnd kass jälle jäul ja karjund: „Jäule, jäule!“

Kirja pannud Arnold Kuusk Pihtla vallas (Püha kihelkond) 1936. a (ERA II 121, 495 (5)).

Sõnaseletused:

oort – kohe
kaapsu, kaapsusti – kapsa, kapsaste
roovind – proovinud
tobra – hea (vene laen)
mette kala kilki – mitte ei kala ega kilki, s.t kott oli tühi

Rebane ävitab kirpe

Kui rebane tahab kirpudest lahti saada, siis ta vötab suvel villatuusti suhu, läheb jökke vöi mönesse muusse sügavamasse vette, vajutades keha tahumise osa järk-järgult sügavamale. Viimati jääb veepinnale ainult ninaots ja suus oitav villatuust. Kirbud pögenevad ikka körgemale – viimati on neid villatuust täis, siis laseb rebane tuusti suust lahti ja kirbud jäävad veesse ujuma.

Kirja pannud Albert Kald Püha kihelkonnas „vanematelt meestelt“ 1967. a (RKM II 238, 19/20 (6)). [ATU 63]

Sõnaseletus:

tahumise – tagumise

Kabelimäe tekkimine

Vanasti olid saarlased riielnud, kuhu tuleb linn ehitada. Muist inimesi tahtnud selle ehitada Kuresaare, teised jälle Veetaa, Varese randa.

Veetaa akatudki linna ehitama. Kuresaare inimesed ei tahtnud linna Veetaa ja löhkusid linna vastalt maha. Ka veetagused ei jätnud oma jönni, vaid ehitasid aga edasi. Löpuks arvasid nad, et vanakuri nende linna löhub ja jätsid ehituse pooleli.

Nii on linn ikkagi kuresaarlaste tahtmise järele Kuressaare. Veetaguse linna varemetest tekkis aga Varese randa mägi, mida akati Kabelimäeks kutsuma.

Jutustanud Reedik Ots, 73-a, Kailuka külast (Püha kihelkond). Kirja pannud Etveelie Kuldma 1939. a (ERA I 6, 375 (1)).

Sõnaseletus:

Kuresaare – Kuressaarde

Vanaaegne matmispaik

Trammi saadu taga on vanaaegne matmispaik. Iljemal ajal leidnud Laasi Ingel sealt kuldsörmuse. Sellest peale näind ta alati pahasid unenägusid. Ühel ööl öue minnes näind ta valges rüüs naisterahvast, kes üüdnud: „Too mu kuldsörmus äe!“

Ingel viindki kuldsörmuse tagasi ja siitpeale kadund tal pahad unenäod.

Jutustanud Leena Putk, 47-a, Suure-Rootsi külast (Püha kihelkond). Kirja pannud Endel Palts 1939. a (ERA I 6, 371 (3)).

Sõnaseletus:

saadu – eraldiseiseva põllulapi

Tatt ja ämblik

Tatt ja ämblik saand Nasva jöe silla pääl kokku. Ämblik ütelnd, et ta tuleb linnast maale elama, teda aetakse linnas igast nurgast elamast ära. Tatt ütelnud, et ta tuleb linna elama: maamees paneb teda vastu maad, nönda et kondid ragisevad, aga linnamees paneb taskurätiku sisse ja pistab tasku.

Nüüd läksid jälle teine linna ja teine maale elama.

Kirja pannud Arnold Kuusk Räimaste külas (Püha kihelkond) 1936. a (ERA II 121, 493 (1)). [ATU 282A*]

Undile viiuli mängimine

Vöhmal olnd muiste pulmad ja viiulimängija pahandand, läin minema. Eksin metsa ää ja kukun undi auku, kus unt enne sihes olnd. Mees akkan undile pilli mängma, unt kuuland kenasti, ei läind siis mitte mehe kallale.

Metsavaht kuuland seda, et metsas aukus mängitud viiulid. Läind vaatama, leidnud sihest undi ja mehe. Siis toodud külast mehi abi ja tömmatud unt august silmusega välja, pärast ka mees.

Pärast naerdud seda meest ikka – undi viiulimängija: pulmas ei viisin mänga, nüüd aitas undile küll mängida.

Jutustanud Kaarel Pöhk, s 1866. a, Putla külast (Püha kihelkond). Kirja pannud Aadu Toomessalu 1938. a (ERA II 201, 393 (4)). [ATU 168]

Sõnaseletused:

ei viisin mänga – ei viitsinud mängida
aitas – sobis

Kaarlikivi

Valjala maantee ääres asub kivi, millel on istease. Räägitakse, et seal pidand ennevanasti iga möödamineja mütsi peast ära vötma, muidu teinekord mööda minnes jooksvat kivinänn järele ja röövivat inimese ära. Kivi asub Sagariste küla vahel maanteeäärsel karjamaal.

Kord läind keegi mees sealt mööda ja arvand, et ei maksa mütsi maha vötta. Kui ta tagasi tulnd, näind ta, et kivi otsas pölend tuli ja mehed askeldand seal ümber. Hirmuga pistnud mees jooksma. Natuke maad jooksnud, siis kuulnud mees müdinad selja taga. Ta polevat julgend taha vaadata, ja müdin vaikind varsti. Iga kord, kui mees sealt mööda läind, kuulnd mees müdinat selja taga.

Seda kivi nimetatakse meie pool praegu Latsikivi. Seal kivil istund kord Rootsi kuningas Karl XII ja sellepärast austatud seda kivi peapaljastamisega. Kivi juures olevat olnd suur must silt, kus valgete tähtedega olnd kirjutatud: „Müts maha vötta“. Kivi nimetati ka Kaarlikiviks.

Jutustanud Juhan Lippu, 63-a, pärit Emmaste kihelkonnast Hiiumaalt. Kirja pannud Susanna Lippu Kõljala külas (Püha kihelkond) 1939. a (ERA II 233, 148/9 (6)).

Sõnaseletus:

kivinänn – kiviema

Piila järve lugu

Ennevanast olnd Putla ja Piila küla vahel suur järv, mida kutsuti Piila järveks. Sinna järve jooksid Piila poolt kolme allika vesi, mis ei lasknud järve veest tühjaks saada. Sealt järvest püüdsid kolm kalameest kalu. Üks neist asus Putlas, teine Piilas ja kolmas Aeskas. See, kes Putlas asus, oli teistest targem, ta viis kaladele oma poole järve äärde kaljaraba, mis meelitas kalad ära. Teised kalurid mötlesid, et see on nöid, ja tahtsid teda ära tappa. Kui nad akkand üht kalurit ära tapma, ütles see kalur, et järv peab kasvama kinni. Kui jöudnud kätte kolmas päev, akkas järve äärde koguma rohelist vahtu, mis aga pikapeal turbaks kujunes.

Nüüd on järv kasvand juba kinni ja muutund sooks.

Jutustanud Mihkel Tõnu, 62-a, Liiva-Putla külast (Püha kihelkond). Kirja pannud Kalev Mätlik Saue-Putla külas 1939. a (ERA II 233, 133 (5)).

Sõnaseletused:
Aeskas – Haeskas
kaljaraba – kaljapära

Kuidas Valjala kirik oma nime sai

Kui Kaali-Köljala ümbrus ja köik lähedal olevad elanikud ehitasid kirikut, oli üks ehitajaist iseäralikum mees teiste seas. Ta oli tüse, priske, suur ja ültse väga suure kehaehitusega mees. Ja pealegi oli sellel mehel valge jalg. Teised töölised üüdsid ikka Valgejalg.

Kui kirik oli valmis, siis algas kiriku nime valimine. Köik töölised olid ühes nöus ja üüdsid ühest suust: „Valgejalg.“

Ja kiriku nimeks saigi Valgejalg. Kui aga Eesti läks sakslaste kätte ja Eestis akkas maksma Saksa ülemvöim, siis muudeti see kiriku nimi Valgejalg Valjalaks.

Jutustanud Jüri Arro, 80-a, Reekülast (Püha kihelkond). Kirja pannud Arnold Rattas 1939. a (ERA II 233, 105/6 (10)).

Kirikuplatsi otsimine

Ennemuistse oli moeks vanadel eestlastel kirikuplatsi otsimine. Selleks pandi ärjad vankri ette, kivikoorm peale ja saadeti ärjad teele. Kus ärjad seisma pidid jääma, sinna pidi kirik ehitud saama. Nii tehti, kui Kaali-Köljala ümbrus ja teised tahtsid kirikut ehitama akata.

Oli juunikuu, kui saadeti ärjad teele. Ärjad käisid ja käisid kuni viimaks tuli soo ette ja ärjad pidid algama sooteed. Kuid ärjad ikkagi kivikoormat soosse ei jätnud ja viisid soost välja. Kui olid juba kövad teed mööda käind natuke aega, tuli ärgadel mägi vastu ja ärjad panid end sinna magama. Nii oli kirikuplats käes.

Oli kirikuplats käes ja akkas kiriku ehitamine. Töölisi oli palju ja kiriku seinad kerkisid päris jöudsasti. Kui jöudis kätte öhtu ja töölised läksid röömsal palgel kodusse. Kui tulid teine ommik, oli köik jälle maatasa.

Kuid nüüd akkas töölistel suur mure. Köik, mis päeval tehti, see öösel lammutati. Töölised panid valvurid ööseti valvama. Valvurid valvasid esimese ja teise öö, kuid nendel kahel ööl ei lammutatud, aga kolmandal enam ei antud müüridele armu. Kell oli kaksteist, kui äkki kivi kukkus kivi järgi maha, nii et ühtegi kivi ei jäänd üksteise peale. Valvurid jäid suu lahti vaatama, ega möistnud midagi öelda. Kuid viimaks said valvurid targemaks ja läksid lähemalt vaatama, kuid midagi ei näind, kes pidi lammutama. Kolmandal päeval töölised ehitasid juba kurval näol, sest töö, mis päeval tehtud, see öösel lammutatakse. Kuid seda neljandal ööl enam ei ole tehtud, mis tehti ennem. Kirikut ehitamas oli palju mehi ja kirik sai varsti valmis.

Jutustanud Jüri Arro, 80-a, Reekülast (Püha kihelkond). Kirja pannud Arnold Rattas 1939. a (ERA II 233, 103/5 (9)). [Aa S 82 + 81]

Sõnaseletus:
koorm – koorem

Püha Juri kutsikas

Vanajumal olla maailma äga ilusaste valmis teind ja pannud iga ainava looma omasse ametisse. Sellega juhtund siis va Püha Juri kutsikale see töö ja kohusetäitmine, et ta peab mitte üksi Saaremaad, vaid ka kõike maailma koduskäijatest, tontidest, külmkingadest ja kõigist tühjastpaljast vaimudest puhastama.

Et tal mehikesel selle tarvis palju aega ära kulub, ning oma peatoiduse ooleks ei olla tal sugugi enam aega üle jäänd. Selle tarvis antud talle taevast oma igapäevane osa. Osa jägamine olla kaks korda aastas sündind, nimelt talvel küündlapäeva aegas, ja sügisel mihklipäeva laupa öösel. (Sest praeguski on veel Saaremaa mõnes kuhas seda kõvat kindlad ebausku, et iga eluloom, mis mihklipäeva lauba öösel välja kadunuks jääb, saade kohe untidest ilma armuta ära murtud.)

Passi sisse olnd siis Vanaisa kõik ta kohused ülesse pannud: esiteks, tema amet; teiseks, et tal igal pool luba käia on, nii kui kunagi Saaremaa töömehed muidugid ulguvad; kolmandeks, et ta igal aastal kaks korda taevast osasi saab, kellega oma kõhtu täita.

See mõte on Saaremaal kindel ja kõva, et undid peaje mihklipäeva lauba ööse taevast osa saama, sest mitu meest olla neid kõrsist koju tulles näind: suures-ulk unta koos, ise uluvad ja ojavad kõik suud ülesepidi osasaamiseks lahti.

Kord juhtund üks karjatüdruk mihklipäeva lauba õhtul ilja kahe tühja raandaga kaugelt metsa äerest saunast koju tulema. Suur kari untisi olnd tee ääres. Tüdruku ehmatus olnd küllalte suur, aga näind imeks pannes, et metsakoerad läind kohe tema eest kõrvale, teised teine poole teed. Aga üks akand talle järele käima. Tüdruk vaatand tagasi ja näind, et va Püha Juri kutsikas tulnd temale järele ning silmad jooksnud vett. Korraga tunnud tüdruk, et teine raand olnd raskem, vaatand sisse ja näind, et seal sees olnd suur must noosakas. Tüdruk kalland selle pangest välja, unt arind kohe selle musta kotaka omale suhu ja pöörnud tagasi.

Üks teine kord olla üks perenaene kuulnud, kui päris selge eal olla taevast untidelle ütelnud: „Teised saavad minu käest täna õhtul osa, aga sina seal otsa peal pead ilma jäema. Sina mine Laiavälja kaasiku taha raba ääre koplisse, sinna selle ärja kallale. See valge ärg on päris perenaise ooletuse läbi sinna täna ööse välja jäänd, sellepärast olgu see siis sinule osaks. Ja vaata, teisel omigul olnd ärg murtud ja ka söödud.

Nõnda juhtund jälle üks külamees talvel küündlapäeva laupa öösel ilja obuse ja reega läbi metsa sõites koju poole tulema. Suur undikari olnd tee peal ees. Kõik ulund, suud lahti kohe taevast. Mees mõtelnud, mis nüüd teha? Ütelnud aga siiskid suure irmuga: „Külamehed, tee pooleks!” Nii ka kohe olla sündind, teised läind teine poole teed, mees sõitnud keskelt läbi. Vaatand aga korra veel irmuga tagasi ja näind imeks pannes, et üks metsakoer jooksnud talle ree järele, ja jällegi jooksnud teisel silmad aledusega vett. Mees märkand kohe, et üks must kogu olla tal ree tagasotsa peal olnd. Ta lükkand selle pitsa varrega sealt maha. Ja vaata, unt kahmind kohe suure isuga selle omale suhu ja läind tagasi.

Ühes kohtas olla jälle küündlapäeva lauba öösel undid õue jäend koera ära murdnud. Nõnda olla siis siin ja seal inimeste ennaste ooletuse läbi palju õnnetusi sündind, nii et viimaks tiritud va allivatimees kohtusse. Mehike olnd kindel ja julge selle peale, sest ta lootnud oma õiguse peale ning ütelnud, et ta olla seda kõike oma passise ülesse kirjutud Vanaisa enese lubaga teind.

Kästud passi ette näidata. Nüüd alles tulnd mehiksel meelde, et tal passi enese käes ei olnd, vaid olla seda oma va poolevenna, karjakransi, kätte oida annud. Palund mehike natukene aega, et passi järele minna, sest et tal enesel õiget vatitasku eiga mütsikeari* vahet ei olnd, olla ta oma passi karjakrantsi kätte oida annud. Lubatud talle ka aega järele minna.

Läind mehike kohe ja küsind kransi käest, kus ta pass on, tal olla teda ädaste tarvis. Koer oli koa selle jälle tükkis ära unustand, sest tal ei olnd õues head ojukohta, ta annud kassi kätte ja kinnitas ise kõvaste kassi, et oitku seda undi passi oolega.

Ütelnud undi vastu: „Oota, mina lähen toon kodunt ära.“

Läind kohe kassi käest küsima. Kass ütelnud: „Pea, ma toon aidast salve alt ära.“

Läind vaatama, jah, vanad kurjad närijad või nurgelised rotid söönd jälle undi passi üsna puruks ära. Vaata, eiga siis vanal ajal paberid ei olnd. Siis said kõik asjad naha peale ülesse kirjutud, niisammuti ka undi pass. Kass arvand küll kõige parema kuha aitas viljasalve all nurkas olnd ja pannud sellepärast siis ka sinna. Noh, nüüd olnd söödud.

Viind koerale selle aru, et rotid olla undi passi üsna suutumaks ära närind. Koer läind undi juurde selle teatusega. Unt saand koera ooletuse peale pahaseks, tormand kohe koera kallale ja akkand kransi kasukast sasima. Krants saand suure vaevaga va läänelambapoisi küüsist lahti ning jooksnud kohe koju kassi sasima. Kass tõmband küüned irevele ning kriipsund kransi nina üsna punaseks. Krants akkand kuue õlmaga nina pühkima.

Selle aja sees saand jälle kass kihutes minema ja jooksnud kohe aita iirede kallale. Aga ei ta mehike polla kinkind: muud kui kidast ta kätte saand, seda ta nahka pannud. Kus undi nahast pass on? Mis te, kurjadloomad, olete nahka pannud, las mind kransi käest sasida saada. Mina teile elu ilmalgi ei kingi, ikka kedas kätte saan, kohe nahka panen.

Nii on ka lugu koera ja undiga – unt ilma passita ei tohtind poolegid enam ennast kohtusse näidata ning akkand sõst päevast saadik muidu iseoma käe peal ümber ulkuma. Aga et tal, mehiksel, passi ei ole, võib igaüks teda kinni tarida ja kohtu viia, kust ta kohe ead vaevapalka saab.

Kus ta aga karjakrantsi silmab, seal on ta kohe selle kraadis oma ära kadund passi pärast kindi. Krants jookseb jälle kassi ja kass rottide kallale. Nii on lugu just igal pool üle terve Saare- ja suure maa.

* Vanad endised inimesed pidasid palju omal mütsi eare ehk keari vahel paigal, olnd see juhtumise kaupa mõni kiri ehk ka tubakas ja tuleraud, kui vatitaskus ruumi ei olnd, pidi mütsi naha vahe aitama.

Kirja pannud Pöide kihelkonnast pärit jutu A. Küng Pärnus 1889. a (H II 18, 72/80 (7)). [Aa US 37 + ATU 200]

Sõnaseletused:
ainava – ainsa
Püha Juri kutsikale – hundile
koduskäiatest – surnud inimestest
saade murtud – saavat murtud
peaje – pidavat
ojavad – hoiavad
raandaga – puuämbriga
noosakas – suur tükk (midagi)
arind – haaranud
kohe taevast – taeva poole
ennaste – endi
eiga – ega
mütsikeari – mütsikäär
kinnitas kõvaste kassi – rõhutas kassile
ojukohta – hoiukohta
viind selle aru – viinud selle teate
suutumaks– sootumaks, täiesti
teatusega – teatega
läänelambapoisi – hundi
kidast ~ kedast – keda
ilmalgi – mitte kunagi
poolegid – (mitte) sugugi
sõst – sellest
kraadis kindi – kraes kinni

Hundiks käimine

Enne käind inimesed ikka undiks. Jeesuse sündimisest saadik ei ole seda enam nii sagedasti.

Kord olivad ämm ja minia. Ämm oli söönd koldemüiril liha, minia oidnud last ja akkand ämmaga nurisema, et see üksi liha nahka paneb ja miniale midagi ei annud. Ämm öölnud: „Mine too ise! Ma käin ise omale liha toomas.“

Minia paluma: „Õpeta mind ka, kust ja kuidas liha tuua.“

Ämm oli viind minia värava taha, pöörnud ühe kivi peal kolm korda ringi, ajand undinaha miniale selga ja minia saand undiks. Kahju aga, et minia ei küsind ja ämm unustas õpetamast, kuidas undist inimeseks jälle saab. Küll tahtnud naene jälle undinahka kätte saada, aga ei olla saand. Nii jäänd ta ulgaks ajaks metsa. Viimaks akkand laps aga irmsasti karjuma. Ämm tüdind ära. Mis teha? Läind värava taha ja üüdnud:

„Tule nüüd metsast meie emme,
tule meie lasta lakutama,
ellakesta imetama,
tallekesta tandsitama!“

Sellepeale tulnd siis unt metsast ja akkand last imetama. Nüüd saand vanamoor undi tagumisest jalast kinni, viind undi vägisi kivi ääre, pöörnud seal jälle kolm korda ümber. Sellepeale langend undi kasukas maha, paljast teise jala külge oli jäänd tükk undi karvu.

Noor naene tõutand, et ta iialgi ei lähe enam undiks, vana käind aga ikka oolega ja söönd liha.

Kirja pannud Joann Prooses Tornimäe külas (Pöide kihelkond) 1902. a (E 42400/1 (30)). [Aa S 76, vrd ATU 409]

Sõnaseletused:
koldemüiril – koldekivil
lakutama – jootma
paljast – ainult

Ärjapölvlastest

Vanal ajal on olnd seiksid pölvepitkusi mehi olnd. Ükskord oli läind Pahavalla külast Kingli, nüüd Laimjala vallast vana Pölde Hans karjamaale mere ääre ka luusima. Allikamäel kuulnud kadakapöesaste sees seikse igavese kisa ja kära. Hans astund ka ligemale vaatama, mis kära sääl on.

Ligemale jöudes näeb vana Hans: kolm pölvepitkust meest riidlevad – kiskuvad küündega, närivad ammastega. Vana Hans läind juure, küsind: „Mispärast teie siin riidlete?“

Mehed jätnud ka riidlemise jälle ja akand vana Hansule kenast rääkima: „Meie riidleme oma isa päranduse pärast. Isa suri ära ja jättis meile päranduseks ühe kübara, kepi ja kingad – ning kepp, kübar ja kingad olnd ka sääl maas. Vana Hans ütelnd: „Mis sääl riielda on? Igaüks saab ühe asja.“

Mehed jälle seletand vana Hansule, et nende asjadel pole üksikuld miskid väärtust: need asjad – kübar, kepp ja kingad – peavad köik ühel olema, nendel on siis seike omadus – kui [saad] kübara pähe, näed igale poole nii kaugele, kut sa tahad, ja kui sa kingad jalga paned, oled kohe sääl, kus sa tahad minna, ja kui kepp so käes on, keda sa kepiga see sureb ära, ja keda sa kepiga pistad, see kaob ära, paljast veetilk jääb maha jälle. Vana Hans kuulan selle jutu ära ja ütelnd: „Ut, ma vaatan ka neid asju, kas on nönda.“

Pölvepikused mehed luband ka vaadata. Vana Pölde Hans pannud kübara piha, vaadant: „Jah, sellega näeb kaugele küll, aga kudas nende kingadega lugu on?“

Pannund kingad jalga, katsund jalgu liiguta. „Jah, tösi jah, kerged küll, aga kepp?“

Väiksed vennad pole ka keppi keelnud mitte vana Hansule katsumast. Vana Hans vötnud kepi kätte, vaadand seda, pöörnud iga otsa ja külge, äkist teind nobe liigutuse, pistnud iga ärjapölvlast korra kepi otsaga, nenda olnd need kolm venda köik kadund, maha jäänd kolm veetilka.

Nüüd olid asjad vana Hansu omad. Hans läind körgese mäe otsa, ise mötlend kuulujutu järge – Kuramaal olle ea elada. Ut, ma vaata korra ja vaadand: „Jah, seal on elu ea!“

Liigutand korra jalgu ärjapölvlase kingadega ja olndki Kuramaal ja olnd ka ea elada – süia, juua olnd east.

Kui vana Hans niimoodi kauemad aega Kuramaal söönd ja magand oli, siis läind üks pühapäev uluaega viitma välja luusima. Sääl tulnd mötte peale: „Äi tea, mis mo va Reet peaks Saaremaal Pöldel koa tegema?“

Pannund kübra pähe, vaadand – vana Reet keedab oasuppi, kuivat sealiha sisse pannund, mis just vana Hansul köige maitsevam toit. Hans säält kohe ärjapölvlase kingad jalga, liigutand korra jalgu ja olndki Saaremaal Pahavalla külas Pölde öues.

Hans astub uksest sisse tuba ja oaleeme katel keebki tulel. Vana Reet ise muiel näoga juures. Hans söönd oaleent köhu täis ja eitnud puhkama. Pääle selle pole enam Pöldelt ära läind mitte.

Aga kus need ärjapölvlase pärandus – kübar, kingad ja kepp – jäänd on, seda ei tea keegi. Neid asju pole selle sugul tänapäevani kellegil näha olnd mitte.

Kirja pannud Aleksei Lesk Pajukurdla külas (Pöide kihelkond) 1925. a (ERA II 40, 81/3). [ATU 518]

Sõnaseletused:
ärjapölvlastest – väikestest mehikestest, päkapikkudest
kokutad – koputad
jätnud jälle – jätnud järele
uluaega – jõudeaega
paljast – ainult
kuivat – kuivatatud
selle sugul – sellel sugukonnal

Kerjus

Kord olnd Pöidel üks kerjus, kes vahel kaubelnd ka vanade nööpidega. Ta olnd pealt vaadates väga vaene ja ta eland ka selle kohaselt. See kerjus olnd ka juba üsna vana. Viimaks tulnd ka temale surmatund kätte ja et tal kedagi pärijat ei olnd, otsustatud tema riided, mis ta ainukene varandus näis olevat, vaestele jagada. Akatud ta riideid lähemalt vaatama ja nähtud, et riided on koos väikestest lappidest ja lapikestest. Üks lapp olnd teise peale õmmeldud ja kogu rõivas näind kaunis kentsakas välja. Kõik lappide õmblused olnd aga korralikult kinni nõelutud. Juhtund nii, et keegi arutand ühe lapi õmbluse lahti, sest riided tundund väga paksud, ja sealt tulnd nähtavale ulk raha ja kulda. Arutatud ka teised õmblused lahti ja kõik õmbluste vahed olnd raha täis. Tollest rahast on see kerjus saand kuulsaks.

Jutustanud Mihail Leiner, 42-a, Levala külast (Pöide kihelkond). Kirja pannud Jaan Ratassepp 1939. a (ERA II 232, 89/91 (70)).

Levala kõrts

Levala kõrtsis elavad ju praegust inimesed. Nõnda neh, aga seal muist otsa, see rihaldne, oo tühi. Seal see lugu siis juhtuski. Seal pole juba tükk aega änam kõrtsi olnd, siis see lugu olli juhtun.

Üks mees olli läind sealt kõrtsist pimes vankriga mööda, see olli üks kaugema maa mees. Omad inimesed ei tea paerst änam midagid sellest kõrtsist rääkida. Nojah, see mees läks sellest kõrtsist mööda, siis olli muidugid juba üsna pime ka. See kõrts oo päris küla vahel. Ja siis see mees näind ka ja kuulnd, et seal kõrtsis mängab pill ja tantsitakse. Rahvas olnd seal tühjas rehes ja muudkui söönd ja joond. Mees mõtlend, et ull see asi oo ete küll. Nüid äkisti veel sõuke kõrts sii maamuna peal ja päris tants ja laul teistel lahti.

No läind siis viimaks seda asja ligemalt vaatma ka. Siis läind vanal silmad lahti ja ta näind, et see asi seal rehes oo kole ja väga vanaaegne, nii et sõukseid inimesi paerst üldse polegid. Sai siis aru jah, aga nii julge mees ta olli, et pole joosma pand, seisis paiga pääl ja vaatas natuse aega. Üks mees oln teises rehe nurkas ja mängand torupilli, sõuke tükk olli olnd, mida ta pole tundnd ja sõuksed imelikud riided olnd inimestel selgas. Õllekannud olnd ka latsis, mis kõrts see muidu oo; need käind siis usinasti rinki ja teispool rehe parandat siis tantsiti selle pilli järge.

No viimaks läind sellel pealtvaatajal asi ulluks: seesama lugu jah, mis ikka inimestel sõukste asjade juures juhtub. Päris irm tulnd teisel nahka, et vaimud tantsivad ööse seal rehes ja äkisti see pealtvaatamine teeb mõne õnnetuse ka veel risuks kaela.

Tea nüid, sõuke lugu nende tontide ja vaimudega juba allist ajast pääle olnd, et ead nendest pole veel mette olnd.

Jutustanud Mare Tüür, 51-a, pärit Muhu kihelkonnast. Kirja pannud Jaan Ratassepp Suur-Rahula külas (Pöide kihelkond) 1940. a (ERA II 275, 98/100 (11)).

Sõnaseletused:
paerst – praegu
latsis – platsis, kohal

Siniste preilnate augud

Ühekorra olla Kahtla möisaproua läind ööse kellu kaheteistme aal mööda praegust Laimla maanteed. Silla talu lubjaaugu kohal, sääl kasvand siis suured tammed, istund äkist ühe tamme aru peal vanavöitu naisterahvas. Sinine tuli pölend tal ees, prillid old teisel nina peal, ning lugend teine sääl sedasi raamatud. Proual old kange irm, ta katsund tiitsast sealt mööda ning siis vaatand tagasi, aga polla änam mette midad old.

Ning seda kohta akatigid üüdma „siniste preilnate auguks“. Pärast nähtud neid veel mitu korda.

Jutustanud Maria Kivi, 61-a, ja Anna Kivi, 73-a, Asva külast (Pöide kihelkond). Kirja pannud Nadežda Vesik 1946. a (RKM II 5, 112/3 (1)).

Sõnaseletused:

Laimla – Laimjala

Kuidas vanaeit ää eksis

Ta olla jaanipäe laupe öhte ühest perest akkend ära tulema. Ta olla tulnd edasi. Tee olla tuttav olnd, öö olnd pime ja tal äkist kiviaid tulnd vastu. Ta olla säält üle läind, mötlend, et ju ta ikka koduse jöuab. Ta läind, läind ning äkist leidend ennast säältsamast külast jälle ühe maja tagant ja siis vaatend, et tuttav maja olnd. Ta akkend uuest minema kodu poole. Ja jälle seesama tuttav tee olnd ja läheb, jälle kiviaid ees ja leiab jälle varsti ennast säältsamast maja tagant. Ta olla nönda mähkind selle öösse.

Siis tal olnd viimaks nii kange irm, et ta läind sinnasammasse majase tagasi, kust ta tulema akkend. Siis ta oli sääl tükk aega veel istund ja siis uuest tulema akkend. Siis oli juba ilm valgemaks läind. Siis oli läind, pole enam midad kiviaida tee peel ees olnd, oli ikka koduse jöudend.

Rahvas räägib nönda, et kui ristimata lapse jälgede sisse kogemata astund, siis eksib ää.

Jutustanud Rudolf Kitt, 15-a, Kingli külast (Pöide kihelkond). Kirja pannud Heino Tarkin 1946. a (RKM II 2, 172/3 (4)).

Sõnaseletused:
kiviaid – kiviaed
selle öösse – sel öösel

Näkid ja karjalapsed

Audla valla karjamaal asund pöhjatu loik, mida Mälisaare auaks kutsutud. Seal asund näkid. Nad olid nii mitmel kujul esinend. Kord olid karjalapsed karja oidnud selle loigu ligidal. Siis olid nemad ühe ilusa kivi näind. Karjalapsed on kivile istund ja kui neid kivi täis olnd, kasvand kivi suuremaks. Ja kui köik karjalapsed kivil olnd ja mängima akkanud, siis oli kivi obuseks moondund ja tahtnud minema akata. Siis tulnd üks poiss ja üüdnud: „Oodake, ma tulen ka täkku, näkki änna peale!“

Ja nönda olnd obune kadund ja lapsed jäänd köik loigu juurde.

Jutustanud Melania Käo, 60-a, Metsakülast (Pöide kihelkond). Kirja pannud Vaike Puu 1939. a (ERA II 233, 597 (2)). [Aa S 58]

Sõnaseletused:
Mälisaare – ka Mällissaare

Maa-haldja pöösas

Laimjala vallas endise Köigusti möisa piirides möisa einamaa ääres asub väike kivivare. Selle kivivare peal kasvab sarabupöösas. Seda pöösast inimesed kutsusid vanasti ja praeguski maa-aldja pöösaks. Sellesse pöösasse viidi kõik need veed, millega maast akand aigeid ja kärnu pesti. Sinna kivi pääle viidi veel raha, pooli obuseraudi ja muid asju, millega aigeid muljuti. Kui möni inimene sealt midagi ära töi, pidi see inimene köik küla kärnad ja aigused endale saama.

Seda kohta kartsid inimesed, sest arvati, et seal ööseti aldjad ümber ulkusid.

Jutustanud A. Põllas, 49-a, Kingli külast (Pöide kihelkond). Kirja pannud Voldemar Laheäär 1939. a (ERA II 233, 459 (1)).

Sõnaseletused:
Köigusti – Kõiguste

Magaja aetakse ära

Pölendmaa ränk Laimjala metsas, tihe pöösapadrik – seal on kaks ümmargust auku kahe pärnapuuga. Kes neis aukudes magab, kästakse ära minna.

Kord eitnud keegi väsind einaline, mees, end löunauinakule. Möelnud, et on parem magada, kui pea on körgemas. Asetand siis mees jalad mainitud auku ja uinund. Unes aga akatud meest üles ajama ja kästud ära minna. Viimaks aaratud tal jalust ja visatud august välja. Unest ärgates leidnudki mees end augu äärelt.

Teine sarnane koht, kus magades unes akatakse ära ajama olevat Iies, Üüvere küla einamaal, see on arvatavasti vana aud.

Jutustanud Elisabet Vibu, 75-a, Üüvere külast (Pöide kihelkond). Kirja pannud Endel Tarkpea 1939. a (ERA II 232, 493/5 (24)).

Sõnaseletused:
ränk – padrik
Iies – Hiies, koht Pöidel Üüvere külas