Rubriigiarhiiv: Püha kihelkond

Üks vana jutt

Ennevanast üks mees läind kooljad matma ja ta leidnd ühe koolja pealuu. Ta löönd saapaga senna pealuu pihta, ise ütlend: „Jah, inimesed rääkivad, surnud peab üles töusma. Mis siit töusmas on?“

No saand jöululaupa öhtu tulnd, koolja tulnd aga ka senna. Küsind: „Mikspärast sa mind kirguaedas löid? Nüüd pia mind selle eest sii kolm pääva ülal.“

Siis ta olnd kolm pääva sääl. Saand ta sääl olnd, siis ta ütlend mehele: „Tule nüüd mulle ka vööraks.“

Mees läind senna. Esimeseks tulnd üks suur tuba vasta. Sääl olnd suured puusepad sees, ööveldand ja raiund. See mees küsind selle koolja kääst: „Mis see tähendab?“

Koolja ütlend: „See tähendab seda, kes maailmas ühtetasa pääl teind on, kellel pole pühaped ega argipääd olnd mitte, see peab siin ka ühtetasa töös olema.“

Läind teise tuppa. Sääl olnd suured kingissepad, need ömbland nii tiitsest. See mees küsind selle koolja kääst: „Mis see tähendab?“

Koolja ütlend: „Need, kes maailmas ühtetasa teind on, sellel pole siin ka rahu mitte.“

Siis läind ta oma tuppa. Sääl olnd üks suur puu, lehed varisend päält ja kasund pääle. Mees küsind: „Mis see tähendab?“

Koolja vastand: „See tähendab maailma, mis surevad ja sündivad.“

Siis see mees olnd kolm pääva ta juures, tulnd jälle ära. Pole enam olnd ühtid oma asju, kui ta kodunt ära tulnd on. Käind kaksipidi pääl, viimaks kadund ära.

Sest ajast, kui ta kolm pääva selle koolja juures on olnd, on juba kolmsada aastat olnd.

Kirja pannud Villem Mets Püha kihelkonnas 1875. a (H, R 3, 205/7). [ATU 470A]

Sõnaseletused:

kirguaedas – surnuaial
surnud peab – surnu peab
vööraks – külaliseks
ühtetasa – alatasa
tiitsest – tiidsalt, kiiresti
kasund – kasvanud
ühtid – ühti, mitte sugugi

Ussid ja annergad

Kui Vanajumal ilma loos, siis ta viskand ülalt taevast pailajupi maha. Üks ots jäänd merese, teine maale. Pailajupp kukkund sedaviiti pooleks. Sellest poolest, mis kuivale jähi, sigisid ussid, teisest poolest tulid annergad.

Jutustanud Mari Liiv, s 1866. a, pärit Hõbeniku külast (Püha kihelkond). Kirja pannud Ester Liiv Loona külas 1948. a (RKM II 24, 438 (12)). [Aa US 62]

Sõnaseletused:

pailajupp – paelajupp
jähi – jäi
annergad – angerjad

Vennad ehitavad kirikut

Ühekorra olnd kaks venda. Teine akkand Püha kerku ehitama, teine Valjala kerku. Seltsis akkand ehitama. Kumbkid tahtand omal ennemini valmis saaja. Püha kerk saand ennemini valmis. Teine vend vihastand sellest ning südametäiega vettand öössa Valjala kergu juurest suure kivi ning tahtand sellega Püha kerku puruks viruta. Südametäie ning suure jöuga virutand natuke kiiva. Kivi kukkund Pokasaare maha. See on paergugid sääl alles. Seda üütakse Ullikiviks. On ikka kena jurakas teine küll.

Jutustanud Juuli Liiv, s 1901. a, pärit Hõbeniku külast (Püha kihelkond). Kirja pannud Ester Liiv Loona külas 1948. a (RKM II 24, 430/1 (152)).

Sõnaseletused:

kerku – kirikut
saaja – saada
kiiva – viltu
Pokasaare – Pokasaarde (heinamaa)

Kerves Tahula kivi all

Tahulas olnd ühes öues üks suur naljaka märgiga kivi. Viimati oli selle pere mees kivi ää löhkund. Kangesti suur pauk oli olnd, nenda et söukest polla enne äga pärast änam nähtud. Kivi all olnd aga kerves. Karva poolest olnd söuke suur punakaskollane. Eks mees katsund raiuda, aga kui kerves üsna nüri olnd, viind ta selle möisa. Möisnik vettand kerve vastu ning polla mette attähgid ütlend.

Paari pääva pärast tulnd aga üks vööras mees ning küsind, kas sii olla olnd üks suur kivi. Mees ütlend vöörale, et oli näh. Siis vööras küsind, et kus see siis siit jähi. Peremees rääkind ää, et ta olla kivi ää löhkund. Eks siis vööras küsind jälle, et kas sa’s leva siit kivi alt mette kut midagid. Mees rääkind, et jah, ühe vana kerve ta leidand ning viind selle möisa. Siis oli vööra ing täis saand ning ütlend, et olid sa ka loll, et see oli ju puhas selge kuld.

Siis olnd mehel eeselgid kahju, aga mis sa änam ikka ää teed.

Jutustanud Jakob Roosu, 78-a, Suure-Rootsi külast (Püha kihelkond). Kirja pannud Asta Sepp 1946. a (RKM II 4, 520/2 (2)).

Sõnaseletused:

äga – ega
karva poolest – värvilt
attähgid – aitähki
olla olnd – olevat olnud
jähi – jäi
kas sa’s leva – kas sa ei leidnud
mette kut midagid – mitte kui midagi
eeselgid – endalgi

Miks Saaremaal hunte pole

Ennemuiste olnd Saaremaal irmus paelu untisi. Talve ajal nee vädand küla koirad ää ning vahest kaapind lammaste lauda seinde ala augud ning viind lambad ää.

Ühekorra tulnd Saaremaale kaks vöörast meest, keda keskid pole tundand, ning ütlend, et nad viivad undid ää. Siis möis ajand igast perest vaimu välja undiajule. See olnd talisel ajal. Aabijad käind siis keik metsad läbi ning ajand undid välja. Nee kaks vöörast meest ootand Masa juures ning puhund vahest ühte pilli. Undid jooskand sönna keik kogu. Siis mehed akkand väina poole minema, undikari järge. Neid olnd nii pailu, et väina jää olnd allikiri.

Pärast seda polla siis Saaremaal änam ühtegid unti nähja olnd.

Jutustanud Mari Liiv, s 1868. a, Loona külast (Püha kihelkond). Kirja pannud Ester Liiv 1947. a (RKM II 3, 448 (8)). [vrd ATU 592]


Sõnaseletused:

keskid – keegi
undiajule – hundijahti
vaimu – töölise
aabijad – ajajad
polla – ei olevat
allikiri – hallikirju
nähja – näha

Loomade äälitsusi

Tüdruk andand anedele kaapsusuppi, ani karjund kalkunile: „Kiida kaa! Kiida kaa!“ Kalkun roovind nokaga putru ja kiitand „Tobra, tobra!“ Vares kuuland seda keiki päält, mötlend: „Mis pagan neil sääl lahti on?“ ja lendand molli ääre pääle. Virutand nokaga oort kaapsuste sisse: „Kuraat, kaapsud!“

Kalamees tulnd oomiku rannast, aga mette kala kilki ka kottis. Kass näind seda ja karjub: „Niu, näu!“

Teisekorra tapetud lehm ää, kass näind seda ja kohe pistnd löugama: „Kaaksam, kaaksam!“ Kui ahtra lehma liha keedetud, olnd kass jälle jäul ja karjund: „Jäule, jäule!“

Kirja pannud Arnold Kuusk Pihtla vallas (Püha kihelkond) 1936. a (ERA II 121, 495 (5)).

Sõnaseletused:

oort – kohe
kaapsu, kaapsusti – kapsa, kapsaste
roovind – proovinud
tobra – hea (vene laen)
mette kala kilki – mitte ei kala ega kilki, s.t kott oli tühi

Rebane ävitab kirpe

Kui rebane tahab kirpudest lahti saada, siis ta vötab suvel villatuusti suhu, läheb jökke vöi mönesse muusse sügavamasse vette, vajutades keha tahumise osa järk-järgult sügavamale. Viimati jääb veepinnale ainult ninaots ja suus oitav villatuust. Kirbud pögenevad ikka körgemale – viimati on neid villatuust täis, siis laseb rebane tuusti suust lahti ja kirbud jäävad veesse ujuma.

Kirja pannud Albert Kald Püha kihelkonnas „vanematelt meestelt“ 1967. a (RKM II 238, 19/20 (6)). [ATU 63]

Sõnaseletus:

tahumise – tagumise

Kabelimäe tekkimine

Vanasti olid saarlased riielnud, kuhu tuleb linn ehitada. Muist inimesi tahtnud selle ehitada Kuresaare, teised jälle Veetaa, Varese randa.

Veetaa akatudki linna ehitama. Kuresaare inimesed ei tahtnud linna Veetaa ja löhkusid linna vastalt maha. Ka veetagused ei jätnud oma jönni, vaid ehitasid aga edasi. Löpuks arvasid nad, et vanakuri nende linna löhub ja jätsid ehituse pooleli.

Nii on linn ikkagi kuresaarlaste tahtmise järele Kuressaare. Veetaguse linna varemetest tekkis aga Varese randa mägi, mida akati Kabelimäeks kutsuma.

Jutustanud Reedik Ots, 73-a, Kailuka külast (Püha kihelkond). Kirja pannud Etveelie Kuldma 1939. a (ERA I 6, 375 (1)).

Sõnaseletus:

Kuresaare – Kuressaarde

Vanaaegne matmispaik

Trammi saadu taga on vanaaegne matmispaik. Iljemal ajal leidnud Laasi Ingel sealt kuldsörmuse. Sellest peale näind ta alati pahasid unenägusid. Ühel ööl öue minnes näind ta valges rüüs naisterahvast, kes üüdnud: „Too mu kuldsörmus äe!“

Ingel viindki kuldsörmuse tagasi ja siitpeale kadund tal pahad unenäod.

Jutustanud Leena Putk, 47-a, Suure-Rootsi külast (Püha kihelkond). Kirja pannud Endel Palts 1939. a (ERA I 6, 371 (3)).

Sõnaseletus:

saadu – eraldiseiseva põllulapi

Tatt ja ämblik

Tatt ja ämblik saand Nasva jöe silla pääl kokku. Ämblik ütelnd, et ta tuleb linnast maale elama, teda aetakse linnas igast nurgast elamast ära. Tatt ütelnud, et ta tuleb linna elama: maamees paneb teda vastu maad, nönda et kondid ragisevad, aga linnamees paneb taskurätiku sisse ja pistab tasku.

Nüüd läksid jälle teine linna ja teine maale elama.

Kirja pannud Arnold Kuusk Räimaste külas (Püha kihelkond) 1936. a (ERA II 121, 493 (1)). [ATU 282A*]

Undile viiuli mängimine

Vöhmal olnd muiste pulmad ja viiulimängija pahandand, läin minema. Eksin metsa ää ja kukun undi auku, kus unt enne sihes olnd. Mees akkan undile pilli mängma, unt kuuland kenasti, ei läind siis mitte mehe kallale.

Metsavaht kuuland seda, et metsas aukus mängitud viiulid. Läind vaatama, leidnud sihest undi ja mehe. Siis toodud külast mehi abi ja tömmatud unt august silmusega välja, pärast ka mees.

Pärast naerdud seda meest ikka – undi viiulimängija: pulmas ei viisin mänga, nüüd aitas undile küll mängida.

Jutustanud Kaarel Pöhk, s 1866. a, Putla külast (Püha kihelkond). Kirja pannud Aadu Toomessalu 1938. a (ERA II 201, 393 (4)). [ATU 168]

Sõnaseletused:

ei viisin mänga – ei viitsinud mängida
aitas – sobis

Kaarlikivi

Valjala maantee ääres asub kivi, millel on istease. Räägitakse, et seal pidand ennevanasti iga möödamineja mütsi peast ära vötma, muidu teinekord mööda minnes jooksvat kivinänn järele ja röövivat inimese ära. Kivi asub Sagariste küla vahel maanteeäärsel karjamaal.

Kord läind keegi mees sealt mööda ja arvand, et ei maksa mütsi maha vötta. Kui ta tagasi tulnd, näind ta, et kivi otsas pölend tuli ja mehed askeldand seal ümber. Hirmuga pistnud mees jooksma. Natuke maad jooksnud, siis kuulnud mees müdinad selja taga. Ta polevat julgend taha vaadata, ja müdin vaikind varsti. Iga kord, kui mees sealt mööda läind, kuulnd mees müdinat selja taga.

Seda kivi nimetatakse meie pool praegu Latsikivi. Seal kivil istund kord Rootsi kuningas Karl XII ja sellepärast austatud seda kivi peapaljastamisega. Kivi juures olevat olnd suur must silt, kus valgete tähtedega olnd kirjutatud: „Müts maha vötta“. Kivi nimetati ka Kaarlikiviks.

Jutustanud Juhan Lippu, 63-a, pärit Emmaste kihelkonnast Hiiumaalt. Kirja pannud Susanna Lippu Kõljala külas (Püha kihelkond) 1939. a (ERA II 233, 148/9 (6)).

Sõnaseletus:

kivinänn – kiviema

Piila järve lugu

Ennevanast olnd Putla ja Piila küla vahel suur järv, mida kutsuti Piila järveks. Sinna järve jooksid Piila poolt kolme allika vesi, mis ei lasknud järve veest tühjaks saada. Sealt järvest püüdsid kolm kalameest kalu. Üks neist asus Putlas, teine Piilas ja kolmas Aeskas. See, kes Putlas asus, oli teistest targem, ta viis kaladele oma poole järve äärde kaljaraba, mis meelitas kalad ära. Teised kalurid mötlesid, et see on nöid, ja tahtsid teda ära tappa. Kui nad akkand üht kalurit ära tapma, ütles see kalur, et järv peab kasvama kinni. Kui jöudnud kätte kolmas päev, akkas järve äärde koguma rohelist vahtu, mis aga pikapeal turbaks kujunes.

Nüüd on järv kasvand juba kinni ja muutund sooks.

Jutustanud Mihkel Tõnu, 62-a, Liiva-Putla külast (Püha kihelkond). Kirja pannud Kalev Mätlik Saue-Putla külas 1939. a (ERA II 233, 133 (5)).

Sõnaseletused:
Aeskas – Haeskas
kaljaraba – kaljapära

Kuidas Valjala kirik oma nime sai

Kui Kaali-Köljala ümbrus ja köik lähedal olevad elanikud ehitasid kirikut, oli üks ehitajaist iseäralikum mees teiste seas. Ta oli tüse, priske, suur ja ültse väga suure kehaehitusega mees. Ja pealegi oli sellel mehel valge jalg. Teised töölised üüdsid ikka Valgejalg.

Kui kirik oli valmis, siis algas kiriku nime valimine. Köik töölised olid ühes nöus ja üüdsid ühest suust: „Valgejalg.“

Ja kiriku nimeks saigi Valgejalg. Kui aga Eesti läks sakslaste kätte ja Eestis akkas maksma Saksa ülemvöim, siis muudeti see kiriku nimi Valgejalg Valjalaks.

Jutustanud Jüri Arro, 80-a, Reekülast (Püha kihelkond). Kirja pannud Arnold Rattas 1939. a (ERA II 233, 105/6 (10)).

Kirikuplatsi otsimine

Ennemuistse oli moeks vanadel eestlastel kirikuplatsi otsimine. Selleks pandi ärjad vankri ette, kivikoorm peale ja saadeti ärjad teele. Kus ärjad seisma pidid jääma, sinna pidi kirik ehitud saama. Nii tehti, kui Kaali-Köljala ümbrus ja teised tahtsid kirikut ehitama akata.

Oli juunikuu, kui saadeti ärjad teele. Ärjad käisid ja käisid kuni viimaks tuli soo ette ja ärjad pidid algama sooteed. Kuid ärjad ikkagi kivikoormat soosse ei jätnud ja viisid soost välja. Kui olid juba kövad teed mööda käind natuke aega, tuli ärgadel mägi vastu ja ärjad panid end sinna magama. Nii oli kirikuplats käes.

Oli kirikuplats käes ja akkas kiriku ehitamine. Töölisi oli palju ja kiriku seinad kerkisid päris jöudsasti. Kui jöudis kätte öhtu ja töölised läksid röömsal palgel kodusse. Kui tulid teine ommik, oli köik jälle maatasa.

Kuid nüüd akkas töölistel suur mure. Köik, mis päeval tehti, see öösel lammutati. Töölised panid valvurid ööseti valvama. Valvurid valvasid esimese ja teise öö, kuid nendel kahel ööl ei lammutatud, aga kolmandal enam ei antud müüridele armu. Kell oli kaksteist, kui äkki kivi kukkus kivi järgi maha, nii et ühtegi kivi ei jäänd üksteise peale. Valvurid jäid suu lahti vaatama, ega möistnud midagi öelda. Kuid viimaks said valvurid targemaks ja läksid lähemalt vaatama, kuid midagi ei näind, kes pidi lammutama. Kolmandal päeval töölised ehitasid juba kurval näol, sest töö, mis päeval tehtud, see öösel lammutatakse. Kuid seda neljandal ööl enam ei ole tehtud, mis tehti ennem. Kirikut ehitamas oli palju mehi ja kirik sai varsti valmis.

Jutustanud Jüri Arro, 80-a, Reekülast (Püha kihelkond). Kirja pannud Arnold Rattas 1939. a (ERA II 233, 103/5 (9)). [Aa S 82 + 81]

Sõnaseletus:
koorm – koorem

Sõit, sõit, sõit Sõrve poole

Põlve peal:
Sõit, sõit, sõit Sõrve poole,
lähme liistes linnaspoole,
toome saiad sarvelised,
mesileivad meelelised,
kakud kahekoorelised.

Viisi on laulnud Eliise Lepik, 73-a, pärit Püha kihelkonnast Pihtla vallast; kirja pannud Vaike Rööp Kuressaares 1960. a (RKM II 93, 764 (36)). Sõnad on üles kirjutanud August Kampf Pöide kihelkonnast 1889. a (H III 5, 10 (3)).

Sõnaseletused:
liistes linnaspoole – hulkudes, kõndides linna poole
meelelised – meelepärased

Sõnad: lae alla (.pdf) | Noodid: lae alla (.pdf)

Uni, uni, uhke ärra

Uni, uni, uhke ärra,
kukulind sa kulla proua,
päästlik oli pesutüdruk,
külmatihane küüritüdruk,
arakas oli taale ammeks,
lagle lasteoidijaks,
tuike oli tuatüdruk,
rebane oli rehepapiks,
unt oli taale ustepoisiks.

Seda pole rohkem, seda sai lapse kätki juures ikke lauldud.

Laulab Liisu Lõhmus, 90-a, Hämmelepa külast (Püha kihelkond). Kogunud Ingrid Rüütel ja Ottilie Kõiva 1961. a (RKM, Mgn. II 496 h).

Sõnaseletused:
päästlik – pääsuke
külmatihane – tihane, kes tuleb maja juurde ja sellega külma kuulutab

Kuula:

Sõnad: lae alla (.pdf) | Noodid: lae alla (.pdf)