Audla valla karjamaal asund pöhjatu loik, mida Mälisaare auaks kutsutud. Seal asund näkid. Nad olid nii mitmel kujul esinend. Kord olid karjalapsed karja oidnud selle loigu ligidal. Siis olid nemad ühe ilusa kivi näind. Karjalapsed on kivile istund ja kui neid kivi täis olnd, kasvand kivi suuremaks. Ja kui köik karjalapsed kivil olnd ja mängima akkanud, siis oli kivi obuseks moondund ja tahtnud minema akata. Siis tulnd üks poiss ja üüdnud: „Oodake, ma tulen ka täkku, näkki änna peale!“

Ja nönda olnd obune kadund ja lapsed jäänd köik loigu juurde.

Jutustanud Melania Käo, 60-a, Metsakülast (Pöide kihelkond). Kirja pannud Vaike Puu 1939. a (ERA II 233, 597 (2)). [Aa S 58]

Sõnaseletused:
Mälisaare – ka Mällissaare