Rahvajutus „Unes nähtud varandus“ räägitakse mehest, kes läheb omale unes ennustatu põhjal mujale varandust otsima – ning siis selgub, et mees leiab varanduse hoopis sealt, kust seda oodatagi ei oska. See juba keskajast tuntud lugu on maailmas üsna tuntud süžee, ning teiste seas on selle kirja pand ka Kihelkonna kihelkonnas Kulli külas 1939. aastal.

Rahvajutud on žanr, millest argielujutte räägime me kõik iga päev. Muistendeid nende tänapäevasel kujul teame samuti, muinasjutte võime kuulda märksa harvem. Kogumiku „Söit söit Sörve poole“ rahvajutuosas on valik meie esivanematelt kirjapandud vanematest rahvajuttudest.

Lugude žanrivalik on kirju. Kuna kogumiku eesmärgiks on pakkuda jutte lastele, on muinasjuttudest rõhk loomamuinasjuttudel, ent tutvustatud on ka teisi Saaremaalt üles kirjutatud jutuliike. Muistenditest on esiplaanil kohamuistendid, neid on arhiivi palju kogutud 1939. a kogumisvõistluse tulemusena. Juttudes võib olla kokkupuuteid ka üleloomulike jõududega (nt näkid, haldjad, kotermann jt). Neis on esitatud rahvapäraseid seletusi erinevate nähtuste, loomade tekke või nende iseloomuliku käitumise, rahva seas tuntud loodusobjektide (nt kivid, pinnavormid ja nende nimede teke) kohta. Tihti on lood õpetuslikud, nende kaudu on rahvas edastanud enda tarkust, rääkides ka kadunud kommetest ja soovidest – näiteks „Kuidas Pahila soo tekkis“. Samas on Saaremaale mererahvana juttudes oluline olnud ka laevasõidu teema, mis võib kohati saada üsna fantastiline arendus („Hull meresõit“).

Kogumiku ülesehitusest
Kui üleskirjutaja on jutule nime andnud, on kasutatud tavaliselt seda (erandiks on näiteks juhtumid, kui üleskirjutaja on pannud nimeks üldise žanrinimetuse „Muinasjutt“). Kui pealkirjad on koostaja pandud, on need kirjakeelsed. Koostaja pandud pealkirjades on püütud viidata teksti tunnusmotiivile, mõnikord kasutatud folkloristide poolt tavalist tüübiomast pealkirja („Naine oherdiaugust“).

Tekstide juures pole esitatud neid üleskirjutaja kommentaare, kus juttu on kuuldud või muid üldisi märkusi (nt „Saaremaa vana jutt“) – see teave on paigutatud üleskirjutusandmete juurde kaldkirjas jutu alla. Viite lõpus on osal juhtudel märgitud rahvaluuleteadlaste poolt kasutatavad viited jututüüpidele, mida saab kasutada lugude võrdlemiseks teiste rahvaste tekstidega – viited on esitatud muinasjuttude (ATU), tekkemuistendite (Aa S), ja usundiliste muistendite puhul (SJ). Eesti eripäraste muinasjuttude puhul on viidatud rahvuslikele kataloogidele loomamuinasjuttude (Kippar) ja imemuinasjuttude (Ee) puhul.

Teksti all on esitatud sõnaseletusi ja kommentaare. Murdesõnad, nende tõlked ja/või seletused on samas keelevormis, kui need on tekstis. Üleskirjutaja sõnaseletused või muud märkused on varustatud tärnikesega ja osaliselt viidud teksti alla ning esitatud seal jutumärkides. Ümarsulgudesse on paigutatud teksti üleskirjutaja märkused, nurksulgudesse aga koostaja märkused.

Kogumiku koostamisest
Käesoleva väljaande sisulise osa on ette valmistanud ette Tartu Ülikooli ja Eesti Kirjandusmuuseumi muinasjuttude töörühm. Lisaks olemasolevatele varem sisestatud tekstidele vaatasid arhiiviköiteid läbi ning sisestasid tekste Eesti Rahvaluule Arhiivi kogude põhjal Kaisa Kulasalu ja Moon Meier. Tekstid valis välja Risto Järv. Põhjalik oli väljaande keeletoimetamine, mille tegi Ellen Niit (vt „Keelelisest toimetamisest“). Kollatsioneerimise ehk kõigi sisestuste võrdlemise arhiivitekstidega tegid ära Ellen Niit ja Mairi Kaasik, Mairi Kaasik kontrollis isikuandmeid ning määras koos Risto Järvega võrdluseks kasutatavad jututüübid. Tänada tuleb ka Rein Saukast, kes osutas suurt abi nimede konsulteerimisel. Rahvajuttude osa üldkoordineerija Kirjandusmuuseumi Eesti Rahvaluule Arhiivis oli Risto Järv, idee autor ja tervikprojekti koordineerija Merit Karise.

Tondijuttude kogumise võistlus
2012. aasta oktoobris kuulutas Eesti Rahvaluule Arhiiv Annika Kupitsa algatusel välja Saaremaal tondijuttude kogumise võistluse. Osalema kutsuti kõik Saaremaa põhikooliastme lapsed, kel põnev tondilugu jutustada. Saaremaa koolilaste abiga täienes veebikogumik 12 tänapäevase tondilooga. Laste jaoks kipub rahvaluule sageli olema midagi tolmulõhnalist ja arusaamatut – on ju regilauludes, vanavanemate aegsetes lugudes ja vanasõnades tegemist tunnetuse, paikade ja sõnavaraga, mis unustusehõlma vajumas. Tegelikult on rahvaluule ehk pärimus sama elav ja arenev nagu kõik me ümber. See, mis lugusid lapsed omavahel räägivad, mida oma perelt ja ümberkaudseilt kuulevad, mida usuvad ja ilmaelust arvavad, on värvikas osa pärimusest ja selle usin edasikandja.

Lisalugemist
Täiendavat lugemismaterjali nii muu Eesti kui Saaremaa muinasjuttude kohta saab huviline kogumikest „Eesti muinasjutud“ (1967, veebiväljaanne 2003) ning „Eesti imemuinasjutud“ I (2009), muinasjuttudest ja muistenditest kogumikus „Taevane pulm“ (2005). Arhiivi kogutud vägilase Leigeri kohta käivatest muistenditest annab täieliku ülevaate väljaanne „Muistendeid Suurest Tõllust ja teistest“ (1963, veebiväljaanne 1999).

Risto Järv,
Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti Rahvaluule Arhiiv