Tahulas olnd ühes öues üks suur naljaka märgiga kivi. Viimati oli selle pere mees kivi ää löhkund. Kangesti suur pauk oli olnd, nenda et söukest polla enne äga pärast änam nähtud. Kivi all olnd aga kerves. Karva poolest olnd söuke suur punakaskollane. Eks mees katsund raiuda, aga kui kerves üsna nüri olnd, viind ta selle möisa. Möisnik vettand kerve vastu ning polla mette attähgid ütlend.

Paari pääva pärast tulnd aga üks vööras mees ning küsind, kas sii olla olnd üks suur kivi. Mees ütlend vöörale, et oli näh. Siis vööras küsind, et kus see siis siit jähi. Peremees rääkind ää, et ta olla kivi ää löhkund. Eks siis vööras küsind jälle, et kas sa’s leva siit kivi alt mette kut midagid. Mees rääkind, et jah, ühe vana kerve ta leidand ning viind selle möisa. Siis oli vööra ing täis saand ning ütlend, et olid sa ka loll, et see oli ju puhas selge kuld.

Siis olnd mehel eeselgid kahju, aga mis sa änam ikka ää teed.

Jutustanud Jakob Roosu, 78-a, Suure-Rootsi külast (Püha kihelkond). Kirja pannud Asta Sepp 1946. a (RKM II 4, 520/2 (2)).

Sõnaseletused:

äga – ega
karva poolest – värvilt
attähgid – aitähki
olla olnd – olevat olnud
jähi – jäi
kas sa’s leva – kas sa ei leidnud
mette kut midagid – mitte kui midagi
eeselgid – endalgi