Kindlasti on saarlased nii mõnegi Saaremaal ringiliikuva mandrimehe pannud proovile, testides kohalikust keelest arusaamist mingite lausetega, nt “Kohes sa lihad selle lidrise teega, tule mu otsa peele, ma karguda sind natuse” ‘kuhu sa lähed selle porise teega, tule minu vankrile, ma sõidutan sind natuke’ või “Ruske sönni änd paargus vee raandas” ‘punakaspruuni sõnni saba väliköögis [puust] veeämbris’. Ja eks paneb mõtlema ka B.Viidingu luulekogu pealkirjas kasutatud fraas: “Katsu ilma kartsata elu peale minna” ‘proovi ilma redelita pööningule minna’. Kõigist neist lausetest tuleb esile eripärane sõnakasutus. Üldse saavad inimesed keelest aru isemoodi, mõne jaoks on keel vaid sõnad, keeleteadlased vaatavad sõnadele lisaks ka keele struktuuri – keeles olevaid häälikud, muutevorme, lausete moodustamist, sõnade tähendusi, kasutusvaldkondi jm.

Mis on murre?
Murre on keelevariant, kirjakeelest erinev keelekasutus, mis on seotud geograafilise kohaga. Meie vaatleme siin kohamurdeid. Vanimad hõimukeeled olid Eesti alal põhjaeesti ja lõunaeesti keel, mis panid aluse kahele eri peamurdele. Põhjaeesti peamurdest eristuvad südaeesti ja kirderanniku murderühmad, mis omakorda jagatakse murreteks. Südaeesti rühma kuuluvad saarte, lääne-, kesk- ja idamurre. Kirderanniku puhul tuuakse välja soomepärane Tallinnast ida pool Soome lahe randadel paiknev rannamurre ja kirdes paiknev kirde- ehk Alutaguse murre. Lõunaeesti peamurre jagatakse traditsiooniliselt kolmeks – Mulgi, Tartu ja Võru murdeks. Kõigis murretes on eristatavad murrakurühmad, mis omakorda on liigendatud endiste kirikukihelkondade keeletavadeks ehk murrakuteks, mida on Eesti üle saja. Rühmitamisel on alati aluseks teatav kimp keelenähtusi, mis esinevad koos ainult sellel konkreetsel keelealal ja mida teisel alal ei ole, kuna seal esinevad tunnused moodustavad oma tunnustekimbu.

Saarte murre
Meid huvitava saarte murde puhul on eri saartel – Saaremaal, Hiiumaal, Muhus ja Kihnus – põliselanikel erinev keelekasutus ja seetõttu käsitletakse murrakurühmadena eri saari. Saaremaa idaosa keel erineb teatavate tunnusjoonte poolest lääneosa keelest. Saaremaa läänerühma on arvatud Jämaja, Anseküla, Kihelkonna ja Mustjala, kesk- ja idarühma aga Jaani, Pöide, Karja, Valjala, Püha, Kaarma ja Kärla. Seega on kokku 11 murrakut.

Järgnevalt väike ülevaade Saaremaa murdekeelest käesoleva kogumiku sõna- ning vormikasutusest lähtudes. Kõigepealt vaatleme üldisi jooni ja siis lähemalt ka lääne- ja idaosa erinevusi.

Üldsaaremaalikke jooni
Kõige olulisemad jooned on need, mis moodustavad nn Saaremaa aktsendi, mida me tavaliselt ei saa üles kirjutada, kuna tegemist on häälduse eripäradega. Neid me ainult kuuleme. Aktsent seisneb kõnemeloodia, ö– ja e-kasutuse, peenenduse ja lühivälteliste sõnade järgsilpide venitamise ja muude nähtuste koosmõjus.

Järgnevalt mõned tähtsamad saare keele erijooned.

Laulev kõnemeloodia
“Laulev” kõnemeloodia on tugevam lääneosas. Selle põhjusena nähakse vanu keelekontakte üle mere rootsi keelega.

Kirjakeele õ asemel ö
Enamik saarlasi (välja arvatud Pöide rahvas) kasutab õ asemel ö-häälikut. Lisaks ö-le võivad kirjakeele õ-hääliku asemel olla sõnuti ka e, a, o ja u, nt keik ‘kõik’, veis ‘võis’, veta ‘võta’, veetud ‘võetud’, sanad ‘sõnad’, joudnud ‘jõudnud’, touse ‘tõuse’, joulu ‘jõulu’, luhkun ‘lõhkunud’, luhki ‘lõhki’ jne.

Peenendus
Tuleks silmas pidada (eriti lugemisel/hääldamisel) tava peenendada algvormis ühesilbilisi sõnu, milles on kaashäälikud l, n, s, t, r (nt pall, palk, pann, kass, kott, körts). Kui aga sõna muutmisel tuleb vormi sisse i, siis peenendus kaob, nt palli, palgi, panni, kassi, koti, körtsi. Mõnikord väljendub see häälduslik eripära selles, et võidakse kirjutada i või e eespool nimetatud kaashäälikute ette. Kaashääliku ette kirjutatud i muudab aga sõna lugejale arusaamatuks, mistõttu tuli sellest siinses tekstis loobuda, nt noinn > nonn, huint > unt, saint > sant, tuit > tutt jm. Kuid kirjapilt, kus e on nimetatud häälikute ees (nt moed ‘mood’, taet ‘taat’, oeti ‘voodi’) ei sega tekstist arusaamist.

Järgsilpide täishäälikute ebapuhas hääldus
Ülipikas vältes olevate 2-silbiliste ja pikemate sõnade järgsilbi täishäälik(ud) hääldatakse lühemalt ja mitte nii puhtalt kui kirjakeeles. Foneetikas räägitakse sel puhul reduktsioonist. Seda näeb eriti tugevalt üleskirjutustes saare lääneosast, kus oodatava hääliku asemel on tavaliselt e, nt tundes ‘tundis’, töuses ‘tõusis’, laskes ‘laskis’, näites ‘näitas’, akkend ‘hakanud’, vaatend ‘vaadanud’, öhte ‘õhtul’ jms. Probleemsemaid sõnu neist on esitatud jutustuse all sõnaseletustes.

Täishäälikute ja kaashäälikute muutusi
Täishäälikud o ja e, ä muutuvad h ees vastavalt u-ks või i-ks, nt kuhad ‘kohad’, mihe ‘mehe’, tiha ‘teha’, piha ‘pähe’.

ae-häälikuühend esineb sõnuti keeleajalooliselt vanemal kujul, nt aed > aid (sõna käändub järgmiselt: aid : aja : aida); ka kaibama, kaiband ‘kaevanud’.

Kirjakeeles o-lõpulistel täishäälikuühenditel on kalduvus esineda u-lõpulistena, nt loojatauline, jaule ~ jäule ‘jaole’, kautasid; tõutand ‘tõotanud’, teu ‘teo’; a-lõpulistel täishäälikuühenditel aga ei madaldu esimene osis, nt rida : rias, pia ‘ma pean’, tuast ‘toast’; e-lõpuline diftong võib muutuda pikaks täishäälikuks, nt öölus ‘õelus, kurivaim’, öölnud ‘öelnud’, jögi : jöö ‘jõe’; nää ‘ma näen’, päävaga ‘päevaga’, süsi : söö.

Tegijanimes on ainult saare keeles lühikeses tüves tekkinud lisasilp –bi-, nt [ära]viibija ‘viija’, aabijad ‘ajajad’.

Laensõnade alguses ei armastata kaashäälikuühendeid, nt ruut ‘pruut’, robeline ‘krobeline’, rabistama ‘krabistama’, rabin, roovi ‘proovi’, lekid ‘plekid’.

Kolme kaashääliku ühendist langeb sulghäälik nõrgas astmes välja: tansud tansind, krants : kransi, kõrsist ‘kõrtsist’. Kuid esineb ka vastupidist, häälduse hõlbustamiseks võidakse klusiil lisada, nt küündla ‘küünla’, kivisimpsi ‘kivisimsi’, suurdune ‘suurune’.

Esineb kaashäälikute kadu, nt kaob v teatavate sõnade lõpust, nt lae ‘laev’, päe ‘päev’; n on kadunud sõnast siin > sii; lj-ühendis puudub j, nt vällas ‘väljas’, pailu ~ paelu ‘palju’ jpt.

Eripärasused käänamises ja pööramises
Kõnekeeles on käibel käändelõputa sisseütlevad, nt [sönna] tuba ‘sinna tuppa’, [kukkus] jöge ‘ jõkke’, [ukse] ede ‘ette’, [põrkas] kogu ‘kokku’, [võttis] käde ‘kätte’; keel-tüübis esineb kolmandavälteline tüvi, nt meele ‘meelde’, juure ‘juurde’; ääre ‘äärde’.

Seesütlev kääne on 2-silbilistest sõnadest murdepäraselt tugevas astmes, nt selgas ‘seljas’, aukus ‘augus’, niitis ‘niidul’, omas kohtas ‘omas kohas’, aitas ‘aidas’, nurkas ‘nurgas’, aegas ‘ajal’, kirkus ~ kerkus ‘kirikus’. Seda eeskuju järgib ka seestütlev, nt selgast ‘seljast’, külgest ‘küljest’, kirkust ‘kirikust’.

Tegusõnade algvormid ja ka pööramine ei pruugi olla kirjakeelepärased. Nii võib kohata vorme, nagu vaatma ‘vaatama’, vaatmas, ootma : [ta] oodab ‘ootama : ootab’ jt.

da-tegevusnimi võib olla eripärane, nt akata ~ akkada, saaja ‘saada’; tiha ‘teha’, nähja ‘näha’, tääda ‘teada’, aida ‘ajada’; ta-liiteliste tegusõnade puhul ka lõputa vorm, nt söiduta ‘sõidutada’.

Tegusõna ainsuse 1. pöördel pole n-lõppu, nt [ma] tea ‘tean’, räägi, rääksi ‘rääkisin’, pidasi ‘pidasin’.

2-silbiliste tegusõnade mitmuse 3. pööre on tugevas astmes, nt rääkivad ‘räägivad’, kiskuvad ‘kisuvad’, sündivad ‘sünnivad’, kaduvad ‘kaovad’, tahtvad ‘tahavad’.

Eitussõnaks on olevikus ep, minevikus es, mis lühenedes liituvad eelneva või järgneva sõnaga, nt ep saa ‘ei saa’, seda’p tohi ‘seda ei tohi’, polla < ep olla ‘ei olevat’; teine es tea ‘teine ei teadnud’, es jäta jälle ‘ei jätnud järele’, ma’s pea ‘ma ei pidanud’. Eitussõna ei kuju on äi. Sageli kasutatakse ka eitussõnu mitte ~ mette, ühtid jt.

nud-kesksõna
Murrakutes ja maa-alaliselt sõltub nud-kesksõna tunnuse esinemus nii tüve pikkusest kui ka muudest teguritest. Saaremaa ida- ja keskosas on kasutusel n– või nd-lõpuline vorm (nt julgen ‘julgenud’, saan ‘saanud’, vöin ‘võinud’, kadun ‘kadunud’, näitan ‘näidanud’; pannun(d) ‘pannud’, annun(d) ‘andnud’, tunnud ‘tundnud’). Kesk- ja lääneosas on üldisem tüvetäishäälikule või selle ebapuhtalt hääldatud variandile järgnev –nd (nt andand ~ annud, akkand ‘hakanud’, ärkand ‘ärganud’, murdand, leidand ~ löidand ‘leidnud’, kuuland, tahtand ~ tahtend, saatand ~ saatend ‘saatnud’, laskend ‘lasknud’, pääsend, söitend ‘sõitnud’, vöttend ‘võtnud’; vaatend ‘vaadanud’ jt); tüvehäälik võib ka puududa (nt keskosa tekstides joosnd ‘jooksnud’, möistn ‘mõistnud’).

Lause vormistamine
Meeleelundite tegevust väljendavad tegusõnad nõuavad omastavat käänet kirjakeele osastava asemel (nt ta näind ühe laua ‘ta näinud ühte lauda’; ta nägi ühe jöö ‘ta nägi üht jõge’; kuulnud kadakapöesaste sees seikse igavese kisa ja kära jt).

Jutustavas stiilis kasutatakse aga kaht kesksõna vormi, nt saand mees tüki aega kaevand, tulnd .. ‘kui mees oli tükk aega kaevanud, tulnud ..’; saand vähe rabistand ‘kui oli natuke krabistanud’; arvand mehe ära jooksnud ‘ta oli arvanud, et mees on ära jooksnud’ jt.

Mis on iseloomulik lääneosale ning mis kesk- ja idaosale

Lääneosa
Saaremaa lääneosa on mandrile geograafiliselt kaugem ja seetõttu ei ole tasandumine kirjakeele suunas olnud nii intensiivne kui idaosas, mistõttu on paremini säilinud vanu, eripäraseid jooni (nt õ asemel ö, tugev nn laulev kõnemeloodia, ää-st kujunenud ee jt).

Erinev ee kõla
Pikast ää-st on kujunenud e ja ä vahepealne häälik, kuid selle märgiks kirjas on tavaliselt ee (nt pee ‘pea’). Siinses kogumikus on üleskirjutus varieeruv: on kirjakeelset ea-d (nt pea, peal, peale, pealt), ää-d (nt pääle, pääl, päält) ja ee-d (peele, peel, peelt), nii ka sõnades hea (ee, ää; eesti ~ easti ‘hästi’) ja ära (ee, ää, äe). Analoogiline kasutus on ka sõnades seal, sealt ~ sääl, säält, säädus ‘seadus’. Muutust ä > e kohtab ka mujal, nt keind ‘käinud’, keis ‘käis’, veikene ‘väikene’ jt.

Pikemad sõnavormid
Eriti Tagamõisa ja Mustjala vanapärases keeles on mõnes sõnavormis säilinud tüvehäälik, nt [maha]murdija ‘murdja’; jooskavad ‘jooksevad’; leidema ‘leidma’ jt.

Idaosa

Kesk- ja idaosa keeletava on juba lähem mandri keelekasutusele. Mandri keele liikumist lääne poole takistas omal ajal ordu ja Lääne-Saare piiskopkonna maade vaheline piir. Oma nime on selle piiri järgi saanud ka Maadevahe jõgi. Kesk- ja idaosas on enim tegelikke saarepärasteks peetud keelejooni.

Üks olulisematest idaosa tunnustest on õ-hääliku säilimine, kuid seda siiski vaid Pöide kihelkonna idaosas.

Teiseks võiks nimetada ka Pöide kandis esinevat pikkade täishäälikute muutumist täishäälikuühenditeks, kus pika aa asemel on oa, näiteks sõnad moa ‘maa’, oava ‘haava’, koa ‘ka’, voatamas ‘vaatamas’; õõ asemel õe ~ öe, nt pöesa ‘põõsa’, vöeraks ‘võõraks’, ää asemel äe, nt räekind ‘rääkinud’, äerest ‘äärest’, jäema ‘jääma’, päesend ‘pääsenud’, täedma ‘teadma’, äe ‘ära’, äesti ‘hästi’. Pika üü rahvapärane hääldus on üi. Sõna uue murdekuju on uie.

Kaudse teatamislaadi puhul, s.t kui jutustaja vahendab kelleltki teiselt kuuldut, on Ida-Saaremaal selleks mitu võimalust: tegusõna da-tegevusnime vorm, kus tunnuse a võib muutuda (j)e-ks, nt siis pidada ‘pidavat’ see vägi ää kaduma; ei saada ‘saavat’ varastada; olla ~ olle ‘olevat’ olnd; nad ei tohtida ‘nad ei tohtivat’; pidaje ‘pidavat’; tema viha käie ‘ta viha käivat’; järge polle annun ‘järele ei olevat andnud’.

Kuidas julgustada inimest kodukoha keelt rääkima?
Olen veendunud, et sünnipärased saarlased räägivad saare keelt – neil on olemas eripärane aktsent, kasutatakse oma, saarepärast sõnavara, mis muidugi ei ole enam nii eriline ja arhailine, kuna muutused ühiskonna elus avalduvad vahetumalt sõnavara muutumises, ennekõike uute oskussõnade ja olmesõnade tulemises keelde.

Tagasi minna minevikku vana murdekeele juurde ei saa. Õpetamisel tuleks toonitada, et noored peaksid kuulama vanemate saarlaste rääkimist ja püüdma ka ise julgelt saare keelt kasutada. Ka käesolev väljaanne võiks oma huvitava koduloolise ja muinasjutulise sisu poolest olla abivahendiks ja huviäratajaks vanema keelekasutuse vastu.

Igaühele on oma kodukeel kõige lähedasem ja armsam. Ja kui inimene midagi kalliks peab, siis ei pea ta seda häbenema. Igaüks saab ja suudab oma kodukoha keele heaks midagi teha, olgu selleks kas või selle julge kasutamine iga päev vastavalt võimalustele. Ühesugune keelekasutus seob rahvast, näitab kuuluvust seda keelt kasutavasse rühma.

Keelelisest toimetamisest
Kogumiku jutud on viidud tänapäevasesse kirjaviisi, kuid murdekeelt ja lauseehitust ei ole muudetud. Ühes 20. sajandi alguse tekstis on y asendatud ü-ga.

Keeletoimetamisel on lähtutud praegustest õigekirjareeglitest, muudetud on ka interpunktsiooni, kohati on kirjutatud sõnu (ka kohanimesid) kokku või lahku. Osaliselt on juttudes olnud numbrid asendatud arvsõnadega. Veel tänapäevalgi on Saaremaa keele üheks kõige silmapaistvamaks erijooneks õ-hääliku puudumine. Sellest lähtuvalt on juttudes õ asendatud ö-ga. Pöide põhjaosa (Tornimäe, Tumala jt) juttudes, kus murdes on õ olemas, on see ka säilitatud. Kuna rahvapäraselt sõna algul h-d ei hääldata, on need tekstist kustutatud (v.a eesnimi Hans). On silmas peetud väga laialt levinud kõnekeelset hääldustava, et nud-kesksõna tunnuses kaob ära täishäälik, seda eriti lühikeste ja pikemate tüvede puhul (nt pand, näind, sündind, raputand). Käesoleva valimiku kõigis juttudes on nud-tunnus üldistatud nd-le.

Lisalugemist keelehuvilisele
Kui on huvi saare keele vastu, võib pöörduda raamatute poole. Teadusliku ülevaate saarte murdest võib leida Varje Lonni ja Ellen Niidi poolt koostatud “Saarte murde tekstide” eessõnast (välja antud Eesti Keele Instituudi poolt sarjas “Eesti murded VII”; Tallinn 2002). Rahvapärasem ülevaade saare keelest on koguteoses “Saaremaa: loodus, aeg, inimene” (2002, lk 467–482; 497–500). Ka ülikoolis kasutatav murdeõpik pakub murdeülevaadet (Pajusalu, K., Hennoste, T., Niit, E., Päll, P.,Viikberg, J. “Eesti murded ja kohanimed”, Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, I tr. 2002, II tr. 2009, lk 128–134). Vanematest trükistest võiks nimetada saarlase Johannes Aaviku kirjutist “Saaremaa keel ja kirjakeel”(1923). Enn Koit on kirjutanud ülevaateid Kihelkonna murrakust (Emakeele Seltsi aastaraamat IV: Tallinn, lk 127–144). Eriti vana keelekasutust on võimalik jälgida Andrus Saareste “Väikesest eesti murdeatlasest” (Uppsala 1955), kus üks ja sama kirjakeelne tekst on tõlgitud paljudesse erinevatesse murrakutesse. Saaremaa keelt esindavad seal Jämaja ja Pöide.

Oma kodukoha keelt on talletanud kohalikud inimesed. Üks neist on teenekas murdematerjalide koguja Aadu Toomessalu, kelle jutte on avaldatud raamatuna “Tuulik, kadakas ja leib” (Tallinn 1969, 264 lk). Kaarma, Karja ja Pöide jutuvestjate jutustustes ei ole eriskummalist tegevustikku ega muinasjutulist olustikku, vaid enamasti töö ja eluolu kirjeldused, sekka saarlase muhedat huumoritki. Loetu mõistmiseks on raamatu lõpus ulatuslik sõnastik, mis toob omakorda esile saare keele sõnavara rikkust ja omapära. Seoses Toomessaluga tuleks tähelepanu juhtida sellele, et ta ei olnud mitte üksnes murdeainestiku koguja, vaid ta on ka kirjandusmuuseumile saatnud kaastööd, kust käesolevasse jutuvalimikku on valitud Karjast jutud konna loomisest ja tumedatest plekkidest Kuul ning Püha kihelkonnast hundile viiuli mängimisest.

Ilukirjandusest on kindlasti kõik tuttavad Juhan Peegli mahlaka keelekasutusega tema töödes ja Jüri Tuuliku Abruka külajuttudega (nt “Vares” jt). Viimastel aastatel on kodukeeles luulet avaldanud Bernhard Viiding, nt “Laev kaindlus: teine laulude roamat: vanu äälestama ning uusi tegema akatud (1995), “Katsu ilma kartsata elu peale minna: kolmas laulude roamat” (1999), “Punane must: neljas laulude roamat” (2000). Just praegu (2011–2012) avaldab ajaleht Meie Maa nädalalõpulisas järjejutuna sörulase ehtsas uuemas Sõrve keeles kirjutatud päevikumärkmed “Ann Timmermanni mälestused sõjapäevilt”. Kõiki neid soovitan lugeda!

Netiväljaandena saab kuulata ja lugeda eri kihelkondade murdetekste Eesti Keele Instituudi murdearhiivi kogudest aadressilt: www.eki.ee/murded/fonoteek.

Ellen Niit
eesti murrete dotsent
Tartu Ülikool