Kord olnd üks vanamees metsas puid raiumas. Ta akand löunaks tuhlid küpsetama. Tuhlid olnd ääks saamas ja ta pannud kalad* ka pahlaga küpsema.

Kui mees just kalu pahla ajand, tulnd üks vöeras mees ta juurde ja ütelnud: „Raiu mulle ka üks kalapahl, ma tahan omale ka ühe kala küpsetada.“

Mees raiund siis temale parase pahla. Vöeras ütelnud: „Aeh, sa äi möista mitte kalapahla raiuda, kas see on möni kalapahl, raiu suurem!“

Mees raiund nii suure kui rataste kali. See olnd ka veel väike. Mees raiund nii suure kui rataste selpuu**. See olnd paras.

Äkitselt ütelnud mees: „Oh-oh, undid tulavad, oda, ma lää siia rattarummu sisse, ää ütle mette, et ma siia sisse olen läind.“

Undid tulnd sinna ja nuusutand ja otsind igal pool ja viimaks küsind mehe kääst: „Kus see vöeras läks siit?“

„Kus see läks,” ütles mees, „on sii rattarummu sees.“

Äkitselt käind rattarummu seest nagu suuretüki pauk ja all suitsuöhk läind metsa poole. Aga ennem, kui ta mehe silmist kadund, olivad undid teda juba peeniseks teind.

* Saaremaal on räimed igapäised kalad. Kui seega ainult kalad saavad nimetatud, siis on selle all ikka räimed mõista. Kui muud kalad on, siis nimetatakse need äärkalad, nagu aavid, ahvenad jne.

** Selpuuks kutsutakse seda puud, mis heinakoormale peale pannakse, millega koorm kinni tõmmatakse.

Kirja pannud J. Jõgi Kärla kihelkonnas 1890. a (H II 18, 904 (3)).

Sõnaseletused:
tuhlid – kartuleid, „kartuhvlid“
ääks – pehmeks, „tümaks“
pahl : pahla – varras
parase – paraja
rataste kali – vankri puu (kaigas)
selpuu – sõlgpuu
oda, ma lää – oota, ma lähen
peeniseks – peenikeseks

Saaremaal on Köljala möis. Seal möisas oli sageli tonte nähtud.

Kord olid saksad läind kaheks nädalaks külla. Teenijad otsustand veeta löbusa päeva ja läind torni teed jooma. Kui nad parajasti söid, näind äkki, kuidas ärrased möisa öue söitnud. Teenijad joosnd ärradele ja prouadele vastu, muist jäänd lauda koristama, et seda ei nähtaks. Toapoiss läind tölla ust avama, kui ta äkki näind, et see oli surnud möisnik. Toapoiss teretand, kohe kadund vaimud.

Toapoiss jäänd sellest aigeks. Kui ärrale seda teatatud, tulnd ärra koju. Ärra oli teenijaid noomind, et mis nad nii kergemeelselt vaimudele olid vastu läind, sest nad teadsid, et nende saksad enne kaht nädalat koju ei tule.

Saksad ei läind sel aastal enam külla. Toapoiss sai terveks, aga pärast, kui niisugust kummitust nähti, ei mindud vaatama.

Jutustanud Sofia Põldmaa, 44-a, Jõe külast (Kärla kihelkond). Kirja pannud Salme Põldmaa 1939. a (ERA II 231, 297/8 (32)).

Kärla vallas asub Kaarma Körgemägi. Seal mäel on nähtud tonti.

Kord olid Paiküla ja Kirikuküla poisid läind Kaarma külla öhtul pimedas. Nad olid mäe juure jöudnud ja näind eemalt tuld vilkumas. Ligemale jöudes näind nad tee ääres istumas väga ilusat tütrukut: sel olnd tuli juures ja kammind seal oma juukseid. Ise naernud meelitavalt poistele, et need ta juure läheks.

Poisid läindki ta juure ja äkki näind nad, et nende ees olnd kooritud obune. See olnd nii irmsa näoga nagu teab mis koletis. Mehed kohkund koledasti ja vaevaga olid nad säält minema saand.

Jutustanud Maria Jõearu, 36-a, Jõe külast (Kärla kihelkond). Kirja pannud Salme Põldmaa 1939. a (ERA II 231, 289/90 (21)).

Sõnaseletus:
sel olnd tuli juures – tal olnud tuli kaasas

Ühekorra jälle olnd üks iilane ühes kohas öömajaliseks. Öösel kerpude pärast ärkvel olles kuuland, kuidas peremees ning perenaine omavahel oma kambris olid jutustand.

Naine sundind meest ikka undiks minema, äga mees ajand vastu ning olnd seda moodi, et see öösse pole tahtand undiks minna. Naine äga ikka ajand peele, et mine ning mine! Viimuks mees pole änam vastu rääkind ning akkand rabistama. Saand vähe rabistand, siis naine läind, teind ukse lahti ning saatand välja. Sääl krabistades ta ikka omale undi naha oli selga ajand ning naine laskes siis undi välja – vada, see’s saand ju ise änam tuast välja.

Vastu oomikud naine laskend jälle mihe sisse ning iilane kuuland jälle, kuidas nad omavahel rääkisid.

Esitiks mees rabistand jälle vähe aega ning siis naine küsind: „Mis täna ka saaja oli?“

Mees urisend poolpahaselt vastu: „Mis saaja oli! Saak oli vilets. Keisi keik kuhad läbi, äga saaja polnd midagid. Viimuks Iiu Köpust sai ühe va kassiniru käde. Seegid oli nii sitke, et kiskus ümber ammaste.“

Oomiku magand mees jälle vagusi naise juures. Pole märgatagid olnd, et ta öösse oli undiks keind.

Jutustanud Marii Rand, 67-a, pärit Kergu külast (Kärla kihelkond). Kirja pannud Mihkel Tooms 1928. a (ERA II 8, 310/2). [Aa S 77]

Sõnaseletused:
iilane – hiidlane
jutustand – rääkinud
see öösse – sel ööl
äga – aga
saand vähe rabistand – kui oli natuke krabistanud
saatand – saatnud
saaja – saada
Iiu Köpust – Hiiumaalt Kõpust

Olnd suur katku aega ühekorra Saaremaal. Surnd selle korraga ära irmus palju inimesi. Viimaks jäänd veel üle ainult kaks inimest – teised olnd katk keik juba maha murdand. Jäänd kaks inimest veel Saaremaale. Üks inimene olnd Mustjalas ning teine olnd Sörve säärel.

Siis löidand üksteise jäljed üles ning otsind üksteist jälgi mööda üles. Palju neist kahest inimesest siis Saaremaale sugu sai. See oli üsna vähe.

Siis akkati ägat sorti inimesi Saaremaale elama tooma. Äga liik oli ikka ise sorti. Sellepärast rääkivad Saaremaal inimesed nii mitmet moodi – ägas kihelkonnas ise moodi.

Jutustanud Marii Rand, 67-a, pärit Kergu külast (Kärla kihelkond). Kirja pannud Mihkel Tooms 1928. a (ERA II 8, 301/2).

Sõnaseletused:
murdand – murdnud
ägat, ägas – iga, igas