Rahustel, Sigajas, olid omale ehitand ko soojamaja*. Aga sönna sisse ei tohtind minna: ikka sääl on sedissi asju nähtud ning kuuldud. Vana Suurevare Paavel läind sis sönna, vöttand püssi öbekuulidega ning luband kurja maha lasta, kui see sönna majase tuleb. Tulndkid. See oli joululoupa öösse olnd. Tulnd üle lae suure kolina ning müraga ning siis prantsatand maja otsa maha. Tulnd sisse ning katsund Paavlit suurte karvaste kätega. Paavel laskand teda öbekuuliga, sest kurja ei vöind muudega lasta. Paavel akkand ära tulema. Saand ta tüki maad tulnd, sis üks padu tulnd vastu, ning ta kuuland oma körval, natuse taast taga, tulnd üks sulpsti-sulpsti-sulpsti. Paavel laskand uuest teda püssist. Sis läind kuri irnudes metsa, irnudes kut varss sedise peeni äälega.

Pärast selle pole kedagid änam sääl majas olnd ega käind. Pole olnd ko krabinad ning kolinad kuulda.

* soemaja – randa ehitatud maja, kus kalurid, tulles merelt, läksid end soojendama. Seal keedeti süüa, magati. Harilikult ehitati see kolme vöi nelja kaluri peale kokku

Jutustanud Ann Rautalu, 69-a, pärit Kaunispe külast (Jämaja kihelkond). Kirja pannud Jüri Suurhans Hänga külas 1940. a (ERA II 275, 464/5 (6)).

Sõnaseletused:
ko – ka
sedissi – selliseid
sönna majase – sinna majja
joululoupa öösse – jõululaupäeva öösel
laskand – lasknud, tulistanud
natuse taast taga – natuke temast tagapool
padu – vesine koht