Rubriigiarhiiv: usundiline muistend

Valjala kirik

Vanast tahetud ehita Valjalga kerku. Ehitama akatud Pahna küla pöllale Kabelimääle, kus sel aal oli kabel. Mis nad olid pääva üles ehitand, see oli ööse kurjadevaimude poolt maha kistud.

Ja siis ole midagi muud aidand, kui et nad akand Ariste küla karjamaale uiesti ehitama. Aga sääl sündind seesama: mis nad pääva ehitand, see lammutatud ööse ää. Siis ei aidand jälle muu nöu, kui tarbis jälle teise kohta ehita.

Nad mötelnd selle välja, et pannund kaks musta ärga rataste ette ja kivikoorma pääle ja pannund ärjad käima. Kuhu ärjad pidand seisma jääma, sönna pidand kerk ehitatama.

Härjad jäänd seisma Valge-jööla* maa otsa ja sönna ehitatudki kerk. Ehitamise aegu pole aga kurjadvaimud seda mette ööse änam ää löhkund.

Ehituskivid toodud Tagaverelt Jaani kihelkonnast. Savi** toodud Pahna küla karjamaalt. Kerk ehitud töutuse peale: kui seitse venda korraga kerku lähevad, variseb see sisse.

* sellest tulebki nimetus Valjala

** saviaugud praegu nähtavad

Jutustanud Juuli Varvas, s 1878. a, Valjala kihelkonnast. Kirja pannud Ants Raev 1946. a (RKM II 5, 97/9 (1)). [Aa S 81 + 82]

Sõnaseletused:

rataste ette – vankri ette
pidand seisma jääma – olevat seisma jäänud
töutuse peale – tõotusega

Muusika vanakurjade taltsutaja

Minu isa vanaisa, sündind Tepu talus, üüdnimega pilli Juhan, olnd tähendatud valla torupillimees ja pääle selle Kingli möisa pöline rehepapp. Tol ajal olnd vanadkurjad alalised möisa rehtede külastajad, nii et öösel pimedas keegi arilik surelik ei julgend enne ommikust kukelaulu möisa rehtedele läheneda.

Kord küsind rehelised rehepapilt: „Sina väike mehike! Kuidas sa nende vanapoistega akkama saad?“

Rehepapp seletand: „Ega nendega kuntsi ole. Kui nad väga mürgeldavad, siis panen pilli üüdma, nii kohe kükitavad irvitades nurgas kuni esimese kukelauluni, siis kaduvad napsu pealt köik!“

Iseäranis maiad ja tüütumad olnd väiksed kuradid – juhtund olema leivakottis möni suupärasem pala, see kadund kohe aganase, leivakannikas seisnud alati puudumata. Nii kölab rehepapi seletus.

Minu isa mäletab veel vähe oma vanaisa, olnd öige väike mehike.

Jutustanud Aleksander Jõgi, 54-a, pärit Muhu kihelkonnast. Kirja pannud Endel Jõgi Välja külas (Valjala kihelkond) 1939. a (ERA II 233, 314/5 (20)).

Sõnaseletused:

kuntsi – kunsti
napsu pealt – otsekohe
aganase – aganate sisse

Rahatuli

Kord oli keegi vööras mees läind Väkra metsa. Tema oli näind eemal ühte tuld. Läind ligemale, et näha, mis imeline tuli see küll vöib olla, kas rahatuli vöi muu tuli. Aga rahatuli see ikka oli. Sest mees oli läind tule juurde tuld küsima ja temale oli kühvliga visatud eemale tuld. Mees oli vötnud oma jäo maast ära ja jätnud muist maha.

Ommikul, kui mees oli avand pentsaki tasud, kukkund temal öberaha maha. Mehel tulnd viimaks meele, et need eileöhtused sööd olnd, mis tema oli saand vöörastelt meestelt tule ääres. Tema läind seda kohta vaatama ja oli leidnud säält, kuhu eile oli raha eemale visatud, palju öberaha. Nüüd oli mees märgand, et see töesti oli olnd rahatuli.

Jutustanud Viiu Tooman, 74-a, Väkra külast (Valjala kihelkond). Kirja pannud Martelle Metsma 1939. a (ERA II 233, 235/6 (18)). [Aa S 27]

Sõnaseletused:

pentsaki tasud – pintsaku taskud
sööd – söed

Kerves Tahula kivi all

Tahulas olnd ühes öues üks suur naljaka märgiga kivi. Viimati oli selle pere mees kivi ää löhkund. Kangesti suur pauk oli olnd, nenda et söukest polla enne äga pärast änam nähtud. Kivi all olnd aga kerves. Karva poolest olnd söuke suur punakaskollane. Eks mees katsund raiuda, aga kui kerves üsna nüri olnd, viind ta selle möisa. Möisnik vettand kerve vastu ning polla mette attähgid ütlend.

Paari pääva pärast tulnd aga üks vööras mees ning küsind, kas sii olla olnd üks suur kivi. Mees ütlend vöörale, et oli näh. Siis vööras küsind, et kus see siis siit jähi. Peremees rääkind ää, et ta olla kivi ää löhkund. Eks siis vööras küsind jälle, et kas sa’s leva siit kivi alt mette kut midagid. Mees rääkind, et jah, ühe vana kerve ta leidand ning viind selle möisa. Siis oli vööra ing täis saand ning ütlend, et olid sa ka loll, et see oli ju puhas selge kuld.

Siis olnd mehel eeselgid kahju, aga mis sa änam ikka ää teed.

Jutustanud Jakob Roosu, 78-a, Suure-Rootsi külast (Püha kihelkond). Kirja pannud Asta Sepp 1946. a (RKM II 4, 520/2 (2)).

Sõnaseletused:

äga – ega
karva poolest – värvilt
attähgid – aitähki
olla olnd – olevat olnud
jähi – jäi
kas sa’s leva – kas sa ei leidnud
mette kut midagid – mitte kui midagi
eeselgid – endalgi

Vanaaegne matmispaik

Trammi saadu taga on vanaaegne matmispaik. Iljemal ajal leidnud Laasi Ingel sealt kuldsörmuse. Sellest peale näind ta alati pahasid unenägusid. Ühel ööl öue minnes näind ta valges rüüs naisterahvast, kes üüdnud: „Too mu kuldsörmus äe!“

Ingel viindki kuldsörmuse tagasi ja siitpeale kadund tal pahad unenäod.

Jutustanud Leena Putk, 47-a, Suure-Rootsi külast (Püha kihelkond). Kirja pannud Endel Palts 1939. a (ERA I 6, 371 (3)).

Sõnaseletus:

saadu – eraldiseiseva põllulapi

Kirikuplatsi otsimine

Ennemuistse oli moeks vanadel eestlastel kirikuplatsi otsimine. Selleks pandi ärjad vankri ette, kivikoorm peale ja saadeti ärjad teele. Kus ärjad seisma pidid jääma, sinna pidi kirik ehitud saama. Nii tehti, kui Kaali-Köljala ümbrus ja teised tahtsid kirikut ehitama akata.

Oli juunikuu, kui saadeti ärjad teele. Ärjad käisid ja käisid kuni viimaks tuli soo ette ja ärjad pidid algama sooteed. Kuid ärjad ikkagi kivikoormat soosse ei jätnud ja viisid soost välja. Kui olid juba kövad teed mööda käind natuke aega, tuli ärgadel mägi vastu ja ärjad panid end sinna magama. Nii oli kirikuplats käes.

Oli kirikuplats käes ja akkas kiriku ehitamine. Töölisi oli palju ja kiriku seinad kerkisid päris jöudsasti. Kui jöudis kätte öhtu ja töölised läksid röömsal palgel kodusse. Kui tulid teine ommik, oli köik jälle maatasa.

Kuid nüüd akkas töölistel suur mure. Köik, mis päeval tehti, see öösel lammutati. Töölised panid valvurid ööseti valvama. Valvurid valvasid esimese ja teise öö, kuid nendel kahel ööl ei lammutatud, aga kolmandal enam ei antud müüridele armu. Kell oli kaksteist, kui äkki kivi kukkus kivi järgi maha, nii et ühtegi kivi ei jäänd üksteise peale. Valvurid jäid suu lahti vaatama, ega möistnud midagi öelda. Kuid viimaks said valvurid targemaks ja läksid lähemalt vaatama, kuid midagi ei näind, kes pidi lammutama. Kolmandal päeval töölised ehitasid juba kurval näol, sest töö, mis päeval tehtud, see öösel lammutatakse. Kuid seda neljandal ööl enam ei ole tehtud, mis tehti ennem. Kirikut ehitamas oli palju mehi ja kirik sai varsti valmis.

Jutustanud Jüri Arro, 80-a, Reekülast (Püha kihelkond). Kirja pannud Arnold Rattas 1939. a (ERA II 233, 103/5 (9)). [Aa S 82 + 81]

Sõnaseletus:
koorm – koorem

Püha Juri kutsikas

Vanajumal olla maailma äga ilusaste valmis teind ja pannud iga ainava looma omasse ametisse. Sellega juhtund siis va Püha Juri kutsikale see töö ja kohusetäitmine, et ta peab mitte üksi Saaremaad, vaid ka kõike maailma koduskäijatest, tontidest, külmkingadest ja kõigist tühjastpaljast vaimudest puhastama.

Et tal mehikesel selle tarvis palju aega ära kulub, ning oma peatoiduse ooleks ei olla tal sugugi enam aega üle jäänd. Selle tarvis antud talle taevast oma igapäevane osa. Osa jägamine olla kaks korda aastas sündind, nimelt talvel küündlapäeva aegas, ja sügisel mihklipäeva laupa öösel. (Sest praeguski on veel Saaremaa mõnes kuhas seda kõvat kindlad ebausku, et iga eluloom, mis mihklipäeva lauba öösel välja kadunuks jääb, saade kohe untidest ilma armuta ära murtud.)

Passi sisse olnd siis Vanaisa kõik ta kohused ülesse pannud: esiteks, tema amet; teiseks, et tal igal pool luba käia on, nii kui kunagi Saaremaa töömehed muidugid ulguvad; kolmandeks, et ta igal aastal kaks korda taevast osasi saab, kellega oma kõhtu täita.

See mõte on Saaremaal kindel ja kõva, et undid peaje mihklipäeva lauba ööse taevast osa saama, sest mitu meest olla neid kõrsist koju tulles näind: suures-ulk unta koos, ise uluvad ja ojavad kõik suud ülesepidi osasaamiseks lahti.

Kord juhtund üks karjatüdruk mihklipäeva lauba õhtul ilja kahe tühja raandaga kaugelt metsa äerest saunast koju tulema. Suur kari untisi olnd tee ääres. Tüdruku ehmatus olnd küllalte suur, aga näind imeks pannes, et metsakoerad läind kohe tema eest kõrvale, teised teine poole teed. Aga üks akand talle järele käima. Tüdruk vaatand tagasi ja näind, et va Püha Juri kutsikas tulnd temale järele ning silmad jooksnud vett. Korraga tunnud tüdruk, et teine raand olnd raskem, vaatand sisse ja näind, et seal sees olnd suur must noosakas. Tüdruk kalland selle pangest välja, unt arind kohe selle musta kotaka omale suhu ja pöörnud tagasi.

Üks teine kord olla üks perenaene kuulnud, kui päris selge eal olla taevast untidelle ütelnud: „Teised saavad minu käest täna õhtul osa, aga sina seal otsa peal pead ilma jäema. Sina mine Laiavälja kaasiku taha raba ääre koplisse, sinna selle ärja kallale. See valge ärg on päris perenaise ooletuse läbi sinna täna ööse välja jäänd, sellepärast olgu see siis sinule osaks. Ja vaata, teisel omigul olnd ärg murtud ja ka söödud.

Nõnda juhtund jälle üks külamees talvel küündlapäeva laupa öösel ilja obuse ja reega läbi metsa sõites koju poole tulema. Suur undikari olnd tee peal ees. Kõik ulund, suud lahti kohe taevast. Mees mõtelnud, mis nüüd teha? Ütelnud aga siiskid suure irmuga: „Külamehed, tee pooleks!” Nii ka kohe olla sündind, teised läind teine poole teed, mees sõitnud keskelt läbi. Vaatand aga korra veel irmuga tagasi ja näind imeks pannes, et üks metsakoer jooksnud talle ree järele, ja jällegi jooksnud teisel silmad aledusega vett. Mees märkand kohe, et üks must kogu olla tal ree tagasotsa peal olnd. Ta lükkand selle pitsa varrega sealt maha. Ja vaata, unt kahmind kohe suure isuga selle omale suhu ja läind tagasi.

Ühes kohtas olla jälle küündlapäeva lauba öösel undid õue jäend koera ära murdnud. Nõnda olla siis siin ja seal inimeste ennaste ooletuse läbi palju õnnetusi sündind, nii et viimaks tiritud va allivatimees kohtusse. Mehike olnd kindel ja julge selle peale, sest ta lootnud oma õiguse peale ning ütelnud, et ta olla seda kõike oma passise ülesse kirjutud Vanaisa enese lubaga teind.

Kästud passi ette näidata. Nüüd alles tulnd mehiksel meelde, et tal passi enese käes ei olnd, vaid olla seda oma va poolevenna, karjakransi, kätte oida annud. Palund mehike natukene aega, et passi järele minna, sest et tal enesel õiget vatitasku eiga mütsikeari* vahet ei olnd, olla ta oma passi karjakrantsi kätte oida annud. Lubatud talle ka aega järele minna.

Läind mehike kohe ja küsind kransi käest, kus ta pass on, tal olla teda ädaste tarvis. Koer oli koa selle jälle tükkis ära unustand, sest tal ei olnd õues head ojukohta, ta annud kassi kätte ja kinnitas ise kõvaste kassi, et oitku seda undi passi oolega.

Ütelnud undi vastu: „Oota, mina lähen toon kodunt ära.“

Läind kohe kassi käest küsima. Kass ütelnud: „Pea, ma toon aidast salve alt ära.“

Läind vaatama, jah, vanad kurjad närijad või nurgelised rotid söönd jälle undi passi üsna puruks ära. Vaata, eiga siis vanal ajal paberid ei olnd. Siis said kõik asjad naha peale ülesse kirjutud, niisammuti ka undi pass. Kass arvand küll kõige parema kuha aitas viljasalve all nurkas olnd ja pannud sellepärast siis ka sinna. Noh, nüüd olnd söödud.

Viind koerale selle aru, et rotid olla undi passi üsna suutumaks ära närind. Koer läind undi juurde selle teatusega. Unt saand koera ooletuse peale pahaseks, tormand kohe koera kallale ja akkand kransi kasukast sasima. Krants saand suure vaevaga va läänelambapoisi küüsist lahti ning jooksnud kohe koju kassi sasima. Kass tõmband küüned irevele ning kriipsund kransi nina üsna punaseks. Krants akkand kuue õlmaga nina pühkima.

Selle aja sees saand jälle kass kihutes minema ja jooksnud kohe aita iirede kallale. Aga ei ta mehike polla kinkind: muud kui kidast ta kätte saand, seda ta nahka pannud. Kus undi nahast pass on? Mis te, kurjadloomad, olete nahka pannud, las mind kransi käest sasida saada. Mina teile elu ilmalgi ei kingi, ikka kedas kätte saan, kohe nahka panen.

Nii on ka lugu koera ja undiga – unt ilma passita ei tohtind poolegid enam ennast kohtusse näidata ning akkand sõst päevast saadik muidu iseoma käe peal ümber ulkuma. Aga et tal, mehiksel, passi ei ole, võib igaüks teda kinni tarida ja kohtu viia, kust ta kohe ead vaevapalka saab.

Kus ta aga karjakrantsi silmab, seal on ta kohe selle kraadis oma ära kadund passi pärast kindi. Krants jookseb jälle kassi ja kass rottide kallale. Nii on lugu just igal pool üle terve Saare- ja suure maa.

* Vanad endised inimesed pidasid palju omal mütsi eare ehk keari vahel paigal, olnd see juhtumise kaupa mõni kiri ehk ka tubakas ja tuleraud, kui vatitaskus ruumi ei olnd, pidi mütsi naha vahe aitama.

Kirja pannud Pöide kihelkonnast pärit jutu A. Küng Pärnus 1889. a (H II 18, 72/80 (7)). [Aa US 37 + ATU 200]

Sõnaseletused:
ainava – ainsa
Püha Juri kutsikale – hundile
koduskäiatest – surnud inimestest
saade murtud – saavat murtud
peaje – pidavat
ojavad – hoiavad
raandaga – puuämbriga
noosakas – suur tükk (midagi)
arind – haaranud
kohe taevast – taeva poole
ennaste – endi
eiga – ega
mütsikeari – mütsikäär
kinnitas kõvaste kassi – rõhutas kassile
ojukohta – hoiukohta
viind selle aru – viinud selle teate
suutumaks– sootumaks, täiesti
teatusega – teatega
läänelambapoisi – hundi
kidast ~ kedast – keda
ilmalgi – mitte kunagi
poolegid – (mitte) sugugi
sõst – sellest
kraadis kindi – kraes kinni

Hundiks käimine

Enne käind inimesed ikka undiks. Jeesuse sündimisest saadik ei ole seda enam nii sagedasti.

Kord olivad ämm ja minia. Ämm oli söönd koldemüiril liha, minia oidnud last ja akkand ämmaga nurisema, et see üksi liha nahka paneb ja miniale midagi ei annud. Ämm öölnud: „Mine too ise! Ma käin ise omale liha toomas.“

Minia paluma: „Õpeta mind ka, kust ja kuidas liha tuua.“

Ämm oli viind minia värava taha, pöörnud ühe kivi peal kolm korda ringi, ajand undinaha miniale selga ja minia saand undiks. Kahju aga, et minia ei küsind ja ämm unustas õpetamast, kuidas undist inimeseks jälle saab. Küll tahtnud naene jälle undinahka kätte saada, aga ei olla saand. Nii jäänd ta ulgaks ajaks metsa. Viimaks akkand laps aga irmsasti karjuma. Ämm tüdind ära. Mis teha? Läind värava taha ja üüdnud:

„Tule nüüd metsast meie emme,
tule meie lasta lakutama,
ellakesta imetama,
tallekesta tandsitama!“

Sellepeale tulnd siis unt metsast ja akkand last imetama. Nüüd saand vanamoor undi tagumisest jalast kinni, viind undi vägisi kivi ääre, pöörnud seal jälle kolm korda ümber. Sellepeale langend undi kasukas maha, paljast teise jala külge oli jäänd tükk undi karvu.

Noor naene tõutand, et ta iialgi ei lähe enam undiks, vana käind aga ikka oolega ja söönd liha.

Kirja pannud Joann Prooses Tornimäe külas (Pöide kihelkond) 1902. a (E 42400/1 (30)). [Aa S 76, vrd ATU 409]

Sõnaseletused:
koldemüiril – koldekivil
lakutama – jootma
paljast – ainult

Levala kõrts

Levala kõrtsis elavad ju praegust inimesed. Nõnda neh, aga seal muist otsa, see rihaldne, oo tühi. Seal see lugu siis juhtuski. Seal pole juba tükk aega änam kõrtsi olnd, siis see lugu olli juhtun.

Üks mees olli läind sealt kõrtsist pimes vankriga mööda, see olli üks kaugema maa mees. Omad inimesed ei tea paerst änam midagid sellest kõrtsist rääkida. Nojah, see mees läks sellest kõrtsist mööda, siis olli muidugid juba üsna pime ka. See kõrts oo päris küla vahel. Ja siis see mees näind ka ja kuulnd, et seal kõrtsis mängab pill ja tantsitakse. Rahvas olnd seal tühjas rehes ja muudkui söönd ja joond. Mees mõtlend, et ull see asi oo ete küll. Nüid äkisti veel sõuke kõrts sii maamuna peal ja päris tants ja laul teistel lahti.

No läind siis viimaks seda asja ligemalt vaatma ka. Siis läind vanal silmad lahti ja ta näind, et see asi seal rehes oo kole ja väga vanaaegne, nii et sõukseid inimesi paerst üldse polegid. Sai siis aru jah, aga nii julge mees ta olli, et pole joosma pand, seisis paiga pääl ja vaatas natuse aega. Üks mees oln teises rehe nurkas ja mängand torupilli, sõuke tükk olli olnd, mida ta pole tundnd ja sõuksed imelikud riided olnd inimestel selgas. Õllekannud olnd ka latsis, mis kõrts see muidu oo; need käind siis usinasti rinki ja teispool rehe parandat siis tantsiti selle pilli järge.

No viimaks läind sellel pealtvaatajal asi ulluks: seesama lugu jah, mis ikka inimestel sõukste asjade juures juhtub. Päris irm tulnd teisel nahka, et vaimud tantsivad ööse seal rehes ja äkisti see pealtvaatamine teeb mõne õnnetuse ka veel risuks kaela.

Tea nüid, sõuke lugu nende tontide ja vaimudega juba allist ajast pääle olnd, et ead nendest pole veel mette olnd.

Jutustanud Mare Tüür, 51-a, pärit Muhu kihelkonnast. Kirja pannud Jaan Ratassepp Suur-Rahula külas (Pöide kihelkond) 1940. a (ERA II 275, 98/100 (11)).

Sõnaseletused:
paerst – praegu
latsis – platsis, kohal

Siniste preilnate augud

Ühekorra olla Kahtla möisaproua läind ööse kellu kaheteistme aal mööda praegust Laimla maanteed. Silla talu lubjaaugu kohal, sääl kasvand siis suured tammed, istund äkist ühe tamme aru peal vanavöitu naisterahvas. Sinine tuli pölend tal ees, prillid old teisel nina peal, ning lugend teine sääl sedasi raamatud. Proual old kange irm, ta katsund tiitsast sealt mööda ning siis vaatand tagasi, aga polla änam mette midad old.

Ning seda kohta akatigid üüdma „siniste preilnate auguks“. Pärast nähtud neid veel mitu korda.

Jutustanud Maria Kivi, 61-a, ja Anna Kivi, 73-a, Asva külast (Pöide kihelkond). Kirja pannud Nadežda Vesik 1946. a (RKM II 5, 112/3 (1)).

Sõnaseletused:

Laimla – Laimjala

Kuidas vanaeit ää eksis

Ta olla jaanipäe laupe öhte ühest perest akkend ära tulema. Ta olla tulnd edasi. Tee olla tuttav olnd, öö olnd pime ja tal äkist kiviaid tulnd vastu. Ta olla säält üle läind, mötlend, et ju ta ikka koduse jöuab. Ta läind, läind ning äkist leidend ennast säältsamast külast jälle ühe maja tagant ja siis vaatend, et tuttav maja olnd. Ta akkend uuest minema kodu poole. Ja jälle seesama tuttav tee olnd ja läheb, jälle kiviaid ees ja leiab jälle varsti ennast säältsamast maja tagant. Ta olla nönda mähkind selle öösse.

Siis tal olnd viimaks nii kange irm, et ta läind sinnasammasse majase tagasi, kust ta tulema akkend. Siis ta oli sääl tükk aega veel istund ja siis uuest tulema akkend. Siis oli juba ilm valgemaks läind. Siis oli läind, pole enam midad kiviaida tee peel ees olnd, oli ikka koduse jöudend.

Rahvas räägib nönda, et kui ristimata lapse jälgede sisse kogemata astund, siis eksib ää.

Jutustanud Rudolf Kitt, 15-a, Kingli külast (Pöide kihelkond). Kirja pannud Heino Tarkin 1946. a (RKM II 2, 172/3 (4)).

Sõnaseletused:
kiviaid – kiviaed
selle öösse – sel öösel

Näkid ja karjalapsed

Audla valla karjamaal asund pöhjatu loik, mida Mälisaare auaks kutsutud. Seal asund näkid. Nad olid nii mitmel kujul esinend. Kord olid karjalapsed karja oidnud selle loigu ligidal. Siis olid nemad ühe ilusa kivi näind. Karjalapsed on kivile istund ja kui neid kivi täis olnd, kasvand kivi suuremaks. Ja kui köik karjalapsed kivil olnd ja mängima akkanud, siis oli kivi obuseks moondund ja tahtnud minema akata. Siis tulnd üks poiss ja üüdnud: „Oodake, ma tulen ka täkku, näkki änna peale!“

Ja nönda olnd obune kadund ja lapsed jäänd köik loigu juurde.

Jutustanud Melania Käo, 60-a, Metsakülast (Pöide kihelkond). Kirja pannud Vaike Puu 1939. a (ERA II 233, 597 (2)). [Aa S 58]

Sõnaseletused:
Mälisaare – ka Mällissaare

Maa-haldja pöösas

Laimjala vallas endise Köigusti möisa piirides möisa einamaa ääres asub väike kivivare. Selle kivivare peal kasvab sarabupöösas. Seda pöösast inimesed kutsusid vanasti ja praeguski maa-aldja pöösaks. Sellesse pöösasse viidi kõik need veed, millega maast akand aigeid ja kärnu pesti. Sinna kivi pääle viidi veel raha, pooli obuseraudi ja muid asju, millega aigeid muljuti. Kui möni inimene sealt midagi ära töi, pidi see inimene köik küla kärnad ja aigused endale saama.

Seda kohta kartsid inimesed, sest arvati, et seal ööseti aldjad ümber ulkusid.

Jutustanud A. Põllas, 49-a, Kingli külast (Pöide kihelkond). Kirja pannud Voldemar Laheäär 1939. a (ERA II 233, 459 (1)).

Sõnaseletused:
Köigusti – Kõiguste

Magaja aetakse ära

Pölendmaa ränk Laimjala metsas, tihe pöösapadrik – seal on kaks ümmargust auku kahe pärnapuuga. Kes neis aukudes magab, kästakse ära minna.

Kord eitnud keegi väsind einaline, mees, end löunauinakule. Möelnud, et on parem magada, kui pea on körgemas. Asetand siis mees jalad mainitud auku ja uinund. Unes aga akatud meest üles ajama ja kästud ära minna. Viimaks aaratud tal jalust ja visatud august välja. Unest ärgates leidnudki mees end augu äärelt.

Teine sarnane koht, kus magades unes akatakse ära ajama olevat Iies, Üüvere küla einamaal, see on arvatavasti vana aud.

Jutustanud Elisabet Vibu, 75-a, Üüvere külast (Pöide kihelkond). Kirja pannud Endel Tarkpea 1939. a (ERA II 232, 493/5 (24)).

Sõnaseletused:
ränk – padrik
Iies – Hiies, koht Pöidel Üüvere külas

Kotermann

Jüri Rüüs oli Riiast korra tulnd oma laivaga Saaremaale. Riiast välja tulles olnd ilm kena – paras tuul olnd ning selge ka. Teel akkand järsku uduseks minema ning tormiseks ka. Viimaks olnd udu nönda paks, et midagid pole ede näind ning torm olnd ka üsna kange, nönda et ankrubel olemisest pole midagid välja tulnd. Pidand umbropsu ikka edasi minema.

Niipalju saand ikka merest aru, et laev kusagil Jaagarahu lähedal olnd. Jaagarahu juures see kardetav laevade ukkaminemise koht ongid. Jürne vend olnd sedakord rooriratta juures. Vana Jüri Rüüs magand ise all kaijutis. Külap ta vist purjus oli – oli va kange joomamees ning käis pooled omad reisid purjus peega. Noh, vana Jüri oli all magand – äkist raputand teda üks öige tugevasti. Jüri teind silmad lahti ning näind: üks lühikene poisikese pitkune mihejupp olnd ta koi ees ning ütlend: „Mis sa siin magad – su kondid kolisevad varsti rahude kaelas.“

Jüri ajand enese üles, äga väike all mehike olnd kadund. Jürne uni olnd kadund – ajand enda koist välja ning läind üles laiva ninase.

Ja kohe kuulnud, et irmus terava mürin olnd laiva eest üsna ligidalt kuulda. See olnd lainemurd rahu kaelas. Jüri kisendand vennale, et see roori pööraks ja nönda pääsend vaevalt veel ukatusest – rahu kivid jäänd möned süllad laiva külje alt kaugele Saaremaa poole. Oomiguks läind ilm paramaks ning saand kenasti Kihelkonna ala maale. Äga muidu oleksid rahu otsa laivaga puruks läind.

Jutustanud Jaan Vaher, s 1866. a, pärit Küdema külast (Mustjala kihelkond). Kirja pannud Mihkel Tooms 1928. a (ERA II 8, 447/51).

Sõnaseletused:

korra – ükskord
ede – ette
ankrubel – ankru peal, ankrus
umbropsu – huupi
Jüri : Jürne (reduktsiooni tõttu -e) ~ Jürna – Jüri : Jüri
rooriratas – rooliratas
kaijutis – kajutis
pitkune – pikkune
koi – magamisase laevas
rahude kaelas – merepõhjakõrgendiku otsas
ala – alla

Kuidas Kaarma kirik rottidest lahti sai

Kaarma kerkus olnd vanasti nii pailu rottisi – ajand keik kergu paranda ja müüri alused ära, pole teistest kudagi lahti saand.

Siis va kergu teender vöi kellalööbija saan ühe käde. Vötnd sidund sellele pisikse rappkella kaela ja lasnd ühe pau vahelt kergu alla. Nönda kui see rott oli teiste sega saand, nönda need akkand kergu paranda all mürradi-mürradi ühest otsast teise lasma. Kella ääl käind ikka teiste järge. Siis üks lipsand viimaks körtsi poolt otsast ühest august välja – keik see rotikari järges, kes teeb – neli-viissada, kellaga rott keige järges. Läind maandi peele, seda kaudu rabinal mööda surnuaida kohe Meela möisad. Pole sest päävast änam Kaarma kerkus ühtegi rotti näha olnd.

Jutustanud Aleksander Lepp, s 1873. a, Järise külast (Mustjala kihelkond). Kirja pannud Kaljo Lepp 1938. a (ERA II 201, 247/8 (17)).

Sõnaseletused:

kerkus – kirikus
teender – teener
kellalööbija – kellalööja
saan – saanud
rappkella – krappkell, karjakell
pau vahelt – prao vahelt
kes teeb – kes teab
keige järges – kõige järel
maandi peele – maantee peale
mööda surnuaida kohe Meela möisad – mööda surnuaeda Meedla mõisa poole

Hundid nõuavad oma osa

Suurissoo nömme ringes oli ikka tontisid olnd. Ühe mihe ees oli sääl peata kukk üle tee läind. Möned olid näind valgid vaimusid. Undid olid sääl ikka ulund ning nendele antud sääl ikka osa.

Mu ema rääkis, ta tulnd linnast. Ta akkand juba kaugelt kuulma, et ühes kohas undid kangesti uluvad. Kui ta Suurissoose jöudend oli, siis ta näind, et undid istund taras keske teed, suud olnd köikidel ülespidi ning ise kangesti ulund. Ta eitend ristigese ede ning tulnd peele edasi. Obu akkand ka kartma. Ta ütlend: „Noh külamihed! Tee pooleks.“

Andend siis kenasti taale teed ning ta tulnd mööda. Ta olnd juba möödas, kui äkist olnd igavene rabin. Teise oomiku olnd sääl verine koht maas. Undid olid sääl muidugid osa saand.

Üks mees jälle juhtund parajasti siis sääl olema, kui untidele osa visati. Kukkund ta ree peele. Undid akkand järge jooskma. Obu kartend ning jooskend nii ruttu kut jöudend. Mees vaatend tagasi, näind – tükk liha ta ree peel. Ta töukand see maha ning undid pole änam järge jooskend.

Jutustanud Olev Talur, 50-a, Kipi külast (Kihelkonna kihelkond). Kirja pannud Laine Tarkin 1947. a (RKM II 2, 502/3 (80)).

Sõnaseletused:
ringes – rünkas
valgid – valgeid
antud osa – jagatud sööki
jöudend – jõudnud
istund taras keske teed – istunud ringis keset teed
ta eitend ristigese ede – ta löönud risti ette
järge jooskend – järele jooksnud

Hull meresõit

Ühekorra üks saksa kapten olnd laivaga New Yorgi sadamas. Kapteni tütrel olnd teise päeva sünnipäe ning kapten olnd mures, et kuidas saaks tütre sünnipäevale.

Äkist tulnd laeva üks vööras mees ning ütlend, et mis sa sellest nii kangesti muretsed, ning luband kaptenid aidata. Palgaks tahtend ta seda, kis keige ennem koduukse vahel vastu tuleb.

No, ea küll. Öhte akkend laevas igavene kolin. Saand kenasti minema akata, äkist, mis teha, logi unund maale. Pole see ka suurem viga olnd. Suure ankruga toodud see maalt laeva.

Küsitud: „Palju kiirust on?“

„Kuuskümmend neli!“ olnd kohe vastus.

Selle peele antud käsk: „Prammid juure!“

Pandud siis prammid juure. Jälle küsitud: „Palju on?“

„Seitsekümmend kaheksa,“ olnd vastus.

Nüüd antud käsk: „Reilid juure!“

Pärast reilide juurepanemist küsitud: „Palju on?“

Kohe vastatud: „Kaheksakümmend kaks!“

Siis kapten ütlend inglise keeles: „Ea küll!“

Üks madrus vaatend välja. Väljas olnd nii kange tuul, et viind madrusel peenaha keige iustega. Siis kapten küsind jälle: „Kuidas on?“

Vastatud: „Punane tuli!“

Siis olnd vastus: „Sinine tuli!“

Selle järge tulnd vastus: „Kollane tuli!“

Ning viimaks vastatud: „Must tuli!“

Ollandimaal olnd üks kirik ning siis lae söitend kiriku lukiaugust läbi. Oomiguks olnd lae Amburgis.

Kapten saatend ennem mihe ütlema, et nad tulavad, ning käskind naise ema neid vastu vötma tulla. See vanaeit olnd nii suureks tüliks, et ta nii sant inimene olnd, ning see olnd önneks, kui sellest lahti saand. Vööras mees ütlend, et teda on petetud, äga olga kaup kaubaks. Siis vöttend vanaeide ning läind.

Jutustanud Jaan Hannus, 56-a, Kipi külast (Kihelkonna kihelkond). Kirja pannud Heino Tarkin 1947. a (RKM II 2, 337/40 (33)). [Vrd ATU 313]

Sõnaseletused:
logi – riist laeva kiiruse mõõtmiseks
prammid – praampurjed
reilid – roilpurjed
peele – peale
peenaha keige iustega – peanaha kõige juustega
selle järge – pärast seda
Ollandimaal – Hollandis
lukiaugust – lukuaugust
lae – laev
Amburgis – Hamburgis
sant – halb
äga olga – aga olgu

Rahakatla juhatus

Ühekorra oli ühe mihele öösse unes näidetud, et minga veel selsamal ööl Lee löuka ning sääl ühe suure alli kivi all peab olema varandust. Mees kästud see säält üles kaevada enne päikese töusu. Ning kolm nonni tulavad Laukabe poolt ning lähvad Leemetsa poole. Nonnid karjuvad ise keik kolm korda: „Saab, saab, saab.“

Äga mihel ei tohi neist midad olla ning ennem, kut varandus tükkis käes on, äi tohi mette söna rääkida.

Mees ärkand selle järge kohe üles ka, äga pole kaevama läind midad, jäänd uuesti magama ning näind sidasama jälle ning ärkand jälle üles ka, äga pole siiskid veel läind. Kui tä kolmat korda veel unes näind oli ning üles ärkand, siis tä oli läind ning kaevama akkand. Koitand juba ning saand mees tüki aega kaevand, tulnd esimene nonn Laukabe poolt, ise karjund kolm korda „Saab, saab, saab.“

Mees kaevand edasi. Siis tulnd natise aja pärast teine ning karjund sidasamati kolm korda. Rahakatla sang olnd juba mihe püus, siis tulnd kolmas nonn ning karjund samati kut esimesed. Mees olnd va naljamees ning ütlend nönda nobe keelega: „Mis tä änam saab, tä oo ju käes.“

Kuida mees sida ütlend, nönda katel läind keige rahaga maa ala et kolisend, ning mees kaevand päeva töusuni, äga pole änam midad leidand.

Jutustanud Ann Luup Undva külast (Kihelkonna kihelkond). Kirja pannud Edgar Mustis 1940. a (ERA II 275, 445/7 (19)). (SJ P 81)

Sõnaseletused:
löugas – lahesopp, -käär
nonni – varest
kut – kui
selle järge – pärast seda
sidasamati – niisamuti
Laukabe – talu Neeme külas
püus – peos
tä oo ju – ta on ju

Jänesejaht vana-aasta öösel

Vanasti olnd Nurme talus Atla külas üks Kusta-nimeline mees, kes armastand ikka ja alati jahil käia. Ka ühel vana-aasta öösel vötnud Kusta jahipüssi ja läind luurama. Kusta sammund otsekohe Laiaaugu löuka, mis asub Allepa pöllu Körveniidi vastas nurgas. Istund sinna maha ja pannud püssi palgesse. Aga mis ta järsku kuulnud ja näind?! Jänesed tulnd üpates ja mönel neist olnd suured kellad kaelas. Viimasel olnd hiigla suur rapp kaelas.

Kusta ehmatand nii koledasti, et ing pidand kinni jääma. Kohe pand ta kodu poole lippama.

Sestsaadik pole ta julgend enam iialgi jäneste pääle jahti pidada.

Jutustanud Leena Allik, 65-a, Atla külast (Kihelkonna kihelkond). Kirja pannud Albert Talp 1939. a (ERA II 230, 383 (1)).

Sõnaseletused:
löuka – lahesoppi
rapp – krapp, karjakell
pand lippama – hakanud jooksma.

Libahunt

Vanasti elas ühes külas peretütar, tal oli vend ja see vend vöttis naise. Nad käisid ikka seltsis tööl. Kui noor naine ennem koju läks ja peretütar veel sinna jäi. Peretütar tegi veel palju tööd. Kuid ennem seda, kui noor naine koju jöudis, oli peretütar juba ennem kodu. Kui nad teinekord jälle seltsis väljal tööl olid ja noor naine pidi jälle koju minema, kuid naine jäi peretütart pöösa taha luurama. Kui peretütar arvas, et tööd küllalt tehtud, siis läks peretütar ühe kolmenurgelise kivi peale kikerdama, sealjuures luges ta valjusti omad sönad. Kui peretütar minema akkas, läks noor naine ka kivi peale ja luges ka need sönad, mis tal meelde olid jäänd.

Nad jöudsid seltsis koju. Kuid noor naine ei teadnud, kuidas undikasukast lahti saada. Nende tingimustega rääkis peretütar, et ta kellelegi ei räägiks, kuidas ta undiks end on teind. Ja noor naine ei luband sellest loost kellelegi rääkida. Ja niiviisi sai noor naine ennast undikasuka seest lahti.

Jutustanud Reedik Lahtein, 68-a, pärit Austla külast (Kihelkonna kihelkond). Kirja pannud Voldemar Raudsepp Atla külas 1939. a (ERA II 230, 295/6 (9)). [Aa S 75]

Sõnaseletused:
noor naine – noorik
kikerdama – püherdama

Puukausist laev

Mehed leidnud kalu püüdes Jöe-Simmu rannast meremudalt poole puukaussi. Üks vötnud selle kausi eemale tule juurde ühes. Mehed magand öösel metsas ja keegi pannud selle iseendale padjaks pää alla.

Ommikul tulnd keegi naine ja tahtnud enda laeva kätte saada. Mehed teind suured silmad ja ütelnud, et nad ei ole ühtegi laeva näind. Seal silmand naine kaussi ja ütelnud, et see olevadki ta laev. Mehed ei uskund seda ja läind naise järele randa. Seal kadund naine kausiga. Ja eemal veel seisnud suur parklaev, mille pardal olnd eelpool nimetatud naine.

Jutustanud Priidu Volm, 83-a, Rootsikülast (Kihelkonna kihelkond). Kirja pannud Alfred Niitsoo 1939. a (ERA II 232, 386 (32)).

Sõnaseletus:
parklaev – purjelaev

Külmking ja puuraiuja

Kord olnd üks vanamees metsas puid raiumas. Ta akand löunaks tuhlid küpsetama. Tuhlid olnd ääks saamas ja ta pannud kalad* ka pahlaga küpsema.

Kui mees just kalu pahla ajand, tulnd üks vöeras mees ta juurde ja ütelnud: „Raiu mulle ka üks kalapahl, ma tahan omale ka ühe kala küpsetada.“

Mees raiund siis temale parase pahla. Vöeras ütelnud: „Aeh, sa äi möista mitte kalapahla raiuda, kas see on möni kalapahl, raiu suurem!“

Mees raiund nii suure kui rataste kali. See olnd ka veel väike. Mees raiund nii suure kui rataste selpuu**. See olnd paras.

Äkitselt ütelnud mees: „Oh-oh, undid tulavad, oda, ma lää siia rattarummu sisse, ää ütle mette, et ma siia sisse olen läind.“

Undid tulnd sinna ja nuusutand ja otsind igal pool ja viimaks küsind mehe kääst: „Kus see vöeras läks siit?“

„Kus see läks,” ütles mees, „on sii rattarummu sees.“

Äkitselt käind rattarummu seest nagu suuretüki pauk ja all suitsuöhk läind metsa poole. Aga ennem, kui ta mehe silmist kadund, olivad undid teda juba peeniseks teind.

* Saaremaal on räimed igapäised kalad. Kui seega ainult kalad saavad nimetatud, siis on selle all ikka räimed mõista. Kui muud kalad on, siis nimetatakse need äärkalad, nagu aavid, ahvenad jne.

** Selpuuks kutsutakse seda puud, mis heinakoormale peale pannakse, millega koorm kinni tõmmatakse.

Kirja pannud J. Jõgi Kärla kihelkonnas 1890. a (H II 18, 904 (3)).

Sõnaseletused:
tuhlid – kartuleid, „kartuhvlid“
ääks – pehmeks, „tümaks“
pahl : pahla – varras
parase – paraja
rataste kali – vankri puu (kaigas)
selpuu – sõlgpuu
oda, ma lää – oota, ma lähen
peeniseks – peenikeseks

Kõljala mõisnik käib kodus

Saaremaal on Köljala möis. Seal möisas oli sageli tonte nähtud.

Kord olid saksad läind kaheks nädalaks külla. Teenijad otsustand veeta löbusa päeva ja läind torni teed jooma. Kui nad parajasti söid, näind äkki, kuidas ärrased möisa öue söitnud. Teenijad joosnd ärradele ja prouadele vastu, muist jäänd lauda koristama, et seda ei nähtaks. Toapoiss läind tölla ust avama, kui ta äkki näind, et see oli surnud möisnik. Toapoiss teretand, kohe kadund vaimud.

Toapoiss jäänd sellest aigeks. Kui ärrale seda teatatud, tulnd ärra koju. Ärra oli teenijaid noomind, et mis nad nii kergemeelselt vaimudele olid vastu läind, sest nad teadsid, et nende saksad enne kaht nädalat koju ei tule.

Saksad ei läind sel aastal enam külla. Toapoiss sai terveks, aga pärast, kui niisugust kummitust nähti, ei mindud vaatama.

Jutustanud Sofia Põldmaa, 44-a, Jõe külast (Kärla kihelkond). Kirja pannud Salme Põldmaa 1939. a (ERA II 231, 297/8 (32)).

Tont Kaarma Kõrgemäel

Kärla vallas asub Kaarma Körgemägi. Seal mäel on nähtud tonti.

Kord olid Paiküla ja Kirikuküla poisid läind Kaarma külla öhtul pimedas. Nad olid mäe juure jöudnud ja näind eemalt tuld vilkumas. Ligemale jöudes näind nad tee ääres istumas väga ilusat tütrukut: sel olnd tuli juures ja kammind seal oma juukseid. Ise naernud meelitavalt poistele, et need ta juure läheks.

Poisid läindki ta juure ja äkki näind nad, et nende ees olnd kooritud obune. See olnd nii irmsa näoga nagu teab mis koletis. Mehed kohkund koledasti ja vaevaga olid nad säält minema saand.

Jutustanud Maria Jõearu, 36-a, Jõe külast (Kärla kihelkond). Kirja pannud Salme Põldmaa 1939. a (ERA II 231, 289/90 (21)).

Sõnaseletus:
sel olnd tuli juures – tal olnud tuli kaasas

Undiks keimine

Ühekorra jälle olnd üks iilane ühes kohas öömajaliseks. Öösel kerpude pärast ärkvel olles kuuland, kuidas peremees ning perenaine omavahel oma kambris olid jutustand.

Naine sundind meest ikka undiks minema, äga mees ajand vastu ning olnd seda moodi, et see öösse pole tahtand undiks minna. Naine äga ikka ajand peele, et mine ning mine! Viimuks mees pole änam vastu rääkind ning akkand rabistama. Saand vähe rabistand, siis naine läind, teind ukse lahti ning saatand välja. Sääl krabistades ta ikka omale undi naha oli selga ajand ning naine laskes siis undi välja – vada, see’s saand ju ise änam tuast välja.

Vastu oomikud naine laskend jälle mihe sisse ning iilane kuuland jälle, kuidas nad omavahel rääkisid.

Esitiks mees rabistand jälle vähe aega ning siis naine küsind: „Mis täna ka saaja oli?“

Mees urisend poolpahaselt vastu: „Mis saaja oli! Saak oli vilets. Keisi keik kuhad läbi, äga saaja polnd midagid. Viimuks Iiu Köpust sai ühe va kassiniru käde. Seegid oli nii sitke, et kiskus ümber ammaste.“

Oomiku magand mees jälle vagusi naise juures. Pole märgatagid olnd, et ta öösse oli undiks keind.

Jutustanud Marii Rand, 67-a, pärit Kergu külast (Kärla kihelkond). Kirja pannud Mihkel Tooms 1928. a (ERA II 8, 310/2). [Aa S 77]

Sõnaseletused:
iilane – hiidlane
jutustand – rääkinud
see öösse – sel ööl
äga – aga
saand vähe rabistand – kui oli natuke krabistanud
saatand – saatnud
saaja – saada
Iiu Köpust – Hiiumaalt Kõpust

Sõmera rahakatel

Sömmera külas Minna Sömeri pöllal oli kaks suurt väravaposti, nüüd on need ära lagunend. Räägitakse, et seal olla rahakatel ja selle juures kolm koera valvamas, punased argid käes, ja segavad raha. Siis pidavat raha kätte saama, kui kolmetahuline nöel vötta ja minna ilma taha vaatamata nöel katla visata. Siis saab raha kätte.

Jutustanud Leontiine Kaasik, 72-a, pärit Muhu kihelkonnast. Kirja pannud Mersedes Nool Arandi külas (Kärla kihelkond) 1939. a (ERA II 231, 394/5 (6)).

Sõnaseletus:
Sömmera – Sõmera

Kärla jöest

Veikene Kärla jögi, mis kiriku juurest mööda jookseb, sellel on Kärla niitis üks sügav urgas, arvata kaks sülda sügav. Seda kutsuvad rahvas praegugi veel Näkiurkaks, sest et sääl ennevanast näkk on olnd. Näkk on ennast enamiste ikka selle asja kujul vee peal näidand, mis asja see inimene köige enam imustab, kes teda nääb. Kord on nähtud ilus rahakott, töise sadul jne. Kui tüdruk on juhtund nägema, siis on ikka ilus rätik vee peal olnd ojumas. On keegi akand seda asja kätte püüdma, siis on näkk teda varsi alla viind.

Kord on üks väga ilus obune jöe kaldal magand. Köik lambalapsed on oo selga ronind ja taaga mängima akand. Köige veiksem laps on väljalt joostes tulnd ja ütelnud: „Saaksin ma ka nika näka niuete peale.“

Niipea kui laps seda ütelnud, oli obune ää kadund ja lapsed jäänd unnikusse jöe kaldale.

Kirja pannud J. Jõgi Kärla kihelkonnas 1890. a (H II 18, 903 (1)). [Aa S 58]

Sõnaseletused:
süld – (endisaegne pikkusmõõt, u 2,13 m)
töise – teinekord
ojumas – ujumas
oo – hobuse
taaga – temaga

Katku ajal

Olnd suur katku aega ühekorra Saaremaal. Surnd selle korraga ära irmus palju inimesi. Viimaks jäänd veel üle ainult kaks inimest – teised olnd katk keik juba maha murdand. Jäänd kaks inimest veel Saaremaale. Üks inimene olnd Mustjalas ning teine olnd Sörve säärel.

Siis löidand üksteise jäljed üles ning otsind üksteist jälgi mööda üles. Palju neist kahest inimesest siis Saaremaale sugu sai. See oli üsna vähe.

Siis akkati ägat sorti inimesi Saaremaale elama tooma. Äga liik oli ikka ise sorti. Sellepärast rääkivad Saaremaal inimesed nii mitmet moodi – ägas kihelkonnas ise moodi.

Jutustanud Marii Rand, 67-a, pärit Kergu külast (Kärla kihelkond). Kirja pannud Mihkel Tooms 1928. a (ERA II 8, 301/2).

Sõnaseletused:
murdand – murdnud
ägat, ägas – iga, igas

Leemessülla jõe näkk

Meela ja Laadjala möisate vahelt jooseb läbi suur Leemessülla jögi. Sääl kuhas, kus jögi maantee alt läbi jooseb, kasusid vanast jöö ääres vanad suured lepad. Jöös oli sääl kuhas sügav koht ja sääl elan näkk. See näkk kimbutan ilisi linnalisi, kohutan obusi ja inimesi. Mütu obust olid sääl kuhas löhkuma kohkun. Pääva aegu muutn näkk ennast asjaks ja oln sedasi jöö ääres maas. Küll oln ta mönekorra linnasai, mönekorra liigendis nuga ja uur. Kes söukse asja ää vettis ja tasku pani, selle näkk jöge viis.

Niid on lepad maha veetud ja pole sääl näkki ka enam kedagi näin.

Jutustanud Aleks Aedmaa, s 1898. a, Pamma külast (Karja kihelkond). Kirja pannud Oskar Grepp 1940. a (ERA II 276, 258 (32)).

Sõnaseletused:
Meela – Meedla
Leemessülla – ka Lehmisülla või Lehmissalu
jögi : jöö – jõgi : jõe
liigendis nuga – liigendnuga
vettis, veetud – võttis, võetud
näi – näinud

Võõras ree peal

Näätsa, va Vääri Mart rääkis, et ta ise olle vanakuradiga rindupidi koos oln. Ta läin ühe öhta, söökoorm pääl, sepale – vanasti inimesed viisid ikka ise sööd sepale, kui nad midagi tegid vöi lasid tiha.

Oln talvine aeg, lumi oln maas. Läin juba öhtale, kuu paistn juba taevast ka. Jöudn sönna kuskile Völube körtsi taha, kui tunnun äkist, kudas kedagid istun ree taguotsele. Äi tee väljagid, et ta vööra ree pääl on, äi lausu musta äga valged.

Kus va Mart oln ikka ise ka tugev ja julge mees, pole söukest narritamist kannatan ja käratan üsna varsti: „Kas sa kurat saad siit otsa päält vöi ma tömma soole ühe piitsaga!“

Äi ühtid, ikka tagumine ots raske kut tina, obu venitab ees, igine – loom väsin ka. Pole sääl pitka tükki midagid änam oln, kui vana Mart kähman teisele ühe tagatsikätt.

Kus siis sasin teised kogu. Otse ree pääl oln rindupidi koos, tampin köik sööd puruks ja ajan üle ree ääre maha, aga järge polle kumbkid annun. Kui ikka Mart olle kuu pool oln, siis polle taal midagid äda oln, sellepärast katsun ta ikka kuu poole oida. Siis oln teine ta kää kut tuustakas. Aga kui vanasarviline ise kuu poole saan, oln Mardil üsna peenike kää. Nönda rübelen sääl ree pääl kukelauluni, siis kadun vanasarviline äkist Mardi käte vahelt ää.

Nee sööunnikud, mis nad ree päält maha olid ajan, olid veel üsna iljuti teine teibol teed näha, ehk nüid on rohi pääle kasun vöi nooremad inimesed laiali ajan.

Mart ise ütlen: „Olen ikka ise ka mees, et pole tahta, aga oli see teine ka kange küll, vägisi tahtis inge kinni matta.“

Jutustanud Priidu Pärnapuu, 68-a, pärit Laugu külast (Karja kihelkond). Kirja pannud Olev Jõgi Parasmetsa külas 1939. a (ERA II 277, 143/4 (5)). [Aa S 35]

Sõnaseletused:
näätsa – näed sa
olle – olevat
söökoorm – söekoorem
süsi : sööd – süsi : söed
läin juba öhtale – õhtu oli juba saabunud
Völube – Võlupe
tunnun äkist – tundnud äkki
äi ühtid – ei midagi
loom väsin – loom on väsinud
pole sääl pitka tükki midagid änam oln – ei läinud kaua aega
sasin teised kogu – haaranud teineteisest kinni
järge polle annun – järele ei olevat andnud
ta kää – tema käes
oln Mardil üsna peenike kää – olnud Mardil häda käes
rübelen – rüselenud
teibol – teisel pool

Kullakatel

See katel asub Täätsi Tammikus. Seal läheduses eland Viiu on rääkind seda juttu.

Oli olnd kena vaikne suvine öö, tema magand rahulikult. Keegi tuleb ja üüab: „Mine kell 12 öösel teed mööda tammikunsse ja seal tee äärdes on üks iigla vana tamm ja tammest möni samm eemal asub kast kullaga, kuid ära sa seda kellegile räägi.“

Viiu ei julgend kesköö aegu üksinda minna, sest arvas, kes teab, mis temaga vöib äkki juhtuda.

Jöudis teine öö ja jälle üüdis ääl niisama kui mineval öölgi. Viiu ikka ei julgend minna. Kolmandal ööl tuli jällegi see ääl, üüdis niisama jällegi, kuid viimati läks ta nutuga minema. Kuid Viiu ei julgend ikkagi minna.

Viimati oli ta ka teistele ümbruskonna inimestele seda rääkind ja olid läind seda kohta otsima. Nemad olid selle koha üles leidnud, kuid kullakasti ei olnd enam, vaid kasti ase oli ainult järel.

Tänapäevani ei teata seda, kes seda temale ütles ja kes selle kullakasti siis ära viis.

Jutustanud Juulia Seema, 44-a, pärit Ratla külast (Karja kihelkond). Kirja pannud Herbert Seema 1939. a (ERA II 230, 68/70 (5)).

Täri Antsu abilised

Vanasti elan sääl taga Pahapilli kantis üks Täri Antsu nimeline mees. See oli ka maailmatu vigurimees ja nöid oln ja vanakuradiga ühendust pidan.

Ühekorra paar meest läin oomiku aegu ta majast mööda ja näin, et Ants oli oma aida katuse köik päält ära luhkun. Mehed mötlema: „Mis imet see Ants oma uie aida katuse on päält maha raasin?“ Kui aga öhta neesammad mehed olid säält mööda tuln, oln aida katus uiest pääle tehtud, köik uus ja ea töö, ja vana Ants üksi pannun veel viimasi vihkusi pääle.

No teine mees siis ütlen: „Ma arva, et see mitte öiguse asi äi ole: kudas jöudis vana Ants üksi ühe päävaga nii suure katuse pääle tiha?“

See mees oln juba kolmandad korda naisemees ja taal oln see sörmus seltsis, mis kolm korda laulatuse alt on läbi käin. Vötn selle sörmuse sörmest ära ja vaatan selle läbi katusele. Ja mis ta nägi? Nägi, et Ants oli katusel ja terve katus kibisen pisiksest meistest, kes teda aitan.

Jutustanud Priidu Pärnapuu, 65-a, pärit Laugu külast (Karja kihelkond). Kirja pannud Olev Jõgi Parasmetsa külas1939. a (ERA II 231, 719/21 (29)).

Sõnaseletused:
Täri Antsu nimeline mees – tuntud ka Pahapilli Andruse nime all
oomiku aegu – hommikusel ajal
ära luhkun – ära lõhkunud
see mitte öiguse asi äi ole – see ei ole õige asi
kibisen pisiksest meistest .. aitan – kihanud väikestest meestest .. aidanud

Rahatuli

Ühes Parasmetsa möisa vanas pölluküinis ma ole veel üsna iljuti rahatuld näin. See oli ühe sügise, kui ma veel obusi küinis pidasi pihusi söömas. Kaks obust mool oli, va all ja körb.

Üks öhta ma oli juba obused oma kohtadele pannun ja pihud ede viskan. Ise ma pani siis kasuka alla magama. Koer oli mool ka seltsis ja mängisi veel tüki aega sellega kasuka all. Siis ma äkist nää: ühe uksepoolse kivisimpsi körvas paistab pisike tuleleek. Oleks ta siis arilik tuleke oln – ikka jälle söuke sinikas valgus. Leek kasus ja oli varsti nagut suure luua suurdune. Ma mötlesi kohe, et see rahatuli on. Ajasi siis püsti ja akkasi ligemale minema. Siis tekkis leegi kuhale veel tulekera, mis pikki sädemid välja pirtsas. Ma oli aga loll küll: oleks vöin mütsi sönna pääle vissata, siis oleks mütsitääve kuldraha saan, vöi oleks vöin piibu pääle tuld küsida: oleks kühvliga vissatud. Pole aga möistn muud tiha, kui vötsi tikuga tuld, siis oli korraga köik kadun ja uiest püme. Ja kohe ma rumal rääksi sellest igaühele.

Kui kedagid sellest tääda poleks saan, oleks ehk aasta pärast jälle näitan.

Jutustanud Priidu Pärnapuu, 65-a, pärit Laugu külast (Karja kihelkond). Kirja pannud Olev Jõgi Parasmetsa külas 1939. a (ERA II 231, 681/3 (5)).

Sõnaseletused:
ma pani magama – ma heitsin magama
pihusi – aganaid
kivisimpsi – kivisimsi
suurdune – suurune
pirtsas – pritsis
oleks vöin vissata – oleksin võinud visata
vötsi tikuga tuld – süütasin tuletiku
uiest püme – uuesti pime
tääda poleks saan –teada ei oleks saanud
näitan – näidanud

Undi osa

Tiidus einaaeg jöudas käde, inimesed läksid keik külakaupa metsa eina niitma. Pärast päevast tööd tulid kokku ühte küüni magama. Sääl sai siis enne uinumist köiksugused jutud räägitud, mis kellegil meele tuli.

Äkist oli metsast irmus kanget ulumist kuulda. Üks külamees ütles: „Untidele antakse ülalt osa. Lähme vaatma!“

Teised üütsid köik ühest suust: „Oled sa käest ää läind! Seda’p tohi ükskid inimene vaatma minna mette.“

Aga külamees es jäta jälle mette, vöttas laugi ruuna ala ning söitas sönnapoole, kust ääl ää keis. Saand ta tüki aega läbi metsa söitand, siis nägi ta ühe jöö, ning sääl ääres suur kari untisi, keigil suud ületsipidi, ulusid edasi. Mees astus niid obuse selgast maha ning seeras ennast kenasti pöösa taha varjule, kus ta neid kenasti veis näha.

Tüki aja pärast nägi ta, kudas osad akkasid ülalt kukkuma, igaüks taris ühe osa sohe; aga ühe va looma jägu kukkus jöge. See ulus niid äga edasi pääle. Korraga ütles üks ääl ülalt: „Veta see lauk eese osaks, mis pöösa taga on!“

Mees kahmas seda kuuldes tüki musta mulda maast pöose ning kustutas laugi obuse otsa peelt ää. Aga ääl ütles uiest: „Veta laugi kustutaja, mis pöösa taga on.“

Niid es aita mehel muud, kut kapsas laugi selga ning kihutas küüni juure. Sääl tänas veel önne, et tal nii nobe jalaga obu on, kes teda undi käest päästas. Laskes siis laugi lahti ning ise puges teiste vahele magama.

Omiku töusid teised töölised keik üles, aga öhtast undi osa vahtijat ei ole änam mette, paljast teine king näitas seda kohta, kus ta oli magand.

Kirja pannud David Jakson Kaarma kihelkonnas 1890. a (H II 18, 591 (3)). [Aa US 37]

Sõnaseletused:
undi osa – hundile mõeldud osa (millestki)
jöudas käde – jõudis kätte
äkist – äkki
oled sa käest ää läind – kas sa ei käituks mõistlikult
es jäta jälle mette – ei jätnud järele mitte
vöttas laugi ruuna ala – võttis … alla, s.t istus valge otsmikutähniga hobuse selga
kust ääl ää keis – kust hääl kostis
seeras ennast– sättis end
taris ühe osa sohe – haaras ühe osa suhu
eese osaks – endale
pöose – peosse
ulus niid äga edasi pääle – ulgus nüüd aga ikka edasi
kapsas – hüppas (kergelt)
veis – vöis
laskes – laskis
paljast – ainult

Kaali järvest

Kord tahtnud külarahvas mööta Kaali järve sügavust. Nad sidund terve küla köied üksteise [külge], otsa pannud katla liivaga ja akand pöhja laskma. Lasknud kuni köis otsa saand. Akatud välja tirima. Kui nad katla välja olid tirind, nägid inimesed, et liiv oli katlast kadund ja sinna oli pandud verine jäära pea ühes pussnoaga. Nüüd arvab vanarahvas, et seal järve pöhjas on praegugi elanikud sees.

Jutustanud Olga Anupõld, 44-a, Kuressaarest. Kirja pannud Voldemar Anupõld 1939. a (ERA II 233, 25/7 (6)).

Eksimise kivi

Kord kuuland üks mees, et Tampsu metsas olla niisugune kivi, et kui juure lähed, eksid ära. Mees pole uskund. Läind ise vaatama. Käind köikide kivide juures, mis näind. Viimas näind ühte imelikku kivi. Läind juure ning mötlend – see ta on. Akkand koju poole minema, eksind ära. Öö tulnd kätte. Vöttand palitu seljast ning pand pea alla. Uinund ära. Ommikul ärgates pand palitu pahupidi selga. Nüüd jöudand koju. Kodu rääkind ta seda teistele. Siis pole ükski nii julgesti enam seal metsas ümber koland.

Jutustanud Oskar Koost, 45-a, Aula külast (Kaarma kihelkond). Kirja pannud Kaljo Koost 1939. a (ERA II 231, 589 (1)).

Sõnaseletus:
viimas – viimaks

Usside aukus

Vanal ajal olnd ühe pere koplis ussi pesa. Peremehe poeg läind kord laupäeva öhtul kopli köndima, kuni puder, mis tulel oli olnd, valmis saaks. Koplis leidnud ta ussi pesa. Näind, suur auk läind maa sisse. Tema akand jalaga auku sorkima, kukkund aga va mees korraga sügavase auku. Tüki aja pärast, kui kukkumise ehmatusest oli vähe toibund, vaatand ta ümber. Nüüd näind ta, et ta ühes suures laialises ruumis on ja tema ümber tuhandate suuri ja väikesi ussisi. Üks olnd köige suurem, nagu suur palk ja kuldkroon olnd temal peas. Ussisi nii palju oma ümber nähes akand poiss kartusest värisema. Köige suurem uss seda märgates ütelnud taale: „Ära karda midagi, need ei tee sulle ükski alba!“

Poiss seda kuuldes saand julgemaks, akand vaatama, kuidas jälle tagasi saab, aga miski nöu pole aitand, sest auk oli väga sügav olnd.

Viimati akand ta süia tahtma, köht olnd öige ele. Ta näind, et ussid ühte kivi käind noolimas, mida ka teda kästud teha. Ta läind ja lakkund nöndasama ka kivi ning kohe oli ta söömatahtmine ära kadund. Nönda teind ta iga kord, kui oli söömatahtmist tundnud.

Aeg läind poisil igavaks. Ta tahtnud jälle maa peal olla. Köige suurem uss vötnud ta oma turja peale ja toond üles ning pand ta augu äärele. Poiss läind koju ja küsind kohe uksest sisse astudes: „Kas mulle ka pudru oitsite?“

Pererahvas kohkund ära, et vööras inimene sisse tulles neilt kohe pudru küsib, arvand nödrameeltse olevad. Siin näind nüüd poiss ise ka, et köik inimesed temale vöörad olnd. Ta räekind oma juhtumise teistele. Need imetlend seda ja ütlend, et sest ajast, kui tema oli ära kadund, tervet kolmkümmend aastat tagasi on. Nönda oli siis peremehe poeg kolmkümmend aastat usside aukus, kuna ta ise möne tunni arvas ennast seal viibivad.

Jutustanud K. Matsalo Jämaja kihelkonnast. Kirja pannud Andrei Kuldsaar 1896. a (E 28701/4 (6)). [ATU 672D]

Sõnaseletused:
laialises ruumis – avaras ruumis
tuhandate – tuhandete kaupa
köht olnd öige ele – kõht olnud õige hele, s.t tühi
pand – pannud
arvand nödrameeltse olevad – arvanud nõrdameelse olevat
imetlend – imestanud

Kotermann hoiab laeva

Söitsime laevaga Liidist San Francisko. Teel läks kövaks tormiks ning läbi tormi oli kuulda naljakad äält: „Äi joua! Äi joua!“

Kapten, vana merekaru, üüdas ko kohe vastu: „No kurrat, kui sa’p joua, lase lahti!“

Kohe peele seda raksatas laeva mast ja kukkus kolinal ala. Siis teedas kapten küll, et see oli olnd kotermann, kes oidas masti püsti ja ääle peele laskas selle maha kukkuda.

Jutustanud Martin Matt, 68-a, Lülle külast (Jämaja kihelkond). Kirja pannud Jüri Suurhans 1940. a (ERA II 275, 485/6 (56)).

Sõnaseletused:
Liidist – Leeds’ist (linn Inglismaal)
San Francisko – San Francisco’sse (linn Ameerikas)
äi joua – ei jõua
kui sa’p joua – kui sa ei jõua
ko – ka
teedas – teadis
oidas – hoidis
kotermann – laevahaldjas

Soemaja

Rahustel, Sigajas, olid omale ehitand ko soojamaja*. Aga sönna sisse ei tohtind minna: ikka sääl on sedissi asju nähtud ning kuuldud. Vana Suurevare Paavel läind sis sönna, vöttand püssi öbekuulidega ning luband kurja maha lasta, kui see sönna majase tuleb. Tulndkid. See oli joululoupa öösse olnd. Tulnd üle lae suure kolina ning müraga ning siis prantsatand maja otsa maha. Tulnd sisse ning katsund Paavlit suurte karvaste kätega. Paavel laskand teda öbekuuliga, sest kurja ei vöind muudega lasta. Paavel akkand ära tulema. Saand ta tüki maad tulnd, sis üks padu tulnd vastu, ning ta kuuland oma körval, natuse taast taga, tulnd üks sulpsti-sulpsti-sulpsti. Paavel laskand uuest teda püssist. Sis läind kuri irnudes metsa, irnudes kut varss sedise peeni äälega.

Pärast selle pole kedagid änam sääl majas olnd ega käind. Pole olnd ko krabinad ning kolinad kuulda.

* soemaja – randa ehitatud maja, kus kalurid, tulles merelt, läksid end soojendama. Seal keedeti süüa, magati. Harilikult ehitati see kolme vöi nelja kaluri peale kokku

Jutustanud Ann Rautalu, 69-a, pärit Kaunispe külast (Jämaja kihelkond). Kirja pannud Jüri Suurhans Hänga külas 1940. a (ERA II 275, 464/5 (6)).

Sõnaseletused:
ko – ka
sedissi – selliseid
sönna majase – sinna majja
joululoupa öösse – jõululaupäeva öösel
laskand – lasknud, tulistanud
natuse taast taga – natuke temast tagapool
padu – vesine koht

Lokspärirahvas

Lokspärirahvas keind vanal ajal ikka koos Kauvandi ja Järveküla järve pial. See lokspärirahvas olnd nöiad ning muud kuntsimihed, kes kurjaga ühenduses olnd. Sial nad olid keind ikka kallistel öödel, nöndagut jöulu laupa öösse ning nääribe laupa öösse. Nendeks öödeks toodi ikka levalasnad ning ahjuroobid tuba, et völud äp suaks neid omaga seltsis lokspäri piale viia. Olid lokspäril keind teiste levalasnade ning ahjuroopidega. Kihutand nendega.

Sial järve pial nad olid siis tantsind. Olnd sääl linalöukude selgas ning vihtund nende lasnade ning roopidega kut suurte möökadega.

Jutustanud Maria Meeder, s 1851. a, Kavandi külast (Jaani kihelkond). Kirja pannud Mihkel Tooms 1928. a (ERA II 8, 164/6).

Sõnaseletused:
lokspäri – loksper, nõidade pidu; koht, kus nõiad käivad kuradiga pidutsemas
Kauvandi – Kavandi
kuntsimees – nõidust oskav inimene
nääribe laupa – nääripäeva laupäeval, s.t vana-aasta õhtul
levalasn – puust leivalabidas leibade ahju panemiseks
tuba – tuppa
äp suaks – ei saaks
linalöuk – linalõuguti, tööriist linavarte murdmiseks

Joosvad rahad

Mo isa rääkis, mees keind kolm vana kuu neljapäeva teeristi peal. Tal olnd puhta musta kassi nahk ja tahnd seda müia. Kolmandal neljapäeval müis naha kellegile – ühele vaimule vöi mehele vöi kes ta oli. Naha eest sai raha. See raha pole kadund mitte, tuli ikka tagatsi, kui kellegile ää antsid. Kui mere paose vissati, sönna jähi, maalt kuhast tuli ka tagatsi.

Seda ma ole teiste kääst kuulnd, et joosvad rahad olla olnd. Üks pannund raha oeti nuki peale. Keind aida otsas ja raha olndkid kadund, mitte kuskil äga kuskil.

Jutustanud Elisaveta Tiivit, s 1872. a, Kavandi külast (Jaani kihelkond). Kirja pannud Aarne Vinkel 1940. a (ERA II 289, 516 (69)).

Sõnaseletused:joosvad – jooksvad
puhta – täitsa, lausa
paose vissati – prakku visati
maalt kuhast – mujalt kohast
pannund – pannud
oeti – voodi
keind – käinud
mette kuskil äga kuskil – ei mitte kusagil

Rannu luhas

Ennevanasti meite küla mehed käisid obustega Peterburis. Akand säält tagatsi tulema ja obustel löppend einad tee pääl otsa. Näind, Rannu luhas olnd kenad suured einakuhjad. Kedagi pole lisidal olnd. Läind ja vötnd siis kuhjast sületäie einu. Aga, oh sa ull, nüüd oli lugu lahti! Pole mitte kusagile änam ossand minna. Muudkui käi aga kuhja ümber, ja juurest ää ei saa. Siis teine mees oli eemalt üüdnud: „Käi tagurpidi!“

Siis pidada see vägi ää kaduma, mis sääl kuhja külges kinni oiab. Akand siis tagurpidi käima, ikka sületäis einu käes. Saand sedasi viimaks oma meeste juure ja siis keerand ennast otse ja akand obustele einu andma. Nönda kui ta ümber pöörand, akand jälle kuhja poole minema. Enne pole käimist saand järge jätta, kui jälle ümber pöörand. Siis teised mehed öpetand, et kui ta tahab, et obu need einad ää sööks, siis peab köik aja tagurpidi käima, nii kaua kui einad otsas oo. Niipea kui ta otseks pöörab, läheb jälle kuhja juure tagatsi. Oli siis sedasi tundi poolteist saand marsida. Kui einad otsas olnd, pole noidus änam möjund. See koht oli Rannu luht, säält ei saada muidu varastada.

Jutustanud Vassili Priske, 64-a, Väike-Pahila külast (Jaani kihelkond). Kirja pannud Jaan Ratassepp 1940. a (ERA II 277, 709/11 (3)).

Sõnaseletused:
ossand – osanud
pidada – pidavat
järge jätta – järele jätta, löpetada
noidus – nöidus
ei saada – ei saavat

Rehepapp

Maasi möisa rehepapiga oli korra imelik lugu olnd. Taal juhtus neid tükka vist küll rohkem kui teiste möisate rehepappidel. Ma tea küll vähemast isegid tast rohkem kui teistest. Ta oli, jah, ühe öhtu rehes olnd nagu arilik asi ja kord ning kohus ning küpsetand tuhlid, no tuha all muidugid, selle suure ahju juures. Korraga tulnd sinna üks tores riides mees ja muudkui kohe tule lisidale ja anna aga taale ka süüa. No see rehepapp pole just kitsi mees olnd ja ütlend, et tule aga söö peale, et maitse neid meie kandi tuhlid ka. Pole see vööras mees ka oodand kedagid ja kukkund kohe sööma. Palad tuhlid muudkui joosid teisel köri kauda alla. Rehepapp oli aru saand, et vööras oo nii imelikult riides ja sööb palasid tuhlid nii suure robinaga. Kus üks ristiinimene sedasi vöib teha, körvetab suulae ää, just tuha seest vöetud, sööd peal ka veel. Et rehepapp arvand, et kui ma pole ennemalt seda va’d kurjavaimu näind, siis nüüd ta oo just sii mo körval. Pole sääl suurt juhtund ka midagid. Rehepapp pole kartma ka akand, muudkui nii kenasti söönd teised köruti kahegesi seltsis tuhlid.

Jutustanud Vassili Priske, 64-a, Väike-Pahila külast (Jaani kihelkond). Kirja pannud Jaan Ratassepp 1940. a (ERA II 277, 556/8 (2)).

Sõnaseletused:
taal(e) – tal, temal; talle, temale
palad tuhlid – kuumad kartulid
palasid tuhlid – kuumi kartuleid
sööd – söed
köruti – kõrvuti

Kaardimängijad kivil

Ööriku karjamaal on üks suur kivi ja kutsutakse Vanademeeste kiviks. Iga aasta jaanilaupäeva öösi tulnd säält kivi seest kümme vanameest välja ja akkand kivi otsas kaarti mängima. Kord juhtund üks naisterahvas säält mööda minema. Mehed kutsund naise ka kivi otsa ja annund naisele ka kaardid peosse. Korraga leidnud naine ennast üksinda ja kaartide asemel olnd väike must kott. Sellega saand naine köik oma soovid täita.

Jutustanud Liisa Nurk, 66-a, Ööriku külast (Jaani kihelkond). Kirja pannud Aleksei Nurk 1939. a (ERA II 233, 344 (16)).

Sõnaseletus:
annund – andnud

Naised teevad puukisid

Korra ühed naised teind puukisid. Need olnd tehtud saunas kolm neljapäeva öhtut järjest vanadest vihtadest ning puupulgad pistetud ännaks ja jalgadeks. Ise lugend omaette nöiasönu. Igale puugile antud ise töö: üks toond piima, teine vöid ja kolmas liha. Kui siis naised ära surnd, siis selle pere rahvas näind saunas ikka tuld. Inimesed läind seda vaatma, siis nad näind, et need vanaeided, kes puukisid teind, istund saunas ning ajand omaette tasakesi juttu.

Jutustanud Johannes Virves, 41-a, pärit Koovi külast (Kihelkonna kihelkond). Kirja pannud Olga Virves Hindu külas (Anseküla kihlekond) 1939. a (ERA II 231, 444/5 (11)).

Sõnaseletused:
korra – ükskord
puukisid – kratte, varavedajaid