Rubriigiarhiiv: Jaani kihelkond

Lokspärirahvas

Lokspärirahvas keind vanal ajal ikka koos Kauvandi ja Järveküla järve pial. See lokspärirahvas olnd nöiad ning muud kuntsimihed, kes kurjaga ühenduses olnd. Sial nad olid keind ikka kallistel öödel, nöndagut jöulu laupa öösse ning nääribe laupa öösse. Nendeks öödeks toodi ikka levalasnad ning ahjuroobid tuba, et völud äp suaks neid omaga seltsis lokspäri piale viia. Olid lokspäril keind teiste levalasnade ning ahjuroopidega. Kihutand nendega.

Sial järve pial nad olid siis tantsind. Olnd sääl linalöukude selgas ning vihtund nende lasnade ning roopidega kut suurte möökadega.

Jutustanud Maria Meeder, s 1851. a, Kavandi külast (Jaani kihelkond). Kirja pannud Mihkel Tooms 1928. a (ERA II 8, 164/6).

Sõnaseletused:
lokspäri – loksper, nõidade pidu; koht, kus nõiad käivad kuradiga pidutsemas
Kauvandi – Kavandi
kuntsimees – nõidust oskav inimene
nääribe laupa – nääripäeva laupäeval, s.t vana-aasta õhtul
levalasn – puust leivalabidas leibade ahju panemiseks
tuba – tuppa
äp suaks – ei saaks
linalöuk – linalõuguti, tööriist linavarte murdmiseks

Joosvad rahad

Mo isa rääkis, mees keind kolm vana kuu neljapäeva teeristi peal. Tal olnd puhta musta kassi nahk ja tahnd seda müia. Kolmandal neljapäeval müis naha kellegile – ühele vaimule vöi mehele vöi kes ta oli. Naha eest sai raha. See raha pole kadund mitte, tuli ikka tagatsi, kui kellegile ää antsid. Kui mere paose vissati, sönna jähi, maalt kuhast tuli ka tagatsi.

Seda ma ole teiste kääst kuulnd, et joosvad rahad olla olnd. Üks pannund raha oeti nuki peale. Keind aida otsas ja raha olndkid kadund, mitte kuskil äga kuskil.

Jutustanud Elisaveta Tiivit, s 1872. a, Kavandi külast (Jaani kihelkond). Kirja pannud Aarne Vinkel 1940. a (ERA II 289, 516 (69)).

Sõnaseletused:joosvad – jooksvad
puhta – täitsa, lausa
paose vissati – prakku visati
maalt kuhast – mujalt kohast
pannund – pannud
oeti – voodi
keind – käinud
mette kuskil äga kuskil – ei mitte kusagil

Rannu luhas

Ennevanasti meite küla mehed käisid obustega Peterburis. Akand säält tagatsi tulema ja obustel löppend einad tee pääl otsa. Näind, Rannu luhas olnd kenad suured einakuhjad. Kedagi pole lisidal olnd. Läind ja vötnd siis kuhjast sületäie einu. Aga, oh sa ull, nüüd oli lugu lahti! Pole mitte kusagile änam ossand minna. Muudkui käi aga kuhja ümber, ja juurest ää ei saa. Siis teine mees oli eemalt üüdnud: „Käi tagurpidi!“

Siis pidada see vägi ää kaduma, mis sääl kuhja külges kinni oiab. Akand siis tagurpidi käima, ikka sületäis einu käes. Saand sedasi viimaks oma meeste juure ja siis keerand ennast otse ja akand obustele einu andma. Nönda kui ta ümber pöörand, akand jälle kuhja poole minema. Enne pole käimist saand järge jätta, kui jälle ümber pöörand. Siis teised mehed öpetand, et kui ta tahab, et obu need einad ää sööks, siis peab köik aja tagurpidi käima, nii kaua kui einad otsas oo. Niipea kui ta otseks pöörab, läheb jälle kuhja juure tagatsi. Oli siis sedasi tundi poolteist saand marsida. Kui einad otsas olnd, pole noidus änam möjund. See koht oli Rannu luht, säält ei saada muidu varastada.

Jutustanud Vassili Priske, 64-a, Väike-Pahila külast (Jaani kihelkond). Kirja pannud Jaan Ratassepp 1940. a (ERA II 277, 709/11 (3)).

Sõnaseletused:
ossand – osanud
pidada – pidavat
järge jätta – järele jätta, löpetada
noidus – nöidus
ei saada – ei saavat

Rehepapp

Maasi möisa rehepapiga oli korra imelik lugu olnd. Taal juhtus neid tükka vist küll rohkem kui teiste möisate rehepappidel. Ma tea küll vähemast isegid tast rohkem kui teistest. Ta oli, jah, ühe öhtu rehes olnd nagu arilik asi ja kord ning kohus ning küpsetand tuhlid, no tuha all muidugid, selle suure ahju juures. Korraga tulnd sinna üks tores riides mees ja muudkui kohe tule lisidale ja anna aga taale ka süüa. No see rehepapp pole just kitsi mees olnd ja ütlend, et tule aga söö peale, et maitse neid meie kandi tuhlid ka. Pole see vööras mees ka oodand kedagid ja kukkund kohe sööma. Palad tuhlid muudkui joosid teisel köri kauda alla. Rehepapp oli aru saand, et vööras oo nii imelikult riides ja sööb palasid tuhlid nii suure robinaga. Kus üks ristiinimene sedasi vöib teha, körvetab suulae ää, just tuha seest vöetud, sööd peal ka veel. Et rehepapp arvand, et kui ma pole ennemalt seda va’d kurjavaimu näind, siis nüüd ta oo just sii mo körval. Pole sääl suurt juhtund ka midagid. Rehepapp pole kartma ka akand, muudkui nii kenasti söönd teised köruti kahegesi seltsis tuhlid.

Jutustanud Vassili Priske, 64-a, Väike-Pahila külast (Jaani kihelkond). Kirja pannud Jaan Ratassepp 1940. a (ERA II 277, 556/8 (2)).

Sõnaseletused:
taal(e) – tal, temal; talle, temale
palad tuhlid – kuumad kartulid
palasid tuhlid – kuumi kartuleid
sööd – söed
köruti – kõrvuti

Kaardimängijad kivil

Ööriku karjamaal on üks suur kivi ja kutsutakse Vanademeeste kiviks. Iga aasta jaanilaupäeva öösi tulnd säält kivi seest kümme vanameest välja ja akkand kivi otsas kaarti mängima. Kord juhtund üks naisterahvas säält mööda minema. Mehed kutsund naise ka kivi otsa ja annund naisele ka kaardid peosse. Korraga leidnud naine ennast üksinda ja kaartide asemel olnd väike must kott. Sellega saand naine köik oma soovid täita.

Jutustanud Liisa Nurk, 66-a, Ööriku külast (Jaani kihelkond). Kirja pannud Aleksei Nurk 1939. a (ERA II 233, 344 (16)).

Sõnaseletus:
annund – andnud

Mungakivid

Vanal ajal on mungad kihla vedand Karja kiriku juures, et kahe kellalöögiga nad peavad Pöide kirikule jöudma (vahemaa 20 km). Ja kui ei jöua, siis muutku nad kiviks. Neid munkasi oli kolm. Kui esimest korda kell löi, akkasid mungad minema. Ja kui kell löi teist korda, olid nad alles Rangla rabas ning muutusidki kivideks. Ja tänapäevani seisavad kolm ühesugust kivi sääl körvuti Mungakivide nime all.

Jutustanud Juhan Nurk, 55-a, Ööriku külast (Jaani kihelkond). Kirja pannud Aleksei Nurk 1939. a (ERA II 233, 337 (5)).

Pruut ja aavalehtede värin

See on ikka üks tüdruk olnd. Ma ei tea, meikse puu juure ta ennemini läind oli; esimeseks pole ta oava juure läind. Kas ta on kase juure tulnd? Kask, sellel ta üdlend, et peab siidisärk selgas olema. Teised puud olid ikka easti rääkind. Männal on käskind kahara pea kasuda:

Tamm oli täisi riide’eisi,
Kasel oli selgas siidisärk,
Kuusel olid kullatud juuksed.
Kenad kuuse käbad.
Männal oli kaunis kahar pea.
Sarabu saand saksa riided, (nää, kui peeniksed riided tal selgas on)
Kadakas, üks kallis puu,
Oaval olid arvad oksukeised.

Niid otsas, pole änam puid mitte.

Kui see tüdruk oli oava juure läind, siis ta küsind oava kääst, näh, ta oli mütme kääst küsind: „Oled sa mo peimest näind?“

Küsind köigi kääst. Seda ma’p tea, mis oav sönna vastu üdlend oli. Jo ta ikka sandist ta vastu ütles. See ruut oli siis üdlend: „So lehed peavad nönda peal värisema, nönda kut mo liha ja süda sihes värisevad.“

Nad köikuvad ööd ja päävad. Ööd ja päävad ühte roati.

Sestsanta jäänd ta lehed peal värisema. Ta vist oli üdlend, et ma’p tea mitte. Tal es ole tääda mitte. Äga tal pole peimest olnd.

Jutustanud Liisa Välis, s 1850. a, pärit Haapsu külast (Jaani kihelkond). Kirja pannud Aarne Vinkel Hindu külas 1940. a (ERA II 289, 490/2 (3)). [Aa US 77 + 75]

Sõnaseletused:
meikse – missuguse
oav : oava – haab : haava
kasuda – kasvatada
oksukeised – oksakesed
mütme kääst – mitme käest
sönna vastu – sellele vastu
peimest – peigmeest
ma’p tea – ma ei tea
ruut – pruut
ühte roati – ühte raati, ühte jutti
sestsanta – sestsaadik
tal es ole tääda – tal ei olnud teada

Riia linna kantsel

Riia linna, Riia linna
kantsel kukkus maha,
esimene laps ja teine laps,
kolmas, see jääb kinni.

Kaks mängijat hoiavad käsi üleval ja moodustavad värava. Käte vahel võib hoida ka rätikut. Ülejäänud mängijad on rivis, hoiavad käest kinni ja käivad laulu ajal väravatest läbi, tehes kaheksakujulisi ringe – ümber ühe ja siis ümber teise „väravaposti”. Kui lauldakse viimast rida, siis lasevad väravasolijad käed alla ja keegi mängijatest jääb värava taha kinni.

Väravasolijad on salaja jaotanud hea ja paha rollid (hea ja paha vaim, ingel ja kurat või vanapagan). Teadmata, kumb on kumb, peab kinnijääja minema ühe või teise väravasolija selja taha. Kui kõik on kinni jäänud ja poole valinud, hakkab paha vaim (rätikuga, mille ta võib sõlme keerata) enda omi nuhtlema, need jooksevad eest ära. Hea vaim tantsib omadega või kaitseb neid.

Kui ei taheta mängida hea ja paha vaimuga varianti, võib kinnijääja ka lihtsalt mängust välja minna, liituda väravaga või asendada ühte väravasolijat, anda panti või teha midagi muud.

Laulab Olga Vinkel, 76-a, Võhma külast (Jaani kihelkond). Kogunud Janika Oras 1990. a (RKM, Mgn. II 4235 (23)).

Kuula:

Noodid: lae alla (.pdf)

Piu-piu-piu püks jalga

Piu-piu-piu püks jalga,
kott kaela, mamm sisse!

Jah, nüüd täpselt, näädsa nüüd, nüüd sa tuletad mulle kõik meele.

Laulab Olga Vinkel, 76-a, Võhma külast (Jaani kihelkond). Kogunud Janika Oras 1990. a (RKM, Mgn. II 4235 (16)).

Sõnaseletus:
mamm-mari

Kuula:

Sõnad: lae alla (.pdf) | Noodid: lae alla (.pdf)

Laske kadrid sisse tulla

Laske kadrid sisse tulla, kaski,
kadri küined külmetavad,
kadri varvad valutavad,
kadri on tulnud kaugelt maalta.
Kadri pole tulnud sööma pärast,
kadri pole tulnud jooma pärast,
kadri tuli eluõnne pärast.
Sisse mina viskan viljaõnne,
katuksele kanade õnne,
murde alla munade õnne,
ooste lauta ooste õnne,
veiste lauta veiste õnne,
lammaste lauta lammaste õnne,
sigade lauta sigade õnne,
anede lauta anede õnne,
perepapal pakiõnne,
peremammal makiõnne,
pere neiul peiuõnne,
saunalaudule lasteõnne.
Jõrr-jõrr-jõrr, jõps-jõps-jõps,
tervist keige pererahval!

Viisi on laulnud Juuli Tulem, 65-a, Arju külast (Jaani kihelkond). Kirja pannud Helgi Sirmais 1956. a (RKM II 55, 638 (13)). Sõnad on üles kirjutanud Villem Rattur Pahila külast (Jaani kihelkond), Jakob Hurdale saatnud Johann Keerig ja Jakob Ilves 1892. a (H II 35, 108/9 (68)).

Sõnaseletused:
kaski – refräänsõna, kasutati Lõuna-Eestis pulmalaulu refräänina (kaske või kaasike), läänepoolses Eestis mitmesuguste laulude juures
peksi – peksu
arjast arutama – katuseharjast harutama

Sõnad: lae alla (.pdf) | Noodid: lae alla (.pdf)

Timmu-tammu teile

Timmu-tammu teile,
tule omme meile!
Meilt saad sooja saia,
pitka putku piima.

– Ja see oli siis nüüd tammutamine. Kuidas see tammutamine käis? Kus see laps oli?
– Laps oli lihtsalt kahe jala vahel, seljaga vanaisa või vanaema poole. Ja siis hoiti, vanaisa hoidis tal vöökohalt kinni ja … vasakule poole ja paremale poole ja, nii laps siis tammus, üks jalg tõusis ülesse ja nii toimus see siis rütmis.
– Ja kes teile seda tegi?
– Minule tegi seda põhiliselt vanaisa.

Laulab Maie Opkaup, 50-a, Kavandi külast (Jaani kihelkond). Kogunud Janika Oras 1990. a (RKM, Mgn. II 4232 (7)).

Sõnaseletus:
putku – puunõu, kirnu

Kuula:

Sõnad: lae alla (.pdf) | Noodid: lae alla (.pdf)