Kord istusivad meite noorpaar oma kolde ees ja olivad väga röömsad oma ea elu üle. Nönda kui see ikka enamiste on, et kui elamine küll ea on, et siis veel paremat saada tahetakse. Nönda oli see ka meite Liisa ja Hansu juures. Pea tahtsivad nad talitaja pöldu, pea körtsimehe vara, pea mitu tuhat rubla jne.

Nende mötete peal tuli aga äkiste üks naisterahvas uksest sisse, mitte pitkem kui üks küünar. Lambituli kustus äkitselt ära, aga pea olid tuaseinad just kui uomiku kumaga ära maalitud.

Hans ja Liisa olivad ehmatand ja vaatsivad töinetöise otsa ja ei teadnud millekski seda ilusat naisterahvast. Siis ütles vööras lahke ja pehme äälega: „Mina olen määvaim ja elan sääl kristall-losside sees. Mind on lubatud teie käest kolm soovi küsida ka. Mis teie soovite, see saab nönda sündima.“

Varsi juba soovis naine oma südames, et tal oleks ilusad kuldsed riided, kullatud tanu jne.

Määvaim näitas sörmega Liisa poole ja ütles: „Mötelge ästi järele ja olge ettevaatlikud, sest kaheksa pääva on teil aega.“

Määvaim kadus äkitselt nende silmade eest ära, lamp pöles jälle ja tuba oli sinist lambisuitsu jälle täis nagu ennegi.

Teisel pääval praadisid nad tuhlid omale panni peel ja olid möttes oma tulevase önne üle. Kui tuhlid juba praaditud olid ja see ilus löhn Liisa ninase tuli, ta ütles: „Oh oleks meil ka siin juures üks vorst olevat, küll see ka siis easte maitseks!“

Kuidas soovitud, nönda ka sündis. Pea tuli vorst korstnast ja kukkus panni peele.

Hans sai selle üle väga pahaseks, et ta naine nönda lolliste oli teind ja ta ütles pahase meelega: „Oleks see vorst parem su nina külge kasvand.“

Kuida soovitud, nönda ka sündis. Vorst oli äkitselt panni peelt ära kadund ja Liisa nina külge kövasti kinni kasvand, nönda et teda säält änam kätte ei saand. Kaks soovi olid juba täidetud ja Hans ja Liisa ei olnd veel poolt krossigi rikkamaks saand. Üks ainuke soov oligi veel, sest mis oleks köik vara ja rikkus aitand, kui perenaisel oleks seuke nina jäänd. Nendel ei jäänd muud nöu üle, kui soovisid seda vorsti jälle Liisa ninalt ära.

Nönda olivad siis meite Hans ja Liisa jälle niisamasugused, nagu nad enne soovimisi olivad.

Jutustanud Friedrich Miller, s 1865. a, Mustjala vallast (Mustjala kihelkond). Kirja pannud Amanda Raadla 1937. a (ERA II 157, 471/4 (1)). [ATU 750]

Sõnaseletused:

pitkem – pikem
küünar – endisaegne pikkusmõõt (umbes pool meetrit)
töinetöise – teineteise
seuke – selline