Kirp ja täi olid riidu läind. Täi vöitles, et ah, mis sina ka oled, üppad ühest kohast teise, aga vot, kus mina olen mees. – „Mis mees ka sina oled. Ronid krae peale, saadakse säält sind kätte ja tapetakse ära. Sa oled laiskade inimeste seltsimees. Aga mina lähen keisri sulepadja sisse.“
Kirp jäi ikka vöidumeheks, täi lontruseks.
Jutustanud Liisa Tampsö, 72-a, pärit Jööri külast (Valjala kihelkond). Kirja pannud Paul Alvre Tallinnas 1942. a (ERA II 302, 458 (282)). [ATU 282A*]
Kord pidasivad veiksed valged jänesed nöu siitmaalt ära minna, sest siin ei karda ükski loom neid. „Kus piaksime minema?“ küsis keegi nendest, „kus piaksime seesugusid eest leidma, kes meid kardavad?“
Viimaks suure arvamise ja päämurdmise pääle leidsivad nad otsuse: tarvis Saksamaale minna. Sääl piab ikka ää olema köikidel, kes sääl elavad. Olgu siis küll, et keski meid sääl ei karda.
Siis vöeti pikk teereis ette ja akati minema. Esimine pääv läks iluste mööda – ei juhtund midagi önnetust. Teisel pääval jöudsivad nad ühe kiviaja ligi. Sääl ütlesivad nad üksteisele: „Üpagem köik ühekorraga aja pääle, et kui kedagi vaenlast teispool aeda oleks olevad, siis meil julgem vastu akata, kui meie köik ühes rias oleme.“
Kuida räägitud, nönda sai ka tehtud. Kraps, kargasid köik ühekorraga aja pääle. Teispool aeda oli suur lambakari, kes neid nähes ära kohkusivad ja jooksu panivad. Seda nähes akkasivad jänesed aja pääl köik suure suuga naerma. Siis naersivad nönda kangeste, et igaühel suu veel teistpidi löhki läks.
Sestsaadik vöeti nöuks seia maale jääda ja ei mitte ilmaski enam reisi pääle mötelda, sest esiteks olla nad neid loomi näind, kes neid olla kartnud, ja teiseks ei tohtida nad seesuguse ristis löhkise suuga kusagi vöerale maale minna, veel vähem siis Saksamaale, kus veel igaüks ennast piab viksiste üles näitama.
Sest ajast saadik on jänese suu nelja risti löhki ja kui jahikoerad teda taga ajavad, läheb ta uueste jälle oma pesa juure tagasi, kust ta üles on kargand.
Kirja pannud Juhan Ratas Lõve vallas (Valjala kihelkond) 1896. a (E 25007/9). [ATU 70]
kiviaja – kiviaia
seia – siia
viksite üles näitama – korralikult üleval pidama, käituma
Muistesel ajal, kui jögesid ega kraavisid ei olnd ja vihma ka ulgal ajal ei sadand, tuli elajatel ja lindudel kange veepuudus kätte. Siis käskis Jumal, et köik pidivad akkama kraavi kaevama.
Siis läksid köik neljajalgsed ja sulekandjad kraavi kaevama. Köikide kraavikaevajate seast aga puudusivad metskits ja vähk.
Kui kraav valmis oli, kutsus Jumal metskitse ja vähi oma juure ja küsis: „Miks teie ei läind kraavi tegema?“
Metskits ütles: „Mul on väga ilusad riided, ma kartsin, et need saavad kraavitöö juures mudaseks.“
Siis tuli kord vähil vastata, aga see ei lausund sönagi oma vabanduseks.
Siis ütles Jumal metskitsele: „Et sa pole mitte läind teisa loomi appi töötama, sellepärast ei tohi sa kraavist mitte juua, vaid pead, kui sul jänu on, puulehtede päält kastet jooma!“
Vähile ütles ta: „Sul on vist silmad perses, et ei läind kraavi kaevama, aga kui kraav valmis, siis oskad ennast küll kalda alla pugeda.“
Sestsaadik ei pole mitte metskits kraavist joond ja vähk roomab ka sest ajast tagaspidi, kui Jumal talle ütles: „Kas sul silmad p…s on?“
Kirja pannud Juhan Ratas Lõve vallas (Valjala kihelkond) 1896. a (E 25005/7). [Aa US 74]
Valjala Könnu metsas olla niisugune kivi, kus köik loomade ja inimeste jäljed peal olla. Jälgide sinna saamist seletakse järgmiselt. Vanasti kukkund see kivi maa peale, siis olnd aga kivi pehme. Kes sinna peale astund, selle jälg jäänd kivile. Pärast aga angund kivid ära ja kiviga ühes ka jäljed.
Jutustanud Marie Nelis, 42-a, pärit Kalli külast (Valjala kihelkond). Kirja pannud Heimar Nelis Jursi külas 1939. a (ERA II 233, 323 (6)). [Aa US 2]
Kui Linda oli kive korjand sauna ehitamiseks, merest tulles olid tal äki pölle paelad lahti pääsend. Keigusti karjamaal oli tal kivi maha kukkund. Kivi kukkund Lindale varvaste pääle. Siis akkand Linda nutma. Ta nutnud väga kaua, nii et tema pisaratest tekkind jögi.
Ja praegugi on olemas see jögi, mida nüüd üüdakse Maadevahe jöeks. Ja kuhu see kivi kukkus, seda kohta nimetatakse praegus Naistessooks.
Jutustanud Marie Piip, 54-a, Valjala kihelkonnas 1939. a (ERA II 233, 243 (1)).
Keigusti – Kõiguste
Kui Vanajumal ilma loos, siis ta viskand ülalt taevast pailajupi maha. Üks ots jäänd merese, teine maale. Pailajupp kukkund sedaviiti pooleks. Sellest poolest, mis kuivale jähi, sigisid ussid, teisest poolest tulid annergad.
Jutustanud Mari Liiv, s 1866. a, pärit Hõbeniku külast (Püha kihelkond). Kirja pannud Ester Liiv Loona külas 1948. a (RKM II 24, 438 (12)). [Aa US 62]
pailajupp – paelajupp
jähi – jäi
annergad – angerjad
Vanajumal olla maailma äga ilusaste valmis teind ja pannud iga ainava looma omasse ametisse. Sellega juhtund siis va Püha Juri kutsikale see töö ja kohusetäitmine, et ta peab mitte üksi Saaremaad, vaid ka kõike maailma koduskäijatest, tontidest, külmkingadest ja kõigist tühjastpaljast vaimudest puhastama.
Et tal mehikesel selle tarvis palju aega ära kulub, ning oma peatoiduse ooleks ei olla tal sugugi enam aega üle jäänd. Selle tarvis antud talle taevast oma igapäevane osa. Osa jägamine olla kaks korda aastas sündind, nimelt talvel küündlapäeva aegas, ja sügisel mihklipäeva laupa öösel. (Sest praeguski on veel Saaremaa mõnes kuhas seda kõvat kindlad ebausku, et iga eluloom, mis mihklipäeva lauba öösel välja kadunuks jääb, saade kohe untidest ilma armuta ära murtud.)
Passi sisse olnd siis Vanaisa kõik ta kohused ülesse pannud: esiteks, tema amet; teiseks, et tal igal pool luba käia on, nii kui kunagi Saaremaa töömehed muidugid ulguvad; kolmandeks, et ta igal aastal kaks korda taevast osasi saab, kellega oma kõhtu täita.
See mõte on Saaremaal kindel ja kõva, et undid peaje mihklipäeva lauba ööse taevast osa saama, sest mitu meest olla neid kõrsist koju tulles näind: suures-ulk unta koos, ise uluvad ja ojavad kõik suud ülesepidi osasaamiseks lahti.
Kord juhtund üks karjatüdruk mihklipäeva lauba õhtul ilja kahe tühja raandaga kaugelt metsa äerest saunast koju tulema. Suur kari untisi olnd tee ääres. Tüdruku ehmatus olnd küllalte suur, aga näind imeks pannes, et metsakoerad läind kohe tema eest kõrvale, teised teine poole teed. Aga üks akand talle järele käima. Tüdruk vaatand tagasi ja näind, et va Püha Juri kutsikas tulnd temale järele ning silmad jooksnud vett. Korraga tunnud tüdruk, et teine raand olnd raskem, vaatand sisse ja näind, et seal sees olnd suur must noosakas. Tüdruk kalland selle pangest välja, unt arind kohe selle musta kotaka omale suhu ja pöörnud tagasi.
Üks teine kord olla üks perenaene kuulnud, kui päris selge eal olla taevast untidelle ütelnud: „Teised saavad minu käest täna õhtul osa, aga sina seal otsa peal pead ilma jäema. Sina mine Laiavälja kaasiku taha raba ääre koplisse, sinna selle ärja kallale. See valge ärg on päris perenaise ooletuse läbi sinna täna ööse välja jäänd, sellepärast olgu see siis sinule osaks. Ja vaata, teisel omigul olnd ärg murtud ja ka söödud.
Nõnda juhtund jälle üks külamees talvel küündlapäeva laupa öösel ilja obuse ja reega läbi metsa sõites koju poole tulema. Suur undikari olnd tee peal ees. Kõik ulund, suud lahti kohe taevast. Mees mõtelnud, mis nüüd teha? Ütelnud aga siiskid suure irmuga: „Külamehed, tee pooleks!” Nii ka kohe olla sündind, teised läind teine poole teed, mees sõitnud keskelt läbi. Vaatand aga korra veel irmuga tagasi ja näind imeks pannes, et üks metsakoer jooksnud talle ree järele, ja jällegi jooksnud teisel silmad aledusega vett. Mees märkand kohe, et üks must kogu olla tal ree tagasotsa peal olnd. Ta lükkand selle pitsa varrega sealt maha. Ja vaata, unt kahmind kohe suure isuga selle omale suhu ja läind tagasi.
Ühes kohtas olla jälle küündlapäeva lauba öösel undid õue jäend koera ära murdnud. Nõnda olla siis siin ja seal inimeste ennaste ooletuse läbi palju õnnetusi sündind, nii et viimaks tiritud va allivatimees kohtusse. Mehike olnd kindel ja julge selle peale, sest ta lootnud oma õiguse peale ning ütelnud, et ta olla seda kõike oma passise ülesse kirjutud Vanaisa enese lubaga teind.
Kästud passi ette näidata. Nüüd alles tulnd mehiksel meelde, et tal passi enese käes ei olnd, vaid olla seda oma va poolevenna, karjakransi, kätte oida annud. Palund mehike natukene aega, et passi järele minna, sest et tal enesel õiget vatitasku eiga mütsikeari* vahet ei olnd, olla ta oma passi karjakrantsi kätte oida annud. Lubatud talle ka aega järele minna.
Läind mehike kohe ja küsind kransi käest, kus ta pass on, tal olla teda ädaste tarvis. Koer oli koa selle jälle tükkis ära unustand, sest tal ei olnd õues head ojukohta, ta annud kassi kätte ja kinnitas ise kõvaste kassi, et oitku seda undi passi oolega.
Ütelnud undi vastu: „Oota, mina lähen toon kodunt ära.“
Läind kohe kassi käest küsima. Kass ütelnud: „Pea, ma toon aidast salve alt ära.“
Läind vaatama, jah, vanad kurjad närijad või nurgelised rotid söönd jälle undi passi üsna puruks ära. Vaata, eiga siis vanal ajal paberid ei olnd. Siis said kõik asjad naha peale ülesse kirjutud, niisammuti ka undi pass. Kass arvand küll kõige parema kuha aitas viljasalve all nurkas olnd ja pannud sellepärast siis ka sinna. Noh, nüüd olnd söödud.
Viind koerale selle aru, et rotid olla undi passi üsna suutumaks ära närind. Koer läind undi juurde selle teatusega. Unt saand koera ooletuse peale pahaseks, tormand kohe koera kallale ja akkand kransi kasukast sasima. Krants saand suure vaevaga va läänelambapoisi küüsist lahti ning jooksnud kohe koju kassi sasima. Kass tõmband küüned irevele ning kriipsund kransi nina üsna punaseks. Krants akkand kuue õlmaga nina pühkima.
Selle aja sees saand jälle kass kihutes minema ja jooksnud kohe aita iirede kallale. Aga ei ta mehike polla kinkind: muud kui kidast ta kätte saand, seda ta nahka pannud. Kus undi nahast pass on? Mis te, kurjadloomad, olete nahka pannud, las mind kransi käest sasida saada. Mina teile elu ilmalgi ei kingi, ikka kedas kätte saan, kohe nahka panen.
Nii on ka lugu koera ja undiga – unt ilma passita ei tohtind poolegid enam ennast kohtusse näidata ning akkand sõst päevast saadik muidu iseoma käe peal ümber ulkuma. Aga et tal, mehiksel, passi ei ole, võib igaüks teda kinni tarida ja kohtu viia, kust ta kohe ead vaevapalka saab.
Kus ta aga karjakrantsi silmab, seal on ta kohe selle kraadis oma ära kadund passi pärast kindi. Krants jookseb jälle kassi ja kass rottide kallale. Nii on lugu just igal pool üle terve Saare- ja suure maa.
* Vanad endised inimesed pidasid palju omal mütsi eare ehk keari vahel paigal, olnd see juhtumise kaupa mõni kiri ehk ka tubakas ja tuleraud, kui vatitaskus ruumi ei olnd, pidi mütsi naha vahe aitama.
Kirja pannud Pöide kihelkonnast pärit jutu A. Küng Pärnus 1889. a (H II 18, 72/80 (7)). [Aa US 37 + ATU 200]
Sõnaseletused:
ainava – ainsa
Püha Juri kutsikale – hundile
koduskäiatest – surnud inimestest
saade murtud – saavat murtud
peaje – pidavat
ojavad – hoiavad
raandaga – puuämbriga
noosakas – suur tükk (midagi)
arind – haaranud
kohe taevast – taeva poole
ennaste – endi
eiga – ega
mütsikeari – mütsikäär
kinnitas kõvaste kassi – rõhutas kassile
ojukohta – hoiukohta
viind selle aru – viinud selle teate
suutumaks– sootumaks, täiesti
teatusega – teatega
läänelambapoisi – hundi
kidast ~ kedast – keda
ilmalgi – mitte kunagi
poolegid – (mitte) sugugi
sõst – sellest
kraadis kindi – kraes kinni
Kuressaare–Kuivaste tee saamise kohta räägib rahvasuu järgmist. Kord olnd ühel Kuivaste mehel Kuressaare linna asja ja ta pidand minema. Esialgu eksind ta läbi metsade ja võtnud otse kursi, umbes. Tagasi tulles võtnud ta linnast muidugi ka viina ja asund tagasiteele mitte just selge peaga. Tema enam otse kurssi ei suutnud pidada ja käis siira-viira. Ta eksind ringi, ja rahvas räägib, et sellest siira-viira käimisest olevatki saand Kuressaare–Kuivaste tee. Seepärast ollagi see tee nii kõver nagu joobnud mehe käigu järele tehtud.
Jutustanud Aksel Kübar, 15-a, Levala külast (Pöide kihelkond). Kirja pannud Jaan Ratassepp 1939. a (ERA II 232, 32 (14)).
Sõnaseletused:
Kuivaste – Kuivastu
Looja tein omal ajal inimese mullast. Kurat oln ka loojatauline olevus – ta akkan omale ka inimest mullast tegema. Vötnud tüki mulda, tampin ja kökerden seda jalgadega maas. Jumal ütlen taale, et ta ei tohi mitte loomise tööd järge teha. Kurat vihastan ja tahtnud jumalat selle mullakömbuga lüüa. Jumal muutnud mullatüki konnaks. See kukkun maa pääle tagasi ja sest tuln kärnas konn.
Jutustanud Jaan Laine, s 1868. a, pärit Mustjala kihelkonnast. Kirja pannud Aadu Toomessalu Pöitse külas (Karja kihelkond) 1939. a (ERA II 168, 11 (1)). [Aa US 58]
Sõnaseletused:
tein – teinud
loojatauline – looja moodi
akkan – hakanud
tampin ja kökerden – tampinud ja seganud
mullakömbuga – mullatombuga
kukkun – kukkunud
sest tuln kärnas konn – sellest tulnud kärnkonn
Muistsel ajal olid korp, vares ja arakas valged. Korp oli röövlind ja teised ei olnd. Viimaks vöttis Isa korbi kinni ja törvas ta mustaks. Seda nähes lendas arakas korbi juurde ja akas korpi naerma ja pilkama: „Vaata, see on sulle paras, et väiksemaid linde röövid!“
Seda nähes viskas Isa törvapintsli keitsaka peele ja keitsakas oligi must. Kui keitsakas seda nägi, et vares oli veel valge, sai ta vihaseks. Ta lendas varese juure ja nühkis osa törva varese külge. Siis jäid keitsakale valged laigud peele ja varene jäi alliks.
Sest ajast saadik on köik korbid mustad, keitsakad ehk arakad valge ja musta kirjud ja varesed allid.
Jutustanud Ingel Vikken, s 1864. a, Võhma külast (Mustjala kihelkond). Kirja pannud Amanda Raadla 1937. a (ERA II 157, 545/6 (23)). [Aa US 57]
Sõnaseletused:
korp – ronk
keitsakas – harakas
varene – vares
Need ei olla muud kui kaks meest ja törva toover kahe vahel. Vanasti tahtnud mehed minna varge, aga kuu paistnud nii ergusti – kussa valge ilmaga julged minna.
Mehed vötnud toori [..], ronin sellega kuu pääle, tahtnud selle üle äiata. Jumalale see aga ei meeldin, et tema tööd niimoodi määritakse. Ta vötnud mehed ja törva toori kuu pääle ja pannun nad senna seisma. Tähenduseks, et keegi enam ei tuleks maa päält kuud törvama.
Jutustanud Jaan Laine, s 1868. a, pärit Mustjala kihelkonnast. Kirja pannud Aadu Toomessalu Pöitse külas (Karja kihelkond) 1937. a (ERA II 168, 13/4 (6)). [Aa US 6]
Sõnaseletused:
lekid – plekid
toover, toor – toober
ergusti – eredalt
kussa – kuhu sa
pannun – pannud
#tekke- ja seletusmuistend
Üheks söhandiseks toaks, kohes es saa kingid magada, oli üks körtsituba [Tagamöisas]. Sellele toale oli pandud söhuke needus, et sääl ep saa kingid magada. Sönna tuba ahjusuu ala oli vana möisnik pand oma kulla. Nende töotustega, et täma peab pääle surma ajama ää ühe elusa mihe abeme. Ning see, kis julgeb sääl toas magada, peab ää ajama tä abeme. Ning kui see tegu tehtud, tuleb raha maa pääle.
Sääl keis üsna palju öömajalissi pakkumas, äga peremees ütles: „Meitel oo sii üks tühi tuba küll, äga sääl äi saa kiskid magada. Keik, kis öhta panavad, nee poolest ööst ää jooskavad.“
Aga ühe öhta tuli üks vana arjamees, kis palus öömaja.
Peremees ütles jälle: „Äi ses toas saa kidagid magada.“
Arjamees äga arvas: „Ma lähe roovi.“
Ning arjamees panigid seie magama.
Öösse kellu kaksteisend tundes tä oma pee pääl ühte tulist kätt. Arjamees töuses üles, pani lambi pölema ning vaatas, et üks all vanamees oo toas ning abemenuga püus. Vanamees näites arjamihele käega, et tä tahab ää aida arjamihe abet. Arjamees laskes täda ka sida teha. Kui oli arjamihe abe aetud, laskes vanamees ka oma abene ää aida.
Siis alles akkas all vanamees rääkima, et tä oogid va möisnik ning oo keind palju aastaid roovimas, kas peaks leidema söhanduse julge mihe. Et tä äga täna leides söhuse mihe, siis juhatas tä sellele kuha, kohes oli see kuld. Ning arjamees sai keik selle raha käde.
Sest ajast kadus ka see, et sääl toas poleks kidagid lastud magada.
Jutustanud Eduard Haljas, 45-a, Rannakülast (Kihelkonna kihelkond). Kirja pannud Aino Kannel 1947. a (RKM II 2, 125/8 (22)).
Sõnaseletused:
söhandiseks – selliseks
kohes es saa– kus ei saanud
kingid, kiskid, kidagid – keegi
ala – alla
kis öhta panavad (magama) – kes õhtul heidavad (magama)
jooskavad – jooksevad
arjamees – seaharjaste ostja
ma roovi – ma proovin
seie – siia
pee pääl – pea peal
püus – peos
abene ää aida – habeme ära ajada
oogid – ongi
roovimas – proovimas
leidema – leidma
sai käde – sai kätte
söhanduse, söhuse – sellise
Eeva andand Aadamale poole öuna. Ise söönd teise poole. Eeva söönd oma poole ilusti ära, Aadamal aga jäänd kurku kinni. Sest ajast ongi meestel jäme ääl ja suurem kurgusölm.
Jutustanud Tiina Prei, s 1879. a, Koimla külast (Kihelkonna kihelkond). Kirja pannud Elmar Prei 1940. a (ERA II 289, 143/4 (11)). [Aa US 13]
Sõnaseletused:
jäme ääl – madal hääl
ilusti – kenasti
kurgusölm – kõrisõlm
Vanal ajal ütlend üks väga vihane uss: „Oleks Jumal mulle jalad alla loond, siis [oleksin] mina ühe ööga üheksma maja uksed kinni pannud selle viisiga, et sääl keik oleksin surmand.“
Et taevaisa ooplemist ei kannata, siis löönd tema see kihvtise looma pooleks ja ütlend: „Et sa mind oled vihastand, tahan ma sind nüüd pooleks lüüa: üks pool merese keige magusamaks kalaks ja teine pool maa peale köige näotumaks ussiks.“
Nenda on siis jäänd angeriakala keige enam ussi nägu. Ja küü-uss – lühike, jäme ja köva ja abras kui ära mädanend vitsaraag.
Kirja pannud Karl Gustav Jansen Karja kihelkonnas 1870. a-tel (H I 4, 561/2 (3)). [Aa US 62]
Sõnaseletused:
angrias – angerjas
selle viisiga – niiviisi
kihvtise – mürgise
näotimaks – näotumaks
küü-uss – vaskuss
Jänes oli nii arge loom, keik ajasid teda taga, ta akkand Saaremaalt ää minema. Lambad olid tast kohkund, siis ta akkand naerama, naerand moku löhki. Seda ma olen kuulnd, et ta röömu pärast olla moku luhki naernd. Kui ta oli akkand ää minema, siis ta jättand oma rasvad kadaka kaela, et ta ea kerge kargama on. Sellepärast jänesel polla rasvasi. Kadakal olla rasvad. Need kollased (seened vist) kadaka küljes olla jänese rasvad.
Jutustanud Maria Lepp, s 1869. a, pärit Liikülast (Karja kihelkond). Kirja pannud Kaljo Lepp Mustjala kihelkonnas 1939. a (ERA II 260, 468 (78)). [ATU 70]
Sõnaseletused:
moku – moka
kadaka kaela – kadaka külge, otsa
polla – polevat
Ennemuiste tahtnud vanakurat ka üht loomasugu luua, mis siis ka tema käsu ja valitsuse all pidid olema.
Tema läind ühe suure paksu metsa sisse, teind seal suure vaevaga sauest (mis sellepärast ka undisaueks peab üütama) kaks elaja keha valmis, üht isast ja teist emast sugu. Kui nüüd muidu keik valmis olnd, aga mitte veel inge sees, siis katsund tema puhumisega neile inge anda. Ta puhund keigest väest tuult undi kehase. Keha paisund küll jämemaks ja näitand, kui oleks ta kippuma akkand. Siis olnd ta väga röömus, et ta töö korda läheb. Aga kui ta puhumist järge jätnud, ajand unt tuult, mis sisse aetud, jälle välja ja ise jäend liikumata oma loomise paiga pääle. Nenda teind tema kolm korda, aga unt ei töusnud ilmaskis.
Kui vana undilooja nüüd selged aru oli saand, et omast väest undile inge ei vöind anda, siis läind tema Jumala käest nöu küsima. Jumal öpetand teda nenda ja ütelnud: „Ütle köva äälega: unt touse üles, murra kurat ära.“
Kurat läind oma loodud ingeta looma juure, langend suure paksu kuusepöesa taga köhule maha ja ütlend siis tasase äälega: „Unt töuse maast üles, murra kurat ää.“
Aga unt ei töusnud ühtegi. Ta ütelnud teist kord needsamad sanad natuke valjumalt, aga ikka veel nenda tasa, et kui unt töuseks, aru ei saaks, kuspool tema ääl olnd. Aga unt jäend ikka vaga. Viimaks üsna pahase meelega üüdnud ta öige kärmest: „Unt töuse üles, murra kurat ää.“
Unt töusnud maast üles ja akand selle pöesa poole minema, kus tema va looja köhuli maas oli. Kui nüüd vanamees seda näind, jooksnud ta suure rutuga puu otsa ja jäänd sedaviisi undist puutumata.
Aga tema viha käie tänapäävani ikka veel ta kohe, nenda et ta iga kord teda murraks, kui ta aga kätte saaks.
Kirja pannud Karl Gustav Jansen Karja kihelkonnas 1870. a-tel (H I 4, 560 (1)). [Aa US 39]
Sõnaseletused:
sau – savi
kippuma – liigutama
selged aru oli saand, et omast väest – oli selgelt mõistnud, et oma jõuga
touse – tõuse
langend – heitnud
sanad – sõnad
vaga – vakka
kärmest – valjusti
viha käie ta kohe – viha käivat tema vastu, s.t olevat tema peale vihane
Ükskord üks mees läind puukoormaga linna ning teel läind taal vankri ratas just paksu metsa keskel katki. Ühtegid maja polnd ligidal näha. Mihel ee nöu kallis. Mees akkand Jumalalt abi paluma, palund tüki aega, äi abi kuskilt tulemas. Siis akkand mees kuratit abi kutsuma, ka paremat ühtid.
Kui mees juba käega löönd, tulnd äkist metsast kolm musta meest ning küsind, mis mihel viga on. Mees seletand oma äda ää ning varsti olnd ratas terve. Mees tänand abilisi ning küsind, et mida nad abi andmise eest tahtvad. Mustad mihed olid vastand, et nad muud palka äi taha siis, kui mees nad omale jöululaupa öhtuks vööraks kutsub. Mihel polnd selle vastu midagid ning varsti olnd mustad mihed metsa kadund. Mees söitand linna ning tagasi ning olnd röömus, et keik eesti läks.
Jöululaupa akkand mees varmakult tegema ettevalmistusi vööraste vastuvötmiseks. Äkist tulnd üks kerjus ning palund öömaja. Mees seletand küll, et taale vöörad tulevad, aga kerjus luband olla vagusi koldes, nenda et ta vöörastele jalgu äi jää. Mees olnd sellega nöus.
Öhtul söitandkid must töld mustade täkkude ning meestega ukse ede. Kohe kargand kerjus koldelt ning läin vöörud vastu vetma. Esimeselt mihelt küsind: „Kes sa oled?“
See vastand: „Salaja äraviibija olen.“
„Siis mine aida ala.“
Teine vastand: „Olen vereimeja.“
„Siis mine seinapau vahele.“
Kolmandalt saand ta vastuse: „Olen mahamurdija.“
„Siis mine murra see ää, kes aida ala läks.“
Äkist olnd töld kadund ning sant ütlend mihele: „Sa oleks pidand kannatlikult ootama, et Jumal soole abi oleks saatand, ta poleks selle eest midagid tahtand, aga kurat saatis oma sellid tasu järgi ning see tasu oleks su ing olnd.“
Kuulnud lapsena vanaisalt.
Jutustanud Eliisaveta Liiv, s 1879. a, Pähkla asundusest (Kaarma kihelkond). Kirja pannud Valve Niit 1946. a (RKM II 3, 648/50 (28)). [Aa US 71, vrd Kippar 111C]
Sõnaseletused:
mihel ee nöu kallis – mees vajas head nõu
vööraks; vöörud – külaliseks; külalisi ehk võõraid
eesti – hästi
varmakult – varakult
äraviibija – äraviija
seinapau – seinaprao
#tekke- ja seletusmuistend
Ühekorra külamees teind puuaida. Mees teind ölesidemetega. Siis Surm tulnd mehe juure ning küsind: „Miks sa ölesidemetega aida teed?“
Mees vastand, et omme ta sureb ära, sellepärast ta teeb ölesidemetega.
Sestsaadik inimesed ei tea enam oma surmatundi.
Jutustanud Jaan Parem, 76-a, pärit Loona vallast (Kaarma kihelkond). Kirja pannud Heino Tarkin Kuressaares 1947. a (RKM II 2, 361 (44)). [Aa US 19]
Sõnaseletus:
puuaida – puuaeda
Tiidus einaaeg jöudas käde, inimesed läksid keik külakaupa metsa eina niitma. Pärast päevast tööd tulid kokku ühte küüni magama. Sääl sai siis enne uinumist köiksugused jutud räägitud, mis kellegil meele tuli.
Äkist oli metsast irmus kanget ulumist kuulda. Üks külamees ütles: „Untidele antakse ülalt osa. Lähme vaatma!“
Teised üütsid köik ühest suust: „Oled sa käest ää läind! Seda’p tohi ükskid inimene vaatma minna mette.“
Aga külamees es jäta jälle mette, vöttas laugi ruuna ala ning söitas sönnapoole, kust ääl ää keis. Saand ta tüki aega läbi metsa söitand, siis nägi ta ühe jöö, ning sääl ääres suur kari untisi, keigil suud ületsipidi, ulusid edasi. Mees astus niid obuse selgast maha ning seeras ennast kenasti pöösa taha varjule, kus ta neid kenasti veis näha.
Tüki aja pärast nägi ta, kudas osad akkasid ülalt kukkuma, igaüks taris ühe osa sohe; aga ühe va looma jägu kukkus jöge. See ulus niid äga edasi pääle. Korraga ütles üks ääl ülalt: „Veta see lauk eese osaks, mis pöösa taga on!“
Mees kahmas seda kuuldes tüki musta mulda maast pöose ning kustutas laugi obuse otsa peelt ää. Aga ääl ütles uiest: „Veta laugi kustutaja, mis pöösa taga on.“
Niid es aita mehel muud, kut kapsas laugi selga ning kihutas küüni juure. Sääl tänas veel önne, et tal nii nobe jalaga obu on, kes teda undi käest päästas. Laskes siis laugi lahti ning ise puges teiste vahele magama.
Omiku töusid teised töölised keik üles, aga öhtast undi osa vahtijat ei ole änam mette, paljast teine king näitas seda kohta, kus ta oli magand.
Kirja pannud David Jakson Kaarma kihelkonnas 1890. a (H II 18, 591 (3)). [Aa US 37]
Sõnaseletused:
undi osa – hundile mõeldud osa (millestki)
jöudas käde – jõudis kätte
äkist – äkki
oled sa käest ää läind – kas sa ei käituks mõistlikult
es jäta jälle mette – ei jätnud järele mitte
vöttas laugi ruuna ala – võttis … alla, s.t istus valge otsmikutähniga hobuse selga
kust ääl ää keis – kust hääl kostis
seeras ennast– sättis end
taris ühe osa sohe – haaras ühe osa suhu
eese osaks – endale
pöose – peosse
ulus niid äga edasi pääle – ulgus nüüd aga ikka edasi
kapsas – hüppas (kergelt)
veis – vöis
laskes – laskis
paljast – ainult
Vanasti polla inimesed poolist söuksed olnd kut paes. Köhu ees olnd söuksed luugid. Äga mees ajand säält sisse, mis täma tahtis. Tööd pole kennegil teha olnd. Vana taevataet näind, et sedati äi lähe.
Andand inimestele raha niidi ostmise jäuks. Ühed raiskand eesel raha muist äe ning kui akkand köhtu kogu ömblema, tulnd niidist puudus. Ala jäänd auk. Teistel jäänd niiti üle, need ömblend eesele loti senna ala. Need esimised olid naised ning teised mehed. Naised olla ikka söuksed raiskajad.
Jutustanud Villem Tulit, 75-a, Praakli külast (Kaarma kihelkond). Kirja pannud Endel Reinart 1947. a (RKM II 3, 270/1 (13)). [Aa S 14]
Sõnaseletused:
polla – polevat
poolist – pooltki
kut paes – kui praegu
äga mees – iga mees
kennegil – kellelgi
eesel(e) – endal(e)
kogu – kokku
Kui vanapagan oli alles eland maa peal, siis sattus ta inimestega tülli ja tahtis neid uputada. Ta läind merele ja puhund sealt vett maale. Mönda kohta puhund ta nii palju vett, et see ei vaibund enam tagasi merre, vaid jäi maale peatuma. Ja need kohad ongi tänapäevani tuntud lahed. Kuhu vanapagan peoga vett visand, sinna tekkind järved. Kus kohalt oli vanapagan jalgsi läbi rännand, sinna tekkind veepuhumisel jögi.
Kirja pannud Amanda Rand oma vanaemalt Tamsalu külast (Kaarma kihelkond) 1939. a (ERA II 231, 615/7 (5)). [Aa US 1]
Sõnaseletus:
ei vaibund – ei vajunud
Kui Jumal oli kalad loond, siis määrand ta igale asukoha. Oli öelnud lestale, et see lititsegu liiva peel. Lest pole sellega rahul olnd ja osatand vanajumalat kiiva suuga: „Lest lititsegu liiva peel!“
Sellest oli lest jäändki kiiva suuga. Ajab endale vihaga liiva peele, kui püüad, on alati na liivane.
Jutustanud Jaak Lepik, s 1871. a, pärit Salme külast (Anseküla kihelkond). Kirja pannud Amanda Raadla Mõisakülas (Jämaja kihelkond) 1937. a (ERA II 157, 337 (5)). [Aa US 64]
Sõnaseletused:
kiiva – viltu
lititsema – lesta liikumise kohta
See on ikka üks tüdruk olnd. Ma ei tea, meikse puu juure ta ennemini läind oli; esimeseks pole ta oava juure läind. Kas ta on kase juure tulnd? Kask, sellel ta üdlend, et peab siidisärk selgas olema. Teised puud olid ikka easti rääkind. Männal on käskind kahara pea kasuda:
Tamm oli täisi riide’eisi,
Kasel oli selgas siidisärk,
Kuusel olid kullatud juuksed.
Kenad kuuse käbad.
Männal oli kaunis kahar pea.
Sarabu saand saksa riided, (nää, kui peeniksed riided tal selgas on)
Kadakas, üks kallis puu,
Oaval olid arvad oksukeised.
Niid otsas, pole änam puid mitte.
Kui see tüdruk oli oava juure läind, siis ta küsind oava kääst, näh, ta oli mütme kääst küsind: „Oled sa mo peimest näind?“
Küsind köigi kääst. Seda ma’p tea, mis oav sönna vastu üdlend oli. Jo ta ikka sandist ta vastu ütles. See ruut oli siis üdlend: „So lehed peavad nönda peal värisema, nönda kut mo liha ja süda sihes värisevad.“
Nad köikuvad ööd ja päävad. Ööd ja päävad ühte roati.
Sestsanta jäänd ta lehed peal värisema. Ta vist oli üdlend, et ma’p tea mitte. Tal es ole tääda mitte. Äga tal pole peimest olnd.
Jutustanud Liisa Välis, s 1850. a, pärit Haapsu külast (Jaani kihelkond). Kirja pannud Aarne Vinkel Hindu külas 1940. a (ERA II 289, 490/2 (3)). [Aa US 77 + 75]
Sõnaseletused:
meikse – missuguse
oav : oava – haab : haava
kasuda – kasvatada
oksukeised – oksakesed
mütme kääst – mitme käest
sönna vastu – sellele vastu
peimest – peigmeest
ma’p tea – ma ei tea
ruut – pruut
ühte roati – ühte raati, ühte jutti
sestsanta – sestsaadik
tal es ole tääda – tal ei olnud teada