Rubriigiarhiiv: Jämaja kihelkond

Usside aukus

Vanal ajal olnd ühe pere koplis ussi pesa. Peremehe poeg läind kord laupäeva öhtul kopli köndima, kuni puder, mis tulel oli olnd, valmis saaks. Koplis leidnud ta ussi pesa. Näind, suur auk läind maa sisse. Tema akand jalaga auku sorkima, kukkund aga va mees korraga sügavase auku. Tüki aja pärast, kui kukkumise ehmatusest oli vähe toibund, vaatand ta ümber. Nüüd näind ta, et ta ühes suures laialises ruumis on ja tema ümber tuhandate suuri ja väikesi ussisi. Üks olnd köige suurem, nagu suur palk ja kuldkroon olnd temal peas. Ussisi nii palju oma ümber nähes akand poiss kartusest värisema. Köige suurem uss seda märgates ütelnud taale: „Ära karda midagi, need ei tee sulle ükski alba!“

Poiss seda kuuldes saand julgemaks, akand vaatama, kuidas jälle tagasi saab, aga miski nöu pole aitand, sest auk oli väga sügav olnd.

Viimati akand ta süia tahtma, köht olnd öige ele. Ta näind, et ussid ühte kivi käind noolimas, mida ka teda kästud teha. Ta läind ja lakkund nöndasama ka kivi ning kohe oli ta söömatahtmine ära kadund. Nönda teind ta iga kord, kui oli söömatahtmist tundnud.

Aeg läind poisil igavaks. Ta tahtnud jälle maa peal olla. Köige suurem uss vötnud ta oma turja peale ja toond üles ning pand ta augu äärele. Poiss läind koju ja küsind kohe uksest sisse astudes: „Kas mulle ka pudru oitsite?“

Pererahvas kohkund ära, et vööras inimene sisse tulles neilt kohe pudru küsib, arvand nödrameeltse olevad. Siin näind nüüd poiss ise ka, et köik inimesed temale vöörad olnd. Ta räekind oma juhtumise teistele. Need imetlend seda ja ütlend, et sest ajast, kui tema oli ära kadund, tervet kolmkümmend aastat tagasi on. Nönda oli siis peremehe poeg kolmkümmend aastat usside aukus, kuna ta ise möne tunni arvas ennast seal viibivad.

Jutustanud K. Matsalo Jämaja kihelkonnast. Kirja pannud Andrei Kuldsaar 1896. a (E 28701/4 (6)). [ATU 672D]

Sõnaseletused:
laialises ruumis – avaras ruumis
tuhandate – tuhandete kaupa
köht olnd öige ele – kõht olnud õige hele, s.t tühi
pand – pannud
arvand nödrameeltse olevad – arvanud nõrdameelse olevat
imetlend – imestanud

Kotermann hoiab laeva

Söitsime laevaga Liidist San Francisko. Teel läks kövaks tormiks ning läbi tormi oli kuulda naljakad äält: „Äi joua! Äi joua!“

Kapten, vana merekaru, üüdas ko kohe vastu: „No kurrat, kui sa’p joua, lase lahti!“

Kohe peele seda raksatas laeva mast ja kukkus kolinal ala. Siis teedas kapten küll, et see oli olnd kotermann, kes oidas masti püsti ja ääle peele laskas selle maha kukkuda.

Jutustanud Martin Matt, 68-a, Lülle külast (Jämaja kihelkond). Kirja pannud Jüri Suurhans 1940. a (ERA II 275, 485/6 (56)).

Sõnaseletused:
Liidist – Leeds’ist (linn Inglismaal)
San Francisko – San Francisco’sse (linn Ameerikas)
äi joua – ei jõua
kui sa’p joua – kui sa ei jõua
ko – ka
teedas – teadis
oidas – hoidis
kotermann – laevahaldjas

Soemaja

Rahustel, Sigajas, olid omale ehitand ko soojamaja*. Aga sönna sisse ei tohtind minna: ikka sääl on sedissi asju nähtud ning kuuldud. Vana Suurevare Paavel läind sis sönna, vöttand püssi öbekuulidega ning luband kurja maha lasta, kui see sönna majase tuleb. Tulndkid. See oli joululoupa öösse olnd. Tulnd üle lae suure kolina ning müraga ning siis prantsatand maja otsa maha. Tulnd sisse ning katsund Paavlit suurte karvaste kätega. Paavel laskand teda öbekuuliga, sest kurja ei vöind muudega lasta. Paavel akkand ära tulema. Saand ta tüki maad tulnd, sis üks padu tulnd vastu, ning ta kuuland oma körval, natuse taast taga, tulnd üks sulpsti-sulpsti-sulpsti. Paavel laskand uuest teda püssist. Sis läind kuri irnudes metsa, irnudes kut varss sedise peeni äälega.

Pärast selle pole kedagid änam sääl majas olnd ega käind. Pole olnd ko krabinad ning kolinad kuulda.

* soemaja – randa ehitatud maja, kus kalurid, tulles merelt, läksid end soojendama. Seal keedeti süüa, magati. Harilikult ehitati see kolme vöi nelja kaluri peale kokku

Jutustanud Ann Rautalu, 69-a, pärit Kaunispe külast (Jämaja kihelkond). Kirja pannud Jüri Suurhans Hänga külas 1940. a (ERA II 275, 464/5 (6)).

Sõnaseletused:
ko – ka
sedissi – selliseid
sönna majase – sinna majja
joululoupa öösse – jõululaupäeva öösel
laskand – lasknud, tulistanud
natuse taast taga – natuke temast tagapool
padu – vesine koht

Mereröövlite ohvrikivi

Tumala möisa karjamaal olnd kahe jala körgune munajas kivi, milles olnd seitse ühesuurust kartulisuurust auku. See kivi olnd vanade eestlaste kui mereröövlite ohvrikivi. Kes noortest meestest esimeks tahtnud merele röövretkele minna, pidand selle ohvrikivi juures kopsu ja maksa sööma, see tähendand, et isik on mereröövliks vastu vöetud.

Jutustanud Johan Gustavson, 40-a, Mäebe külast (Jämaja kihelkond). Kirja pannud Almete Gustavson 1939. a (ERA II 232, 613 (5)).

Sõnaseletused:
kahe jala körgune – u. 60 cm kõrge

Kaavi Sepa süvaauk

Torgu vallas Kaavi külas Taalberi möisa juures männi metsa sees asub suur sügav org, mida rahvas kutsub Sepa süvaauguks. See on umbes 40 meetrit pikk ja 20 meetrit lai org. Oru üks ots on täiesti terav, teine ots on aga vähe kandelisem.

See olla rahvajutu järgi tekkind vanal ajal, kui Saaremaa oli veel vee all. Nimelt sinna oli kinni jooksnud suur laev ja jäändki sinna. Ja laevakerele on ümber kasvand kare ja rohi. Ja nii on tekkind sinna suur laevakeretaoline org. Sellest kohast kardetakse pimedatel öödel läbi minna, seal olla vanasti igasuguseid kummitusi nähtud ja seda kohta kardetakse veel praegugi.

Jutustanud Jüri Helde, 47-a, pärit Mõisakülast (Jämaja kihelkond). Kirja pannud Robert Helde Kargi külas 1939. a (ERA II 232, 415/6 (1)).

Sõnaseletused:
Taalberi – Stackelbergi
süvaauguks – sügavaks auguks
kare – rohtunud maapind

Ärg ja mesilane

Mesilane imes jöe kaldal roosi öiekeste seest magusat välja ja oli agar ühest öie külgest teisi lendma. Senna tuli üks ärg vett jooma suure jooksuga. Mesilane nägi ärga ja üidis: „Tasa! Tasa! Sa vöid mind ära tampida.“

Ärg vastu: „Kellel sinust kahju on?“

Mesilane: „Sa loodad oma suure kere ja rammu pääle. Oleks sul möistust nagu minul, küllab sa teist juttu ajaksid!“

Ärg vastu: „Sina ja so möistus mahute mölemad mo jala söra alla,“ ja pidi joonega mesilase pääle kargama. Mesilane aga lendas üles ja läks ärja körva sisse, ja vanameest pandi üle kraavide ning pöesade kargama. Saand ärg keik tansud tansind, lendas mesilane ta körvast välja ja ütles: „Teinekord ära pilka Looja säädust.“

Kirja pannud Andrei Kuldsaar Jämaja kihelkonnas 1898. a (E 36516 (22)). [ATU 281]

Sõnaseletused:
senna – sinna
saand ärg keik tansud tansind – kui härg oli kõik tantsud tantsind

Miks lesta suu on kiiva

Kui Jumal oli kalad loond, siis määrand ta igale asukoha. Oli öelnud lestale, et see lititsegu liiva peel. Lest pole sellega rahul olnd ja osatand vanajumalat kiiva suuga: „Lest lititsegu liiva peel!“

Sellest oli lest jäändki kiiva suuga. Ajab endale vihaga liiva peele, kui püüad, on alati na liivane.

Jutustanud Jaak Lepik, s 1871. a, pärit Salme külast (Anseküla kihelkond). Kirja pannud Amanda Raadla Mõisakülas (Jämaja kihelkond) 1937. a (ERA II 157, 337 (5)). [Aa US 64]

Sõnaseletused:
kiiva – viltu
lititsema – lesta liikumise kohta

Üks talupoeg võtab naist

Üks talupoeg vötab naist,
üks talupoeg vötab naist,
üks talupoeg vötab ilust naist,
jaa, jaa, ilust naist,
üks talupoeg vötab naist.

See naine vötab last …
see naine vötab ilust last,
jaa, jaa, ilust lastsee naine vötab last.

See laps vötab amm …
see laps vötab ilust amm,
jaa, jaa, ilust amm,
see laps vötab amm.

Sedasi sis läksid. Senni kut otsani laulsid seda laulu.

Laul jätkub nii:

See amm vötab sulast …
see amm vötab ilust sulast,
jaa, jaa, ilust sulast,
see amm vötab sulast.

See sulane vötab pruuti …

See pruut vötab poissi …

See talupoeg jätab naist,
see talupoeg jätab naist,
see talupoeg jätab ilust naist,
jaa, jaa, ilust naist,
see talupoeg jätab naist.

See naine jätab last …

See laps jätab amm …

See amm jätab sulast …

See sulane jätab pruuti …

See pruut jätab poissi …

Üks poiss on ringi sees talupojaks (peremeheks). Ringiskäijad laulavad ja tegevus toimub laulu sõnade järgi: talupoeg võtab endale naise ja kõnnib temaga kahekesi, naine võtab lapse ja kõnnitakse kolmekesi jne. Seejärel lahkutakse ühekaupa, kuni „poiss“ jääb üksi ringi sisse. Siis võib laulda „Sest poisist saab talupoeg“ ja mängu jätkata.

Laulab Marie Martinfeld, 87-a, Kaunispe külast Kungla talust (Jämaja kihelkond). Kogunud Herbert Tampere 1960. a (RKM, Mgn. II 344 j). Täiendavad sõnad on kirja pandud Jämaja kihelkonnast (EÜS III 220 (12)) ja ERA II 93, 741/3 (1)).

Kuula:

Noodid: lae alla (.pdf)

Liiri-lööri löuke (Jämaja)

kaart Liiri-lööri löuke,
kus sinu kulla pesake?
Toa taga tamme otsas,
vana körge kuuse otsas.
Kus see kuusk siis jälle jähi?
Vanamees raius kuuse maha.
Kus see vanamees jälle jähi?
Vanamees suri ise ära.
Kus see vanamees maha maeti?
Pika pöllu peendrale.
Kus see pikk pöld jälle jähi?
Vesi vöttis pika pöllu.
Kus see vesi jälle jähi?
Must ärg rüüpas vee ära.
Kus see must ärg jälle jähi?
Kirves tappis musta ärja.
Kus see kirves jälle jähi?
Kirves läks metsa kännu alla.
Kus see känd siis jälle jähi?
Karu kiskus kännu üles.
Kus see karu jälle jähi?
Karu läks muiste muile maile maid möötma.
Mis tal sääl siis vastu tuli?
Obune iiru varsaga,
lehm tuli leedi vassikaga,
lammas laugi tallega,
siga tuli seitsme pörsaga,
kass tuli kääriratastega,
koer tuli koldse töllaga,
kana tuli kahe pojaga.
Laul löppes otsa ning laks läks metsa,
Löu körtsi Löpe otsa.

Lapsed kiiga pääl kiikusid ja siis ise laultsid seda. Niisugused kooliealised 10–12-aastased lapsed.

Viisi on laulnud Ann Õunapuu, 77-a, Mässa külast (Jämaja kihelkond). Üles kirjutanud Herbert Tampere 1959. a (RKM II 88, 532 (1)). Üles kirjutanud Herbert ja Erna Tampere Kuressaares 1959. a (RKM II 88, 532 (1) ja 36/8 (1)).

Sõnaseletused:
iiru – hiirhalli
leedi – hallikaspruuni, valkjaskollase
laugi – lauguga, valge vöödiga otsa ees
koldse – kollase

Sõnad: lae alla (.pdf) | Noodid: lae alla (.pdf)

Sink-sönk Sörve poole

Sink-sönk Sörve poole,
tied kaudu Tiesuu poole,
üle Löpe Löu poole.
Linnast saia tuoma.
Säält saab saiad sarilikud,
sarilikud, sarved pees,
kringlitel on kribus otsad.

Viis’p tule mul meele.

Laulab Marie Martinfeld, 87-a, Kaunispe külast (Jämaja kihelkond). Kogunud Herbert Tampere 1960. a (RKM, Mgn. II 344 c).

Sõnaseletused:
sarilikud – sarvilised
pees – peas
kribus – känkras, krussis

Sõnu võib rütmiliselt lugeda või kasutada mõnda sobivat viisi teiste laulude juurest.