Väljaannet tehes oli meie eesmärgiks leida viisiga laule, mis sobiksid lastele ja lastega laulmiseks. Kogumik sisaldab valiku traditsiooniliselt lastelaulude hulka kuuluvaid hällilaule, hüpitus- ja mängituslaule ning ahellaule. Veel oleme lastega laulmiseks valinud lihtsa sõnumiga regilaulud laulust ja laulmisest; koduste tööde laulud või loitsud; laulud, kus on juttu loomadest; paar kalendrilaulu ning tantsu- ja mängulaule. Otsisime laulunäiteid võimalikult kõigist Saaremaa kihelkondadest. Puuduvad Muhu laulud, millest on omaette väljaanne, vähe leidub ka Mustjala lastelaule, mis on tervikuna ilmunud „Vana kandle” Mustjala köites.

Miks ja kuidas vanu laule laulda?
Seda, et laulmine on üks paremaid vahendeid lapse kasvatamisel, on teatud aegade algusest peale – miks muidu oleks loodud nii palju laule lastele ja koos lastega laulmiseks. Tänapäeval, kui laste igapäevane muusikamaailm on teistsugune kui aastakümneid või -sadu tagasi, võib küsida, milleks lastele vanad laulud ja mängud? Usume, et tänapäevalgi on põhjust usaldada seda mitme sugupõlve kogemust, mis on kristalliseerunud vanadesse lauludesse. Need sõnad, viisid ja tegevused on laste peal toiminud – uinutanud, lohutanud ja lõbustanud, need on arendanud laste kõnet, mõtlemist, tähelepanu ja muusikalisi oskusi ning muutnud täiskasvanu ja lapse omavahelise suhtlemise rõõmsamaks ja sisukamaks. Lisaks kasvatab kohalik pärimus lastes kodukohatunnet ja toob kildhaaval nendeni teadmisi elust minevikus.

Kuidas vana rahvalaul aitab arendada tänapäevast last? Lihtsad rahvaviisid jäävad lastele kergesti meelde ja kõik suudavad neid ka kaasa laulda. Rahvaviiside abil õpivad lapsed paremini valitsema oma hääleaparaati ja saavad laulmist innustavaid eduelamusi. Laulda võib nii, et eeslaulja (esialgu õpetaja) laulab värsi ette ja lapsed kordavad seda. Hiljem saavad lapsed olla eeslaulja rollis. Lapsed võivad näiteks istuda ringis ja kordamööda teistele ette laulda – igaüks ühe värsi. Sel moel saab neid julgustada üksi laulma ja enamasti läheb see ka hästi korda. Rütmitunnet arendab laulutaktis liikumine: kas koha peal tammumine või üksteisest kinni hoides edasi liikumine. Laulmisega koos võib mängida ka lihtsaid pille, kas või kehapille või (improviseeritud) löökpille.

Lastelaulude sõnad on juba loomu poolest mängulised. Neis peituvad mitmekesised võimalused laste loovuse arendamiseks. Näiteks sõidulauludes võivad lapsed mõelda välja kohti, kuhu reisida. Need ei pruugi olla ainult kohanimed, laulus võib reisida nagu unistuste maailmas, lillelt lillele või puult puule. Ahellauludes saab üksteisest hargnevaid küsimusi-vastuseid või inimeste-loomade-taimede ahelaid lõpmatult täiendada. Seda võib teha järjekorras ja samal ajal käest kätte anda mingit väikest asja. Sanditamislauludes võivad lapsed ise välja mõelda, milliseid häid soove pererahvale soovida. Neid laule saab kasutada ka päris mardiks-kadriks käimisel. Mitmetesse laulumängudesse saab lisada tegevusi ja vastavaid värsse, palju improviseerimisvõimalusi pakuvad peategelaste vahelised dialoogid ja pandilunastamised.

Kõige väiksematele lastele mõeldud laulud-mängud sobivad beebikoolis või iseseisvalt kodus tegemiseks. Last rõõmustab ja rahustab ema hääle kuulmine. Vanade hällilaulude rütmil ja iseloomulikel viisidel on läbiproovitult rahustav ja uinutav mõju. Mängituslauludest leiab häid ideid ise improviseerimiseks. Kõigepealt võib välja mõelda või muuta mängutegevusi, et need sobiksid lapse vanusega. Sõnades võib nimetada oma lapsele tuttavaid tegevusi, asju, loomi ja inimesi. Siinsete laulude eeskujul võib ka ise laule luua, et muuta kergemaks ja mängulisemaks lapsele tüütuid või ebameeldivaid toiminguid – riietumist, pesemist, koristamist.

Vana pärimus on sündinud tänasest erinevas elukeskkonnas. Selles kasutatakse kohalikku murdekeelt, mõnel puhul ka vanu keelevorme. Seepärast pakub vanade laulude õppimine hea võimaluse anda lastele edasi uusi teadmisi – ja kui vaja, hankida neid ka ise. Laule võib kasutada näiteks algklassi koduloo-, loodusõpetuse- või kirjandusetundides (laulud lindudest-loomadest, eluolust, rahvakalendriga seotud laulud). Kui sõnades jääb miski arusaamatuks, siis tasub kõigepealt kindlasti rääkida oma kandi vanemate inimestega. Nemad peaksid teadma kohalikke murdesõnu ja kohanimesid ning mäletama endisaegseid kombeid, töid ja tööriistu. Alati tasub küsida ka seda, kas nende kodus on samasuguseid laule lauldud. Nii võib leida mõne uue toreda lauluvariandi või isegi inimese, kes oskab teile veel paljusid vanu laule ja mänge õpetada. Kui pärast sellist abiotsimist arhiivisalvestustes siiski miski selgusetuks jääb, on alati võimalik pöörduda sõnaraamatute ja leksikonide või otse murdeuurijatest ja folkloristidest asjatundjate poole (näiteks Eesti Keele Instituudis, Eesti Kirjandusmuuseumis, või Tartu Ülikooli eesti ja võrdleva rahvaluule osakonnas).

Kuidas kasutada helisalvestusi, noote ja sõnu
Enamusest lauludest on väljaandes helisalvestused ning siinsed noodid ja tekstid on kirjutatud nende järgi. Loomulikul rahvalaulu laulmisel viis ei kordu täpselt samasugusena ja lastelaulude esitustes tuleb ette ka improvisatsioonilisi lõike. Seepärast on paljud laulud noodistatud tervenisti, rida-realt. Välja pole kirjutatud neid kohti, kus viis igas värsikorduses samaks jääb. Kajastatud pole ka kõiki helikõrguste ja rütmi detaile. Paaril korral on kasutatud lisamärke: üles- või allapidi nooleke näitab, et esitaja laulab nooti pisut kõrgemalt või madalamalt; kummuli kaar noodi kohal tähendab, et nooti on lauldud pisut pikemalt, ja kausjas kaar, et lühemalt. Nagu rahvamuusikanoodistuste puhul tavaks, on kõik viisid kirjutatud samale kõrgusele, tugiheliga g-l. Esituse tegelik kõrgus on märgitud noodivõtme alla. Ka paari otse välitööl üles kirjutatud viisi noodipilt on redigeeritud sarnaseks helisalvestustega.

Laulusõnad on välja kirjutatud nii, et näha oleks laulus kõlavad murdepärasused. Samas on mõned esitustes selgelt kuuldavad murdejooned ka puudu, näiteks see, et enamasti hääldatakse ülipikka ee-d, oo-d ja öö-d kõrgemalt, kõlalt lähenevad häälikud pisut ii-le, uu-le ja üü-le. Erimärki pole kasutatud ka läänepoolse ee ja ää vahepealse hääliku märkimiseks (näiteks sõnas pee). Ainult helisalvestustelt kuuleb, kus Saaremaa keeles kaashäälikut peenendatakse (palataliseeritakse) ja kus mitte. Mõnedes vanadest käsikirjakogudest võetud tekstides on mõningaid sõnu kirjutatud sarnaselt tänasele keelele, näiteks on järgsilpide o asendatud u-ga (karo asemel karu).

Soovitame kõigil väljaande kasutajatel läheneda siinsetele esitustele ja nende kirjapanekutele loominguliselt. Kõigepealt, kindlasti tuleb laulmiseks valida endale ja lastele sobiv kõrgus. Kui viis tundub keeruline ja eri variante liiga palju, võib piirduda ühe variandiga, mis tundub nooti vaadates kõige parem või hakkab kõrva salvestust kuulates. Kui sõnad meeldivad, aga viis mitte, võib samade sõnadega laulda mõnda teist viisi siit väljaandest, mille tempo ja meeleolu sõnadega sobib. Kui sõnad tunduvad liiga pikad, saab neid lühendada, jälgides, et teksti loogika väga ei kannataks. Ka eri laule või laulude osi võib omavahel kombineerida – näiteks kui tahta kokku panna ühte pikemat hällilaulu või kasutada eri mängituste toredamaid ütlemisi.

See, mida salvestustelt tasub kuulata ja püüda järgi teha, on sõnade murdepärane hääldamine. Teine õppimist väärt joon on rütmiline vaheldusrikkus ja rütmi lähedus kõnerütmile. Saaremaa paljudele viisidele on omane see, et kergelt pikendatakse noodipaaride esimesi noote, nii et tekib natuke „lonkav” rütm. Kui viisinoodid on põhimõtteliselt ühepikkused, siis traditsioonilisel laulmisel on silpide tegelikud pikkused suhteliselt lähedased kõnele – näiteks lühikese silbiga algavates sõnades jääb esimene silp lauldes sageli lühemaks (näiteks sõna pesake).

Rahvalaulude kogud ja -väljaanded
Enamus eesti laulupärimust on koondatud Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti Rahvaluule Arhiivi. Varasemad Saaremaa laulude kirjapanekud on pärit 19. sajandist ja sisaldavad enamasti laulusõnu, kuna neid, kes oleksid osanud laulude viise kirja panna, oli väga vähe. Siinse väljaande varasemad tekstid ongi 19. sajandi lõpust, ühest tähtsamast suurest käsikirjakogust – Jakob Hurda rahvaluulekogust (väljaande iga laulu juures on selle kogumisaasta ja allikaviide, Jakob Hurda kogu tekstide puhul algab viide lühendiga H). Oskar Kallase organiseeritud üle-eestilist viisidekorjandust 20. sajandi alguses esindab üks viis (Eesti Üliõpilaste Seltsi rahvaluulekogu, lühend EÜS).

Nii kohalikud kui väljastpoolt tulnud rahvaluulekogujad ja murdeuurijad on Saaremaa rahvaluulet kogunud läbi terve 20. sajandi. Siinne valik keskendub aga 1950.-60. aastatele. 1956. a hakati Eesti Rahvaluule Arhiivi (tollal Kirjandusmuuseumi rahvaluuleosakonna) välitöödel tegema magnetofonisalvestusi ja samast aastast alates käidi korduvalt kogumas just Saaremaal. Arhiivi juhataja oli Herbert Tampere, väljaande laulude kogujateks ongi peamiselt tema ja teised tollased ERA töötajad. Ka hiljem on Saaremaal laule salvestatud, näiteks folkloristide 1990. ja 2000. aastate välitöödel ja seda perioodi esindavad väljaandes paar Jaani kihelkonna salvestust 1990. aastast (helisalvestuste allikaviide algab lühenditega RKM, Mgn. – Riiklik Kirjandusmuuseum, magnetofonisalvestuste kogu).

Põhiosa siinseid helisalvestusi on tehtud ajal, mil magnetofon oli uudne ja haruldane masin mitte ainult lauljatele, vaid ka kogujatele. Salvestamiseks toodi lauljad esialgu veel kokku kohta, kus olid olemas salvestamiseks sobivad tingimused. See peegeldub nii salvestuste helikvaliteedis kui ka sisus. Kohati tundub, et lauljad on pinges ja seetõttu ei laula nii, nagu nad laulaksid rahulikus koduses olukorras, olles lapsega omaette. Mõni viis ei kõla kohe salvestamise alguses kindlalt, kohati võiks isegi arvata, et tavalises olukorras võis esitaja laulda sama laulu pisut teistmoodi. See teadmine võiks omakorda julgustada siinseid esitusi omamoodi interpreteerima ja otsima täiendavat tuge neilt, kelle perepärimuses traditsioonilised lastelaulud on tänaseni püsinud.

Kui tahate otsida lisa siinsele lauludevalikule, võib alustada väljaannetest „Vana kannel V. Mustjala regilaulud” (koostajad Herbert Tampere ja Erna Tampere, Tallinn: Eesti Raamat 1985) ja „Muhu laulud” (koostaja Janika Oras, Tallinn: Eesti Rahvakultuuri Arenduskeskus 1991). Lastele sobivat repertuaari ja häid ideid lastega laulmiseks ja improviseerimiseks leiab Celia Roose koostatud „Kooli folkloorikogumikust” (Tallinn: Avita 2003). Viisidega regilauluväljaannetest on mahukaim Eesti rahvalaule viisidega I–V (koostaja Herbert Tampere, Tallinn: Eesti Raamat 1956–1965, I osa kordustrükk 2001). Laulusõnu leiab Eesti regilaulude andmebaasist – siit saab otsida laulutekstide sisu, päritolukihelkonna, koguja ja muude andmete järgi. Saaremaa tekste on ka antoloogias Eesti rahvalaulud (toimetaja Üle Tedre, Tallinn: Eesti Raamat 1969–1974). Laulu- ja muusikapärimuse väljaannete põhjalikuma loendi leiab Eesti Rahvusliku Folkloorinõukogu koduleheküljel.

Head laulu- ja mängulusti!

Õie Pärtel, Orissaare lasteaed
Esti Koppel, Kuressaare Tuulte Roosi lasteaed
Janika Oras, Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti Rahvaluule Arhiiv