Kui juba kõik loomad maa peal omas kohtas ja seisuses olnd, pidand ka igaüks oma ameti kohut truuiste täitma.

Tulnd kana Vanaisa ette kaebama: „Temal olla palju inimesi munadega sööta, ja mune ei olla tal mitte rohkem loodud kui kaks ainukest, aga meikal olla metsas suur pesa täis.“

Vanajumal kutsund meigase kohe metsast oma ette ja küsind järele, kas see tõsi on. „Tõsi küll,“ kostnud meigas, „aga mis minu, on minu, eiga mina neid ära ei anna.“

Juba jällegi läind Vanajumalale tarkust tarvis. Mõteldes tulnd ea nõu meelde ja ütelnud: „Akkage võitu jooksma, kes teitest ennemalt suurema ulga juurde jõuab, saab omale, tahajäeja peab piskuga lepima.“

Nüüd akkand kana ja meigas võidu jooksma. Meigas ütelnud kanale: „Kana jookseb kaatsad taga.“

Kana põlla seda poolegi tähele pannud, muudkui jooksnud edasi ja ise ütelnud jälle meigasele: „Meigas, meigas, riba paelad taga.”

Meigas akkand oma riba paelu seadma, senni läind kana meigasest kauda, ja saand Vanajumala enese lubamise peale meika pesatäie mune omale tänaseks päevaks päranduseks, aga meigas saand kaks endist kanamuna omale.

Sellepärast laulabki meigas igal kevadel ikka seda kurba laulu: „Uhuu – uhuu – uhuu – pesa tühi.“

Mina, nende ridade kirjutaja, olen tõeste seda juttu omas lapsepõlves oma vanaema käest Saaremaal kuulnud. Aga imeks panna, omas praeguses mehepõlves mööda Läti- ja Kuuramaad reisides olen mina sedasammat ülemal kõneldut jutukest kanast ja meigasest Kuura randlaste kui ka Kesk-Liivimaal elavate lätlaste suust kuulnud.

Kirja pannud Pöide kihelkonnast pärit jutu A. Küng Pärnus 1889. a (H II 18, 68/70 (5)). [ATU 240]

Sõnaseletused:
meigas – kaelustuvi
truuiste – truult
eiga – ega ei
tahajäeja – tahajääja
põlla poolegi – ei olevat sugugi
tänaseks päevaks – tänase päevani
Kuuramaa – Kuramaa