Valjala Könnu metsas olla niisugune kivi, kus köik loomade ja inimeste jäljed peal olla. Jälgide sinna saamist seletakse järgmiselt. Vanasti kukkund see kivi maa peale, siis olnd aga kivi pehme. Kes sinna peale astund, selle jälg jäänd kivile. Pärast aga angund kivid ära ja kiviga ühes ka jäljed.
Jutustanud Marie Nelis, 42-a, pärit Kalli külast (Valjala kihelkond). Kirja pannud Heimar Nelis Jursi külas 1939. a (ERA II 233, 323 (6)). [Aa US 2]
Kui Linda oli kive korjand sauna ehitamiseks, merest tulles olid tal äki pölle paelad lahti pääsend. Keigusti karjamaal oli tal kivi maha kukkund. Kivi kukkund Lindale varvaste pääle. Siis akkand Linda nutma. Ta nutnud väga kaua, nii et tema pisaratest tekkind jögi.
Ja praegugi on olemas see jögi, mida nüüd üüdakse Maadevahe jöeks. Ja kuhu see kivi kukkus, seda kohta nimetatakse praegus Naistessooks.
Jutustanud Marie Piip, 54-a, Valjala kihelkonnas 1939. a (ERA II 233, 243 (1)).
Keigusti – Kõiguste
Pöidel Saaremöisast akkab maa alt auk tulema ja tuleb kuni Pöide juure, teine aru viib mere ääre.
Üks mees vaadand seda koobast ja tahtnud sinna minna. Kuid ta oli näind, et siga läind pörsastega ja kadund jälle ära. Mees ei julgend koopa minna.
Ärra saatnud ühe mehe vaatama, kui kaugele viib see auk. Mees läind ukseni, ta kangutand ukse lahti ja vaadand, et sääl olnd raha sees: viiekopikalised olnd suured nagu toobi pöhjad. Säält toodud raha.
Nüüd on see koobas kinni vaibund ja ei ole näha, et sääl on olnd rahva varaait.
Jutustanud Anna Raamat, 78-a, Väkra külast (Valjala kihelkond). Kirja pannud Alma Saar 1939. a (ERA II 233, 205/6 (18)).
Ühekorra olnd kaks venda. Teine akkand Püha kerku ehitama, teine Valjala kerku. Seltsis akkand ehitama. Kumbkid tahtand omal ennemini valmis saaja. Püha kerk saand ennemini valmis. Teine vend vihastand sellest ning südametäiega vettand öössa Valjala kergu juurest suure kivi ning tahtand sellega Püha kerku puruks viruta. Südametäie ning suure jöuga virutand natuke kiiva. Kivi kukkund Pokasaare maha. See on paergugid sääl alles. Seda üütakse Ullikiviks. On ikka kena jurakas teine küll.
Jutustanud Juuli Liiv, s 1901. a, pärit Hõbeniku külast (Püha kihelkond). Kirja pannud Ester Liiv Loona külas 1948. a (RKM II 24, 430/1 (152)).
kerku – kirikut
saaja – saada
kiiva – viltu
Pokasaare – Pokasaarde (heinamaa)
Vanasti olid saarlased riielnud, kuhu tuleb linn ehitada. Muist inimesi tahtnud selle ehitada Kuresaare, teised jälle Veetaa, Varese randa.
Veetaa akatudki linna ehitama. Kuresaare inimesed ei tahtnud linna Veetaa ja löhkusid linna vastalt maha. Ka veetagused ei jätnud oma jönni, vaid ehitasid aga edasi. Löpuks arvasid nad, et vanakuri nende linna löhub ja jätsid ehituse pooleli.
Nii on linn ikkagi kuresaarlaste tahtmise järele Kuressaare. Veetaguse linna varemetest tekkis aga Varese randa mägi, mida akati Kabelimäeks kutsuma.
Jutustanud Reedik Ots, 73-a, Kailuka külast (Püha kihelkond). Kirja pannud Etveelie Kuldma 1939. a (ERA I 6, 375 (1)).
Kuresaare – Kuressaarde
Valjala maantee ääres asub kivi, millel on istease. Räägitakse, et seal pidand ennevanasti iga möödamineja mütsi peast ära vötma, muidu teinekord mööda minnes jooksvat kivinänn järele ja röövivat inimese ära. Kivi asub Sagariste küla vahel maanteeäärsel karjamaal.
Kord läind keegi mees sealt mööda ja arvand, et ei maksa mütsi maha vötta. Kui ta tagasi tulnd, näind ta, et kivi otsas pölend tuli ja mehed askeldand seal ümber. Hirmuga pistnud mees jooksma. Natuke maad jooksnud, siis kuulnud mees müdinad selja taga. Ta polevat julgend taha vaadata, ja müdin vaikind varsti. Iga kord, kui mees sealt mööda läind, kuulnd mees müdinat selja taga.
Seda kivi nimetatakse meie pool praegu Latsikivi. Seal kivil istund kord Rootsi kuningas Karl XII ja sellepärast austatud seda kivi peapaljastamisega. Kivi juures olevat olnd suur must silt, kus valgete tähtedega olnd kirjutatud: „Müts maha vötta“. Kivi nimetati ka Kaarlikiviks.
Jutustanud Juhan Lippu, 63-a, pärit Emmaste kihelkonnast Hiiumaalt. Kirja pannud Susanna Lippu Kõljala külas (Püha kihelkond) 1939. a (ERA II 233, 148/9 (6)).
kivinänn – kiviema
Ennevanast olnd Putla ja Piila küla vahel suur järv, mida kutsuti Piila järveks. Sinna järve jooksid Piila poolt kolme allika vesi, mis ei lasknud järve veest tühjaks saada. Sealt järvest püüdsid kolm kalameest kalu. Üks neist asus Putlas, teine Piilas ja kolmas Aeskas. See, kes Putlas asus, oli teistest targem, ta viis kaladele oma poole järve äärde kaljaraba, mis meelitas kalad ära. Teised kalurid mötlesid, et see on nöid, ja tahtsid teda ära tappa. Kui nad akkand üht kalurit ära tapma, ütles see kalur, et järv peab kasvama kinni. Kui jöudnud kätte kolmas päev, akkas järve äärde koguma rohelist vahtu, mis aga pikapeal turbaks kujunes.
Nüüd on järv kasvand juba kinni ja muutund sooks.
Jutustanud Mihkel Tõnu, 62-a, Liiva-Putla külast (Püha kihelkond). Kirja pannud Kalev Mätlik Saue-Putla külas 1939. a (ERA II 233, 133 (5)).
Sõnaseletused:
Aeskas – Haeskas
kaljaraba – kaljapära
Kui Kaali-Köljala ümbrus ja köik lähedal olevad elanikud ehitasid kirikut, oli üks ehitajaist iseäralikum mees teiste seas. Ta oli tüse, priske, suur ja ültse väga suure kehaehitusega mees. Ja pealegi oli sellel mehel valge jalg. Teised töölised üüdsid ikka Valgejalg.
Kui kirik oli valmis, siis algas kiriku nime valimine. Köik töölised olid ühes nöus ja üüdsid ühest suust: „Valgejalg.“
Ja kiriku nimeks saigi Valgejalg. Kui aga Eesti läks sakslaste kätte ja Eestis akkas maksma Saksa ülemvöim, siis muudeti see kiriku nimi Valgejalg Valjalaks.
Jutustanud Jüri Arro, 80-a, Reekülast (Püha kihelkond). Kirja pannud Arnold Rattas 1939. a (ERA II 233, 105/6 (10)).
Ühekorra olla Kahtla möisaproua läind ööse kellu kaheteistme aal mööda praegust Laimla maanteed. Silla talu lubjaaugu kohal, sääl kasvand siis suured tammed, istund äkist ühe tamme aru peal vanavöitu naisterahvas. Sinine tuli pölend tal ees, prillid old teisel nina peal, ning lugend teine sääl sedasi raamatud. Proual old kange irm, ta katsund tiitsast sealt mööda ning siis vaatand tagasi, aga polla änam mette midad old.
Ning seda kohta akatigid üüdma „siniste preilnate auguks“. Pärast nähtud neid veel mitu korda.
Jutustanud Maria Kivi, 61-a, ja Anna Kivi, 73-a, Asva külast (Pöide kihelkond). Kirja pannud Nadežda Vesik 1946. a (RKM II 5, 112/3 (1)).
Laimla – Laimjala
Audla valla karjamaal asund pöhjatu loik, mida Mälisaare auaks kutsutud. Seal asund näkid. Nad olid nii mitmel kujul esinend. Kord olid karjalapsed karja oidnud selle loigu ligidal. Siis olid nemad ühe ilusa kivi näind. Karjalapsed on kivile istund ja kui neid kivi täis olnd, kasvand kivi suuremaks. Ja kui köik karjalapsed kivil olnd ja mängima akkanud, siis oli kivi obuseks moondund ja tahtnud minema akata. Siis tulnd üks poiss ja üüdnud: „Oodake, ma tulen ka täkku, näkki änna peale!“
Ja nönda olnd obune kadund ja lapsed jäänd köik loigu juurde.
Jutustanud Melania Käo, 60-a, Metsakülast (Pöide kihelkond). Kirja pannud Vaike Puu 1939. a (ERA II 233, 597 (2)). [Aa S 58]
Sõnaseletused:
Mälisaare – ka Mällissaare
Laimjala vallas endise Köigusti möisa piirides möisa einamaa ääres asub väike kivivare. Selle kivivare peal kasvab sarabupöösas. Seda pöösast inimesed kutsusid vanasti ja praeguski maa-aldja pöösaks. Sellesse pöösasse viidi kõik need veed, millega maast akand aigeid ja kärnu pesti. Sinna kivi pääle viidi veel raha, pooli obuseraudi ja muid asju, millega aigeid muljuti. Kui möni inimene sealt midagi ära töi, pidi see inimene köik küla kärnad ja aigused endale saama.
Seda kohta kartsid inimesed, sest arvati, et seal ööseti aldjad ümber ulkusid.
Jutustanud A. Põllas, 49-a, Kingli külast (Pöide kihelkond). Kirja pannud Voldemar Laheäär 1939. a (ERA II 233, 459 (1)).
Sõnaseletused:
Köigusti – Kõiguste
Pahila küla karjamaal, seal on üks maailmama suur kivi. Selle kivi peal on jällegid selged undi ning ärja jäljed nähja.
Ma ole selle kivi kohta jälle sõukse jutu kuulnd, et ühekorra unt akand ärga taga aama. Tulnd karates niikaugele kut Pahila karjamaale, seal ärg karand kivi otsa. Siis olle kivid kõik tuttpehmed olnd. Ärg roplind kivi otsa ja unt muudkut järge. Ning võtndkid siis seal otsas ärja õndsaks – tõmmand, näh, kõri maha. See ärja veri paerguskid kivi otsas veel ning seo sõnna tükkis kindi jäänd. Kivi ülalt oort lahvel punane. Unt akand siis sealsammas ärga ää sööma. Aga kui oli keind siis sõuke kärakas ja oort mitu raksi oli kivi sisse valku löönd. Kivi olnd kolmeks luhki ja unt olnd koa kut ära suland. Jumal neednd sellega sõukse äiti tembu ää, et unt äi’p tohi änam teisi loomi murda mette.
Me keisime koa sõda kivi seal voatamas, aga andis ennemini ulk aega roplida, kut otsa sai. Äbemata easti aga on nee jäljed seal otsas nähja, muudkut ärja jäljed, neo sügavamad.
Jutustanud Aleksander Kaal, 63-a, Mui külast (Pöide kihelkond). Kirja pannud Ilmar Kaal 1939. a (ERA II 232, 179/80 (1)).
Sõnaseletused:
maailmama –maailmatu
nähja – näha
aama – ajama
olle – olevat
tuttpehmed – täiesti pehmed
roplind, roplida – roninud, ronida
seo sõnna tükkis kindi jäänd – see on sinna täiesti kinni jäänud
oort lahvel – kohe täiesti, laus-
valku – välku
luhki – lõhki
äiti – häbitu
sõda – seda
neo – need on
Kuressaare–Kuivaste tee saamise kohta räägib rahvasuu järgmist. Kord olnd ühel Kuivaste mehel Kuressaare linna asja ja ta pidand minema. Esialgu eksind ta läbi metsade ja võtnud otse kursi, umbes. Tagasi tulles võtnud ta linnast muidugi ka viina ja asund tagasiteele mitte just selge peaga. Tema enam otse kurssi ei suutnud pidada ja käis siira-viira. Ta eksind ringi, ja rahvas räägib, et sellest siira-viira käimisest olevatki saand Kuressaare–Kuivaste tee. Seepärast ollagi see tee nii kõver nagu joobnud mehe käigu järele tehtud.
Jutustanud Aksel Kübar, 15-a, Levala külast (Pöide kihelkond). Kirja pannud Jaan Ratassepp 1939. a (ERA II 232, 32 (14)).
Sõnaseletused:
Kuivaste – Kuivastu
Kui Jaani kihelkonda ehitatud kirik ja tuldud esimesele jumalateenistusele, leitud, et kirikule on ka nime tarvis. Kui rahvas peale teenistust kirikust lahkus, olid vahepeal kahele poole teed tõusnud maa alt kaks kivi. Ühe kivi otsas istund vanamees. Mööda minev rahvas küsind ta nime, ja see olnd Jaan. Sellest ajast jäändki kiriku nimeks Jaani kirik ja kihelkonnale nimeks samuti Jaani. Vanameest aga polevat enam kusagil nähtud.
Jutustanud Liisa Schasmin, 70-a, pärit Palamuse kihelkonnast. Kirja pannud Jaan Ratassepp Tumala külas (Pöide kihelkond) 1939. a (ERA II 232, 17/8 (3)).
Kord olnd kahe Koigi ümbruse mõisnikul tüli ühe väga ilusa koha pärast. Koht olnd metsa serval ja seal kasvand ka mõned puud. Koht olnd looduse poolest väga ilus, seal kasvand suurel ulgal väga ilusaid lilli.
Mõlemad mõisnikud armastand ilu ja tahtnud mõlemad seda kohta omale, sest et see enne kellegi oma ei olnd. Siis tekkind mõisnikel tüli, et kummal on sellele kohale rohkem õigust. Nii vaielnud nad kaua aega ja polevat ikkagi selgusele jõudnud. Siis vihastund mõlemad, ja kui nad ommikul seda kohta vaatama läind, olnd seal Koigi järv.
Jutustanud Liisu Lokna, 82-a, pärit Kõiguste külast (Pöide kihelkond). Kirja pannud Jaan Ratassepp Levala külas 1939. a (ERA II 232, 130/1 (99)).
Kaarma kerkus olnd vanasti nii pailu rottisi – ajand keik kergu paranda ja müüri alused ära, pole teistest kudagi lahti saand.
Siis va kergu teender vöi kellalööbija saan ühe käde. Vötnd sidund sellele pisikse rappkella kaela ja lasnd ühe pau vahelt kergu alla. Nönda kui see rott oli teiste sega saand, nönda need akkand kergu paranda all mürradi-mürradi ühest otsast teise lasma. Kella ääl käind ikka teiste järge. Siis üks lipsand viimaks körtsi poolt otsast ühest august välja – keik see rotikari järges, kes teeb – neli-viissada, kellaga rott keige järges. Läind maandi peele, seda kaudu rabinal mööda surnuaida kohe Meela möisad. Pole sest päävast änam Kaarma kerkus ühtegi rotti näha olnd.
Jutustanud Aleksander Lepp, s 1873. a, Järise külast (Mustjala kihelkond). Kirja pannud Kaljo Lepp 1938. a (ERA II 201, 247/8 (17)).
Sõnaseletused:
kerkus – kirikus
teender – teener
kellalööbija – kellalööja
saan – saanud
rappkella – krappkell, karjakell
pau vahelt – prao vahelt
kes teeb – kes teab
keige järges – kõige järel
maandi peele – maantee peale
mööda surnuaida kohe Meela möisad – mööda surnuaeda Meedla mõisa poole
Vanasti eland Vedruka külas väga targad ja usinad inimesed. Köik armastand tööd ja nende keskel valitsend üksmeel. Aga olnd ka niisuguseid mehi, kes uhked ja kuulsuse tagaajajad. Need saatnud küll korda köiksugu mötlematuid tegusid. Teised külad pidand Vedrukast suurt lugu.
Kord akand naaberkülad Vedruka külast kuulsuse poolest ette minema. Seda kuuldes Vedruka küla auahned mehed [hakanud] teistele ennenägematuid tegusid tegema, et Vedruka küla ikka köige ees oleks. Varsti akandki kogu Vedruka küla elanikud riidlema, nii et üks ei saand enam teisega läbi. Igaüks akand ahnust taga ajama ja teisi kiusama. Viimaks läind koguni nii rumalaks, et üks ei oolind ühest, teine teisest. Vedruka oma alva eluviisi pärast olnd igal pool tuntud.
Äkki süttind küla pölema. Kust tuli alguse saand, ei teadnud keegi. Küla pölend maani maha, ainult möned üksikud talud pääsend tuleohust. Umbes möne aasta pärast olnd uus öitsev küla vana varemeil. Sellegi käsi ei käind paremini kui eelmisel. Juba kolmas küla vana asemel. Sellegi käsi käis samuti kui eelmistel. „See küll enam öige asi ei ole,“ mölgutasid möned mötteid. „Tarvis küla kuhugi mujale ehitada,” nii mötelnud pääsend vedruklased. Juba asutud neljandat küla ehitama, kuid mitte vana küla asemele, vaid tast ulk maad eemale.
Uut küla enam miski önnetus ei taband, sest inimesed parandand meelt. Pölend küla asemele on tekkind soo, mida Loona sooks kutsutakse.
Jutustanud Peeter Hein, 49-a, Vedruka külast (Kihelkonna kihelkond). Kirja pannud Aino Hein 1939. a (ERA II 230, 454/6 (7)).
Sömmera külas Minna Sömeri pöllal oli kaks suurt väravaposti, nüüd on need ära lagunend. Räägitakse, et seal olla rahakatel ja selle juures kolm koera valvamas, punased argid käes, ja segavad raha. Siis pidavat raha kätte saama, kui kolmetahuline nöel vötta ja minna ilma taha vaatamata nöel katla visata. Siis saab raha kätte.
Jutustanud Leontiine Kaasik, 72-a, pärit Muhu kihelkonnast. Kirja pannud Mersedes Nool Arandi külas (Kärla kihelkond) 1939. a (ERA II 231, 394/5 (6)).
Sõnaseletus:
Sömmera – Sõmera
Saaremaal Kärla vallas Körkkülas Naaka talu juures asetseb mägi, mida kutsutakse Naaka mäeks. Sellesse mäkke olevat peidetud Rootsi kuninga tütre kuldsed kangateljed. Need olevat peidetud ühest kivist, mis asetseb mäejalal, vanade möötude järgi seitse vagu pöhja pool.
Naaka talu tuntakse ümbruskonnas vanima taluna. Teoorjuse ajal oli Naaka talu Paadla möisale kuuluv karjamöis.
Jutustanud Nikolai Metsmaa, 45-a, Kõrkkülast (Kärla kihelkond). Kirja pannud Helga Kiitsak 1939. a (ERA II 231, 315 (1)).
Veikene Kärla jögi, mis kiriku juurest mööda jookseb, sellel on Kärla niitis üks sügav urgas, arvata kaks sülda sügav. Seda kutsuvad rahvas praegugi veel Näkiurkaks, sest et sääl ennevanast näkk on olnd. Näkk on ennast enamiste ikka selle asja kujul vee peal näidand, mis asja see inimene köige enam imustab, kes teda nääb. Kord on nähtud ilus rahakott, töise sadul jne. Kui tüdruk on juhtund nägema, siis on ikka ilus rätik vee peal olnd ojumas. On keegi akand seda asja kätte püüdma, siis on näkk teda varsi alla viind.
Kord on üks väga ilus obune jöe kaldal magand. Köik lambalapsed on oo selga ronind ja taaga mängima akand. Köige veiksem laps on väljalt joostes tulnd ja ütelnud: „Saaksin ma ka nika näka niuete peale.“
Niipea kui laps seda ütelnud, oli obune ää kadund ja lapsed jäänd unnikusse jöe kaldale.
Kirja pannud J. Jõgi Kärla kihelkonnas 1890. a (H II 18, 903 (1)). [Aa S 58]
Sõnaseletused:
süld – (endisaegne pikkusmõõt, u 2,13 m)
töise – teinekord
ojumas – ujumas
oo – hobuse
taaga – temaga
Meela ja Laadjala möisate vahelt jooseb läbi suur Leemessülla jögi. Sääl kuhas, kus jögi maantee alt läbi jooseb, kasusid vanast jöö ääres vanad suured lepad. Jöös oli sääl kuhas sügav koht ja sääl elan näkk. See näkk kimbutan ilisi linnalisi, kohutan obusi ja inimesi. Mütu obust olid sääl kuhas löhkuma kohkun. Pääva aegu muutn näkk ennast asjaks ja oln sedasi jöö ääres maas. Küll oln ta mönekorra linnasai, mönekorra liigendis nuga ja uur. Kes söukse asja ää vettis ja tasku pani, selle näkk jöge viis.
Niid on lepad maha veetud ja pole sääl näkki ka enam kedagi näin.
Jutustanud Aleks Aedmaa, s 1898. a, Pamma külast (Karja kihelkond). Kirja pannud Oskar Grepp 1940. a (ERA II 276, 258 (32)).
Sõnaseletused:
Meela – Meedla
Leemessülla – ka Lehmisülla või Lehmissalu
jögi : jöö – jõgi : jõe
liigendis nuga – liigendnuga
vettis, veetud – võttis, võetud
näi – näinud
Vanasti ei tohtind ükski naisterahvas palja pääga välja minna. Kui keegi oli läind, siis olnd sellel suur karistus. Aga üks naisterahvas just vihameele pärast läind palja pääga välja ja ise mötelnud, et mis sellest siis ikka on.
Seal ligidal oli olnd suur tammik ja seal olid eland aldjad. Kui aldjad seda olid aga näind, et üks naisterahvas palja pääga väljas on, läind ja ütelnud kohe naisterahvale, nüüd on siin pöline tammik ja aldjad elavad siin, aga selsamal silmapilgul vajugu see pöline tammik maa pöhja ning järele jäägu vaid lage Pahila soo.
Ja sellest ajast peale ongi see soo Pahila soo nime all.
Jutustanud Priidu Vaet, 57-a, Lõpi külast (Karja kihelkond). Kirja pannud Amilde Vaet 1939. a (ERA II 230, 79/80 (4)).
Kord tahtnud külarahvas mööta Kaali järve sügavust. Nad sidund terve küla köied üksteise [külge], otsa pannud katla liivaga ja akand pöhja laskma. Lasknud kuni köis otsa saand. Akatud välja tirima. Kui nad katla välja olid tirind, nägid inimesed, et liiv oli katlast kadund ja sinna oli pandud verine jäära pea ühes pussnoaga. Nüüd arvab vanarahvas, et seal järve pöhjas on praegugi elanikud sees.
Jutustanud Olga Anupõld, 44-a, Kuressaarest. Kirja pannud Voldemar Anupõld 1939. a (ERA II 233, 25/7 (6)).
Tumala möisa karjamaal olnd kahe jala körgune munajas kivi, milles olnd seitse ühesuurust kartulisuurust auku. See kivi olnd vanade eestlaste kui mereröövlite ohvrikivi. Kes noortest meestest esimeks tahtnud merele röövretkele minna, pidand selle ohvrikivi juures kopsu ja maksa sööma, see tähendand, et isik on mereröövliks vastu vöetud.
Jutustanud Johan Gustavson, 40-a, Mäebe külast (Jämaja kihelkond). Kirja pannud Almete Gustavson 1939. a (ERA II 232, 613 (5)).
Sõnaseletused:
kahe jala körgune – u. 60 cm kõrge
Torgu vallas Kaavi külas Taalberi möisa juures männi metsa sees asub suur sügav org, mida rahvas kutsub Sepa süvaauguks. See on umbes 40 meetrit pikk ja 20 meetrit lai org. Oru üks ots on täiesti terav, teine ots on aga vähe kandelisem.
See olla rahvajutu järgi tekkind vanal ajal, kui Saaremaa oli veel vee all. Nimelt sinna oli kinni jooksnud suur laev ja jäändki sinna. Ja laevakerele on ümber kasvand kare ja rohi. Ja nii on tekkind sinna suur laevakeretaoline org. Sellest kohast kardetakse pimedatel öödel läbi minna, seal olla vanasti igasuguseid kummitusi nähtud ja seda kohta kardetakse veel praegugi.
Jutustanud Jüri Helde, 47-a, pärit Mõisakülast (Jämaja kihelkond). Kirja pannud Robert Helde Kargi külas 1939. a (ERA II 232, 415/6 (1)).
Sõnaseletused:
Taalberi – Stackelbergi
süvaauguks – sügavaks auguks
kare – rohtunud maapind
Vanal ajal on mungad kihla vedand Karja kiriku juures, et kahe kellalöögiga nad peavad Pöide kirikule jöudma (vahemaa 20 km). Ja kui ei jöua, siis muutku nad kiviks. Neid munkasi oli kolm. Kui esimest korda kell löi, akkasid mungad minema. Ja kui kell löi teist korda, olid nad alles Rangla rabas ning muutusidki kivideks. Ja tänapäevani seisavad kolm ühesugust kivi sääl körvuti Mungakivide nime all.
Jutustanud Juhan Nurk, 55-a, Ööriku külast (Jaani kihelkond). Kirja pannud Aleksei Nurk 1939. a (ERA II 233, 337 (5)).
Kord näidatud Lätimaal ühe mehel unes neljasse öösse, et mingu toogu rehetoast raha ära. Karta pole midad, kui midad näeb. Mees mötelnud, et see on unenägu ja pand uuest magama. Natuse aja pärast näidatud tal jälle sedasama. Mees pand riided selga, vötnud koti kätte ja läind. Kui ta rehetoa ukse avand, näind ta seina ääres ühe laua, seal otsas istusid ärrasmehed. Koerad istund maas, pead meeste pölvede peal. Laual pölend kaks küünalt, teine teises otsas, ja vahel seisis suur raha unn. Mees pidand ukse vahelt tagasi pöörduma, aga tal tulnd meelde, et karta ei maksa. Ta läind laua juurde, aarand käega raha, möni kukkund maha. Kui ta viimse raha oli ära tömmand, kustund köik tuled. Mees läind tuppa, rahakott seljas. Ommikul mees läind seda raha vaatma, mis maha kukkund, seda pole enam kuskil näha olnd, aga see, mis kottis olnd, jäi temale.
Jutustanud Peeter Randmaa, 60-a, Vintri külast (Anseküla kihelkond). Kirja pannud Helga Randmaa 1939. a (ERA II 231, 537/8 (9)).
Sõnaseletused:
neljasse öösse – neljapäeva öösel
midad – midagi
pand magama – heitnud magama
unn – hunnik
Kord näidatud Mässa külas asuvale Löpe Peetrile unes, et mingu Varvi einamasse Papima einaküüni juure. Sääl küüni pöhjatse pool nurga kivi all on raha. Unes on ööldud, kui sääl midad näeb, pole taarist karta. Peeter pole üksi tohtind minna, kutsund venna Juhani ka. Kui nad küüni juurde saand, kuulnud nad sääl kanget meretuule kohinat. Siis olnd natuse aega vahet, äkist läind suur must obu küünist läbi. Poisid akkand kartama ja läind koju ilma rahata.
Jutustanud Peeter Randmaa, 60-a, Vintri külast (Anseküla kihelkond). Kirja pannud Helga Randmaa 1939. a (ERA II 231, 531 (1)).
Sõnaseletused:
pöhjatse pool – põhja pool
taarist – tarvis
pole tohtind – ei julgenud
äkist – äkki
Vanad inimesed arvavad, et Irmustel midagi erakorralist ja irmsat juhtund on, millest viimane ka oma nime saand on. Vöib-olla on seal södade ajal söjameeste salgad teede ääres möödaminejaid varitsend, sest seal on juba ammust ajast suur mets kasvand, mis varitsejatele ead varju pakkus. Aga kuidagi on see ikka „irmus tee“ olnd.
Jutustanud Marie Erelt, 50-a, Lõmala külast (Anseküla kihelkond). Kirja pannud Olev Erelt 1939. a (ERA II 232, 582 (11)).
Sõnaseletus:
Irmuste – Hirmuste, paik Kärla kihelkonnas