Kirp ja täi olid riidu läind. Täi vöitles, et ah, mis sina ka oled, üppad ühest kohast teise, aga vot, kus mina olen mees. – „Mis mees ka sina oled. Ronid krae peale, saadakse säält sind kätte ja tapetakse ära. Sa oled laiskade inimeste seltsimees. Aga mina lähen keisri sulepadja sisse.“
Kirp jäi ikka vöidumeheks, täi lontruseks.
Jutustanud Liisa Tampsö, 72-a, pärit Jööri külast (Valjala kihelkond). Kirja pannud Paul Alvre Tallinnas 1942. a (ERA II 302, 458 (282)). [ATU 282A*]
Kord pidasivad veiksed valged jänesed nöu siitmaalt ära minna, sest siin ei karda ükski loom neid. „Kus piaksime minema?“ küsis keegi nendest, „kus piaksime seesugusid eest leidma, kes meid kardavad?“
Viimaks suure arvamise ja päämurdmise pääle leidsivad nad otsuse: tarvis Saksamaale minna. Sääl piab ikka ää olema köikidel, kes sääl elavad. Olgu siis küll, et keski meid sääl ei karda.
Siis vöeti pikk teereis ette ja akati minema. Esimine pääv läks iluste mööda – ei juhtund midagi önnetust. Teisel pääval jöudsivad nad ühe kiviaja ligi. Sääl ütlesivad nad üksteisele: „Üpagem köik ühekorraga aja pääle, et kui kedagi vaenlast teispool aeda oleks olevad, siis meil julgem vastu akata, kui meie köik ühes rias oleme.“
Kuida räägitud, nönda sai ka tehtud. Kraps, kargasid köik ühekorraga aja pääle. Teispool aeda oli suur lambakari, kes neid nähes ära kohkusivad ja jooksu panivad. Seda nähes akkasivad jänesed aja pääl köik suure suuga naerma. Siis naersivad nönda kangeste, et igaühel suu veel teistpidi löhki läks.
Sestsaadik vöeti nöuks seia maale jääda ja ei mitte ilmaski enam reisi pääle mötelda, sest esiteks olla nad neid loomi näind, kes neid olla kartnud, ja teiseks ei tohtida nad seesuguse ristis löhkise suuga kusagi vöerale maale minna, veel vähem siis Saksamaale, kus veel igaüks ennast piab viksiste üles näitama.
Sest ajast saadik on jänese suu nelja risti löhki ja kui jahikoerad teda taga ajavad, läheb ta uueste jälle oma pesa juure tagasi, kust ta üles on kargand.
Kirja pannud Juhan Ratas Lõve vallas (Valjala kihelkond) 1896. a (E 25007/9). [ATU 70]
kiviaja – kiviaia
seia – siia
viksite üles näitama – korralikult üleval pidama, käituma
Kui rebane tahab kirpudest lahti saada, siis ta vötab suvel villatuusti suhu, läheb jökke vöi mönesse muusse sügavamasse vette, vajutades keha tahumise osa järk-järgult sügavamale. Viimati jääb veepinnale ainult ninaots ja suus oitav villatuust. Kirbud pögenevad ikka körgemale – viimati on neid villatuust täis, siis laseb rebane tuusti suust lahti ja kirbud jäävad veesse ujuma.
Kirja pannud Albert Kald Püha kihelkonnas „vanematelt meestelt“ 1967. a (RKM II 238, 19/20 (6)). [ATU 63]
tahumise – tagumise
Tatt ja ämblik saand Nasva jöe silla pääl kokku. Ämblik ütelnd, et ta tuleb linnast maale elama, teda aetakse linnas igast nurgast elamast ära. Tatt ütelnud, et ta tuleb linna elama: maamees paneb teda vastu maad, nönda et kondid ragisevad, aga linnamees paneb taskurätiku sisse ja pistab tasku.
Nüüd läksid jälle teine linna ja teine maale elama.
Kirja pannud Arnold Kuusk Räimaste külas (Püha kihelkond) 1936. a (ERA II 121, 493 (1)). [ATU 282A*]
Vöhmal olnd muiste pulmad ja viiulimängija pahandand, läin minema. Eksin metsa ää ja kukun undi auku, kus unt enne sihes olnd. Mees akkan undile pilli mängma, unt kuuland kenasti, ei läind siis mitte mehe kallale.
Metsavaht kuuland seda, et metsas aukus mängitud viiulid. Läind vaatama, leidnud sihest undi ja mehe. Siis toodud külast mehi abi ja tömmatud unt august silmusega välja, pärast ka mees.
Pärast naerdud seda meest ikka – undi viiulimängija: pulmas ei viisin mänga, nüüd aitas undile küll mängida.
Jutustanud Kaarel Pöhk, s 1866. a, Putla külast (Püha kihelkond). Kirja pannud Aadu Toomessalu 1938. a (ERA II 201, 393 (4)). [ATU 168]
ei viisin mänga – ei viitsinud mängida
aitas – sobis
Vanajumal olla maailma äga ilusaste valmis teind ja pannud iga ainava looma omasse ametisse. Sellega juhtund siis va Püha Juri kutsikale see töö ja kohusetäitmine, et ta peab mitte üksi Saaremaad, vaid ka kõike maailma koduskäijatest, tontidest, külmkingadest ja kõigist tühjastpaljast vaimudest puhastama.
Et tal mehikesel selle tarvis palju aega ära kulub, ning oma peatoiduse ooleks ei olla tal sugugi enam aega üle jäänd. Selle tarvis antud talle taevast oma igapäevane osa. Osa jägamine olla kaks korda aastas sündind, nimelt talvel küündlapäeva aegas, ja sügisel mihklipäeva laupa öösel. (Sest praeguski on veel Saaremaa mõnes kuhas seda kõvat kindlad ebausku, et iga eluloom, mis mihklipäeva lauba öösel välja kadunuks jääb, saade kohe untidest ilma armuta ära murtud.)
Passi sisse olnd siis Vanaisa kõik ta kohused ülesse pannud: esiteks, tema amet; teiseks, et tal igal pool luba käia on, nii kui kunagi Saaremaa töömehed muidugid ulguvad; kolmandeks, et ta igal aastal kaks korda taevast osasi saab, kellega oma kõhtu täita.
See mõte on Saaremaal kindel ja kõva, et undid peaje mihklipäeva lauba ööse taevast osa saama, sest mitu meest olla neid kõrsist koju tulles näind: suures-ulk unta koos, ise uluvad ja ojavad kõik suud ülesepidi osasaamiseks lahti.
Kord juhtund üks karjatüdruk mihklipäeva lauba õhtul ilja kahe tühja raandaga kaugelt metsa äerest saunast koju tulema. Suur kari untisi olnd tee ääres. Tüdruku ehmatus olnd küllalte suur, aga näind imeks pannes, et metsakoerad läind kohe tema eest kõrvale, teised teine poole teed. Aga üks akand talle järele käima. Tüdruk vaatand tagasi ja näind, et va Püha Juri kutsikas tulnd temale järele ning silmad jooksnud vett. Korraga tunnud tüdruk, et teine raand olnd raskem, vaatand sisse ja näind, et seal sees olnd suur must noosakas. Tüdruk kalland selle pangest välja, unt arind kohe selle musta kotaka omale suhu ja pöörnud tagasi.
Üks teine kord olla üks perenaene kuulnud, kui päris selge eal olla taevast untidelle ütelnud: „Teised saavad minu käest täna õhtul osa, aga sina seal otsa peal pead ilma jäema. Sina mine Laiavälja kaasiku taha raba ääre koplisse, sinna selle ärja kallale. See valge ärg on päris perenaise ooletuse läbi sinna täna ööse välja jäänd, sellepärast olgu see siis sinule osaks. Ja vaata, teisel omigul olnd ärg murtud ja ka söödud.
Nõnda juhtund jälle üks külamees talvel küündlapäeva laupa öösel ilja obuse ja reega läbi metsa sõites koju poole tulema. Suur undikari olnd tee peal ees. Kõik ulund, suud lahti kohe taevast. Mees mõtelnud, mis nüüd teha? Ütelnud aga siiskid suure irmuga: „Külamehed, tee pooleks!” Nii ka kohe olla sündind, teised läind teine poole teed, mees sõitnud keskelt läbi. Vaatand aga korra veel irmuga tagasi ja näind imeks pannes, et üks metsakoer jooksnud talle ree järele, ja jällegi jooksnud teisel silmad aledusega vett. Mees märkand kohe, et üks must kogu olla tal ree tagasotsa peal olnd. Ta lükkand selle pitsa varrega sealt maha. Ja vaata, unt kahmind kohe suure isuga selle omale suhu ja läind tagasi.
Ühes kohtas olla jälle küündlapäeva lauba öösel undid õue jäend koera ära murdnud. Nõnda olla siis siin ja seal inimeste ennaste ooletuse läbi palju õnnetusi sündind, nii et viimaks tiritud va allivatimees kohtusse. Mehike olnd kindel ja julge selle peale, sest ta lootnud oma õiguse peale ning ütelnud, et ta olla seda kõike oma passise ülesse kirjutud Vanaisa enese lubaga teind.
Kästud passi ette näidata. Nüüd alles tulnd mehiksel meelde, et tal passi enese käes ei olnd, vaid olla seda oma va poolevenna, karjakransi, kätte oida annud. Palund mehike natukene aega, et passi järele minna, sest et tal enesel õiget vatitasku eiga mütsikeari* vahet ei olnd, olla ta oma passi karjakrantsi kätte oida annud. Lubatud talle ka aega järele minna.
Läind mehike kohe ja küsind kransi käest, kus ta pass on, tal olla teda ädaste tarvis. Koer oli koa selle jälle tükkis ära unustand, sest tal ei olnd õues head ojukohta, ta annud kassi kätte ja kinnitas ise kõvaste kassi, et oitku seda undi passi oolega.
Ütelnud undi vastu: „Oota, mina lähen toon kodunt ära.“
Läind kohe kassi käest küsima. Kass ütelnud: „Pea, ma toon aidast salve alt ära.“
Läind vaatama, jah, vanad kurjad närijad või nurgelised rotid söönd jälle undi passi üsna puruks ära. Vaata, eiga siis vanal ajal paberid ei olnd. Siis said kõik asjad naha peale ülesse kirjutud, niisammuti ka undi pass. Kass arvand küll kõige parema kuha aitas viljasalve all nurkas olnd ja pannud sellepärast siis ka sinna. Noh, nüüd olnd söödud.
Viind koerale selle aru, et rotid olla undi passi üsna suutumaks ära närind. Koer läind undi juurde selle teatusega. Unt saand koera ooletuse peale pahaseks, tormand kohe koera kallale ja akkand kransi kasukast sasima. Krants saand suure vaevaga va läänelambapoisi küüsist lahti ning jooksnud kohe koju kassi sasima. Kass tõmband küüned irevele ning kriipsund kransi nina üsna punaseks. Krants akkand kuue õlmaga nina pühkima.
Selle aja sees saand jälle kass kihutes minema ja jooksnud kohe aita iirede kallale. Aga ei ta mehike polla kinkind: muud kui kidast ta kätte saand, seda ta nahka pannud. Kus undi nahast pass on? Mis te, kurjadloomad, olete nahka pannud, las mind kransi käest sasida saada. Mina teile elu ilmalgi ei kingi, ikka kedas kätte saan, kohe nahka panen.
Nii on ka lugu koera ja undiga – unt ilma passita ei tohtind poolegid enam ennast kohtusse näidata ning akkand sõst päevast saadik muidu iseoma käe peal ümber ulkuma. Aga et tal, mehiksel, passi ei ole, võib igaüks teda kinni tarida ja kohtu viia, kust ta kohe ead vaevapalka saab.
Kus ta aga karjakrantsi silmab, seal on ta kohe selle kraadis oma ära kadund passi pärast kindi. Krants jookseb jälle kassi ja kass rottide kallale. Nii on lugu just igal pool üle terve Saare- ja suure maa.
* Vanad endised inimesed pidasid palju omal mütsi eare ehk keari vahel paigal, olnd see juhtumise kaupa mõni kiri ehk ka tubakas ja tuleraud, kui vatitaskus ruumi ei olnd, pidi mütsi naha vahe aitama.
Kirja pannud Pöide kihelkonnast pärit jutu A. Küng Pärnus 1889. a (H II 18, 72/80 (7)). [Aa US 37 + ATU 200]
Sõnaseletused:
ainava – ainsa
Püha Juri kutsikale – hundile
koduskäiatest – surnud inimestest
saade murtud – saavat murtud
peaje – pidavat
ojavad – hoiavad
raandaga – puuämbriga
noosakas – suur tükk (midagi)
arind – haaranud
kohe taevast – taeva poole
ennaste – endi
eiga – ega
mütsikeari – mütsikäär
kinnitas kõvaste kassi – rõhutas kassile
ojukohta – hoiukohta
viind selle aru – viinud selle teate
suutumaks– sootumaks, täiesti
teatusega – teatega
läänelambapoisi – hundi
kidast ~ kedast – keda
ilmalgi – mitte kunagi
poolegid – (mitte) sugugi
sõst – sellest
kraadis kindi – kraes kinni
Kui juba kõik loomad maa peal omas kohtas ja seisuses olnd, pidand ka igaüks oma ameti kohut truuiste täitma.
Tulnd kana Vanaisa ette kaebama: „Temal olla palju inimesi munadega sööta, ja mune ei olla tal mitte rohkem loodud kui kaks ainukest, aga meikal olla metsas suur pesa täis.“
Vanajumal kutsund meigase kohe metsast oma ette ja küsind järele, kas see tõsi on. „Tõsi küll,“ kostnud meigas, „aga mis minu, on minu, eiga mina neid ära ei anna.“
Juba jällegi läind Vanajumalale tarkust tarvis. Mõteldes tulnd ea nõu meelde ja ütelnud: „Akkage võitu jooksma, kes teitest ennemalt suurema ulga juurde jõuab, saab omale, tahajäeja peab piskuga lepima.“
Nüüd akkand kana ja meigas võidu jooksma. Meigas ütelnud kanale: „Kana jookseb kaatsad taga.“
Kana põlla seda poolegi tähele pannud, muudkui jooksnud edasi ja ise ütelnud jälle meigasele: „Meigas, meigas, riba paelad taga.”
Meigas akkand oma riba paelu seadma, senni läind kana meigasest kauda, ja saand Vanajumala enese lubamise peale meika pesatäie mune omale tänaseks päevaks päranduseks, aga meigas saand kaks endist kanamuna omale.
Sellepärast laulabki meigas igal kevadel ikka seda kurba laulu: „Uhuu – uhuu – uhuu – pesa tühi.“
Mina, nende ridade kirjutaja, olen tõeste seda juttu omas lapsepõlves oma vanaema käest Saaremaal kuulnud. Aga imeks panna, omas praeguses mehepõlves mööda Läti- ja Kuuramaad reisides olen mina sedasammat ülemal kõneldut jutukest kanast ja meigasest Kuura randlaste kui ka Kesk-Liivimaal elavate lätlaste suust kuulnud.
Kirja pannud Pöide kihelkonnast pärit jutu A. Küng Pärnus 1889. a (H II 18, 68/70 (5)). [ATU 240]
Sõnaseletused:
meigas – kaelustuvi
truuiste – truult
eiga – ega ei
tahajäeja – tahajääja
põlla poolegi – ei olevat sugugi
tänaseks päevaks – tänase päevani
Kuuramaa – Kuramaa
Kord juhtus ühel peremehel koer vanaks jääma ja ta ei vöind oma peremeest mitte änam niipalju teenida, et ta oleks omale igapäävast toitu vöind saada. Ühel pühapää uomikul ütles peremees oma naisele: „Uome lööme oma vana koira maha, sest noor on meitel juba ka ja nad raidavad meitel kahekeste väga palju toitusid ära!“
Naisterahvas on ikka änamalt jault aledama südamega, naine akas veel koirale mönda elupääva juure paluma. Mees täitis naise palve.
Koirale olid nüid pahad päävad: ta mötles, millega oma elupäävi kergemaks teha. Pea tuli ta ea nöu peale ja läks metsa vana undi juure nöu küsima. Unt ütles: „Selles asjas vöin mina sulle abiks olla, aga sa ei pea mind mitte ära unustama! Uome tulevad sinu peremees ja perenaine einamaale ja vötavad oma veikese aastase lapse kaasa. Sina ole selle lapse juures pöösa ääres pikali maas ja mina tulen metsast ja viin selle lapse ära. Sina aga jookse minu järge ja püüa teda minu kääst ära vötta. Kui ma juba küllalt kaugel olen, siis jätan ma ta sinu kätte ja sina vii oma peremehele.“
Nönda ka köik sündis järgmisel pääval. Vanematel oli lapse üle liiga suur rööm ja nad lubasid vanale koirale armuleiba anda. Mees andis kohe naisele kange käsu, et see pidi minema kojuse koirale putru keetma, sest koira ambad olid juba suust ära ja ta ei saand köva toidust osa.
Koiral oli nüid väga ea elada, aga undi eategu veel tasumata. Unt tuli ka ühel öösel oma tasu koira kääst kätte saama: tahtis paar köige paremat lammast. Koer seletas, et tal olevat paergast seda raske teha, aga lubas teisel pääval talle lambad vötta. Pääval aga rääkis koer oma peremehele köik ära.
Teise pääva öhtul läks peremees lambalauta ja vöttis suure kali kätte. Kui unt tuli ja lammast tahtis ära viia, siis peksis peremees unti kaliga niikaua, kui tal veel vähe ingegi sees oli. Unt läks ära ja mötles nüid ainult tasumise pääle.
Nüid olid koira elupäävad jälle raskemaks läind, sest unt kutsus ühel pääval koira oma juure ja ütles: „Äi nüid aita sul muu nöu änam, kui et pead oma verega ennast lunastama.“
Koer läks koju ja oli väga rasketes mötetes.
Sääl tuli vana vigane kolme jalaga kass ta juure ja küsis, ehk vöiks ta sellele kuidagi abiks olla. Koer vöttis kassi soovi vastu ja nad läksid teele. Undil oli aga metsas ka juba abimehi, nimelt metssiga ja rebane. Koer tuli ees ja kass tuli lonkades taga järele. Kui unt ja tema nöulised neid nägivad tulevat, siis arvasivad nad, et see tagumine loom ühetasast lugu kiva maast üles vötab ja saba tal möögaks seatud. Unt pögenes oma nöulistega ära: unt pögenes pöösa taha, metssiga läks pöösa ja rebane ülese puu otsa.
Kass nägi metssea körvu pöösas natuke kiputavat, mötles iire olevat ja sööstas oma saagi kallale.
Metssiga oli ennegi juba irmu täis ja sellest kohkus ta veel enam. Ta andis jalgadele joont juure ja pögenes metsa. Kui unt ja rebane seda nägid, pögenesid nad ka ära.
Nii jäid kass ja koer üsna üksi. Läksivad jälle rahulikult koju tagasi ja nüid ei pruukind koer änam oma vainlast karta ja vöis rahulikult elada oma otsani.
Jutustanud Friedrich Miller, s 1865. a, Mustjala vallast (Mustjala kihelkond). Kirja pannud Amanda Raadla 1937. a (ERA II 157, 474/6 (2)). [ATU 101 + 103]
Sõnaseletused:
uome – homme (vorm ei ole murdeomane)
koer : koira – koer : koera
raidavad – raiskavad
ei saand osa – ei saanud jagu
kali – kaigas
nöulised – nõunikud, abilised
ühetasast lugu – kogu aeg
kiva – kive
andis jalgadele joont juure – andis jalgadele hoogu juurde
Siplane läind taeva kaibama karjaste pääle, et need poetavad palju levaraasukesi maha, kui söövad. Ämblik kutsutud tunnismeheks. Ämblik tunnistand, et karjastel pole mette söömalauda metsas, kus pääle nad leva panevad ja sellepärast kukkuvat raasukesi maha.
Siplasele antud kepiga nii, et ta keskelt peenikeseks läind ja visatud taevast maha, et käis teiste pääle ilma asjata kaibamas. Ämblikule antud aga köis ja seda mööda lastud taevast maha, et ta nii möistlikult ja öiglaselt oli rääkind.
Jutustanud Friedrich Miller, s 1865. a, Mustjala vallast (Mustjala kihelkond). Kirja pannud Amanda Raadla 1937. a (ERA II 157, 479 (3)). [Kippar Mt* 284]
Sõnaseletused:
siplane – sipelgas
levaraasukesi – leivapuru
tunnismeheks – tunnistajaks
Mees pannun omad lihad sui kajuse, et sooja pärast ukka ei lähe. Rebane juhtund kogemata kajuse minema. Siis oli temal valu lahti, kuidas tema välja saab. Seda kana liha ka süia [ei ole] mitte ea küll. Unt tulnd ka senna kaju päele. Rebane ütlen: „Peaks sa täedma, mis ea mul on. Kas sa näed, liha mul? Tule, söber, mulle vöeraks!“
Unt läind ämbli, rebane läind selle ämbli sisse, mis kaju pöhjas olnd. Unt vajutan rebase üles. Saand teineteise kohta saand, unt küsin: „Kus sa lähed?“
Rebane: „See ikka teemeiste moed – üks tuleb, teine läheb.“
Kirja pandud Karja kihelkonnas 1877. a (H R 3, 109). [ATU 30]
Sõnaseletused:
pannun – pannud
kaju : kajuse – kaev : kaevu
oli valu lahti – oli mure
läind ämbli – läinud ämbrisse
saand teineteise kohta saand – kui nad teineteisega kohakuti saanud
teemeiste moed – teemeeste mood
Kord juhtund sääsk ja obune sönavahetusse, kus sääsk kiitnud, et ta oma meestega obuse ära vöidab.
Obune ei tahtnud seda uskuda, vaid ütelenud: „Tehke enne proomi, et ma teie tugevust nään ja usun teid, kui ühte vägevad sugu tean austada.“
Sääsk kutsund omad mehed kogu ja asund siis ühes parves obuse kallale. Obune lasknud sääsed oma kallale tulla ja küsind: „Olete nüüd köik koos ja tugevast töös?“
Esimees üüdnud röömsal äälel: „Jah,“ sest ta arvand, et obune armu akab paluma.
Obune lasknud end maha, kikerdand maas köik surnuks. Üks pääsend veel elusalt ära. See ütelnud: „Oleks meil üks mees veel olnd, siis oleks vöit meie olnd: maha saime küll, aga ei jöudnud nahka ära nülgeda.“
Nii jäänd siis sääsk ikka vöitjaks.
Kirja pannud Willem Mägi Aru vallas (Karja kihelkond) 1889. a (EKS 4º 5, 881 (1007)). [ATU 281]
Sõnaseletused:
ütelenud – ütelnud
tehke proomi – tehke proovi
lasknud end maha – heitnud pikali
kikerdand – püherdanud
Eerele pandud lauss ülese.
Eer vaatand ja ütlend: „Ma tea küll, mis asi sa oled, aga ma natuke just katsu, onts see imal rasu vöi soolane.“
Nönda pannund – mauksti!
Jutustanud Laas Lepp, 75-a, Purtsa külast (Karja kihelkond). Kirja pannud Kaljo Lepp 1938. a (ERA II 201, 276 (55)).
Sõnaseletused:
eerele – hiirele (häälikuline kuju ei ole murdeomane)
lauss – lõks
onts – kas on
imal rasu – mage rasv
pannund – pannud
mauksti – helijäljendussõna
See asi sündis Völube körtsis.
Oli sügise, kui noormehed mandrilt rahakolidega olid koju tulnd, korraldasid nad Völube körtsis ühel pühapa öhtul omavahelise olengu, kust ka ligemalt külade neiud ja pillimees ei puudund.
Pillimees oli kaugelt tuntud torupilli Villem. Ta vöttis aset körtsitoa aknalaua peale, kus teda ei saand keegi segama tulla. Ja noormehed ooldasid selle eest, et tal janu ei akkaks. Nad panid talle viina-ölut käeulatuse, sest Villem teadis ise, mellal ta ühte ja teist vöttis.
Ja siis öö pääle, kui Villemil maitsmise ja aistmise meeled akkasid juba tuhmuma, panid nad selle viina ölle ulka, aga seda ei kannatand Villem enam välja – ta jäi tukkuma, torupill köhu all. Kui siis ükskord ärkas, oli köik vaikne ja pime. Ta kobas enda ümber, kui ta leidis öllekruusi ja viinaklaasi, siis teadis ta, kus ta asub.
Villem tühjendas öhtuse ülejäägi korralikult kaelakandeks ära ja akkas koju ristlema. Ta teadis väga ästi, kus seisab Roobaka küla. See tee oli talle sama tuntud kui kodus toa ja kaevu vahe tee.
Ta oli juba teel, olgugi et ta kaks sammu edasi ja ühe tagasi astus, lootis ta siiski kodu poole minevad. Oli ta nii rändand ja okste seas ragistand, pörkas ta kogu ninapidi, kes talle teed ei tahtnud anda. Villem katsus vastast kääga: see oli külm ja kole robeline. Villem ei tahtnud tüli ja astus teelt körvale, rühkis edasi ja leidis viimaks jalgadega teeraja üles, mis tal juba ammu käest oli kaduma läind.
Kui ta siis veel kuulis ane äält, arvas, et varsi olen Jöe Priidu anede lauda taga väljas. Ane ääl läks korrast valjemaks ja Villem akkas ka ruttama, et ennem koju saada. Kui ta oli juba ane nina all, kadus tal korraga maa jalgade alt ära. Nüüd oli tal orjendeerumise vöime selge: ta oli kukkund undiauku Rääma metsas. Ane, kes teda senna oli meelitand, seisis korviga kessed auku lati otsas. Villem oli siiski iljaks jäänd, sest vösavillem oli juba enne teda augus ja näitas uustulnukile kahte küündlatuld.
Kui siis ommikul Roobaka küla mehed öö saaki jägama tulid, arvasid nad, et vähemalt kümme unti peaks aukus olema, sest lae kate oli köik segamine. Aga nende imestus oli küll suur, kui torupilli Villem neile alt vastu vahtis. Nad tömbasid ta august välja ja Villemil oli esimine töö torupilli vasta puud löhkuda, kuni sellel tükid järele jäid.
Kirja pannud Mihkel Ohakas, pärit Karja kihelkonnast, oma mälestuste järgi Tallinnas 1960. a (RKM II 99, 21/3). [ATU 168]
Sõnaseletused:
rahakolidega – rahakottidega
kaelakandeks – tervendamiseks
robeline – krobeline
ane – hani (nimetav kääne)
kessed – keset
Jänes oli nii arge loom, keik ajasid teda taga, ta akkand Saaremaalt ää minema. Lambad olid tast kohkund, siis ta akkand naerama, naerand moku löhki. Seda ma olen kuulnd, et ta röömu pärast olla moku luhki naernd. Kui ta oli akkand ää minema, siis ta jättand oma rasvad kadaka kaela, et ta ea kerge kargama on. Sellepärast jänesel polla rasvasi. Kadakal olla rasvad. Need kollased (seened vist) kadaka küljes olla jänese rasvad.
Jutustanud Maria Lepp, s 1869. a, pärit Liikülast (Karja kihelkond). Kirja pannud Kaljo Lepp Mustjala kihelkonnas 1939. a (ERA II 260, 468 (78)). [ATU 70]
Sõnaseletused:
moku – moka
kadaka kaela – kadaka külge, otsa
polla – polevat
Mesilane imes jöe kaldal roosi öiekeste seest magusat välja ja oli agar ühest öie külgest teisi lendma. Senna tuli üks ärg vett jooma suure jooksuga. Mesilane nägi ärga ja üidis: „Tasa! Tasa! Sa vöid mind ära tampida.“
Ärg vastu: „Kellel sinust kahju on?“
Mesilane: „Sa loodad oma suure kere ja rammu pääle. Oleks sul möistust nagu minul, küllab sa teist juttu ajaksid!“
Ärg vastu: „Sina ja so möistus mahute mölemad mo jala söra alla,“ ja pidi joonega mesilase pääle kargama. Mesilane aga lendas üles ja läks ärja körva sisse, ja vanameest pandi üle kraavide ning pöesade kargama. Saand ärg keik tansud tansind, lendas mesilane ta körvast välja ja ütles: „Teinekord ära pilka Looja säädust.“
Kirja pannud Andrei Kuldsaar Jämaja kihelkonnas 1898. a (E 36516 (22)). [ATU 281]
Sõnaseletused:
senna – sinna
saand ärg keik tansud tansind – kui härg oli kõik tantsud tantsind
Kord juhtund unt emisega kokku ja tahtnud oma nälja kustutamiseks ära murda. Emis palund armu, üteldes: „Jäta mind elama, ma olen liig lahja ja kondine, mis sa must ka saad. Mul on kodus kari priskeid pörsaid, ma annan sulle ühe neist, saad ää suutäie.“
Unt sündind ka sellega ja läind emise järele kodu poole. Teel laulnud tühja köhuga unt:
„Siga sink’-sink’,
körvad kölp’-kölp’,
nisad nilp’-nilp’.“
Kodus andnud siga koerdele metsa-alli tulekust teada. Koerad kihutand undi metsa. Unt plagand ulgudes metsa ja laulnud:
„Ilm udune,
silm segane,
ammas ei akka,
jalg ei jäksa,
tühi köht teeb elule otsa!“
Kirja pannud Friedrich Peters Anseküla kihelkonnas 1891. a (H IV 4, 138/9 (3)). [ATU 122A]
Sõnaseletused:
unt sündind ka sellega – hunt nõustunud ka sellega
metsa-alli – hundi