Rubriigiarhiiv: Kihelkonna kihelkond

Naine oherdiagust

Soelaval olnd ühekorra üks Antsu-nimeline mees. Naist ta pole omale vöttend ning painaja akkend mihel peal keima. Mihel pole midagid nöu aitand, kuidas painajast lahti saaja. Mees läind targa kääst nöu küsima, kuidas painajast lahti saaja. Tark vaatend vee peelt ning viina peelt ning öpetand: „Su aseme kohal on seina sihes oherdi auk. Säält tuleb painaja sisse. Vöta vana kuu neljapäeva öhta pihlapuust pulk ning nönda kut sa tunned, et painaja su peele tuleb, pista, sauhtik, see pulk sönna augu ede.“

Mees teindkid sedasi, kut tark öpetand. Nönda kut ta pulga augu ede pistend, nönda üks alasti naine istund ta aseme jalgotsel. Et naine olnd üsna kena, vöttend mees ta omale naiseks. Naine teind keik majatalitused kenasti ning naine olnd mihele väga meele järge. Kaks last olnd ka juba, aga üks viga olnd see, et naine pole mette naerend.

Ühekorra mees läind naisega kirku, ning sääl äkist jutluse ajal naine nairab. Kui nad kirkust koju tulnd, siis teel naine naerend jälle. Mees akkend pärima, et miks naine nairab. Naine ütlend mihele: „Kui sa räägid, kust sa mind said, siis ma räägi ka, mis ma naertsi.“

Mees luband siis rääkida, kust ta naise saand on, kui naine räägib, mis ta naerend on.

Naine rääkind: „Miks ma’s pea siis naerma. Vana öölus tuli kirku, suur verine obuse nahk ümber. Et palju rahvast kirkus tukkus, akkes ta tukkujate nimesid selle naha peele kirjutama. Et tukkujaid oli palju, sai nahk varsti täis ning öölus akkes seda küünde ning ammastega laiemaks venitama. Äkist pääses nahk ammaste vahelt lahti ning vana löi pee nii kövasti vastu seina, et silmad kut suured punased pommid lentsid ee.“

Siis mees küsind, et mis sa teel naertsid. Siis naine rääkind, et miks ma’s pea siis jälle naerma. Öölus tantsis ümber obuste. Ning kui siis obu kommistas ning inimestest kidagid ütles: „Issapojuke, mis sa kommistad!“

Kui kohkund ning ädas siis vana öölus oli. Kui kidagid ütles: „Kurat, mis sa kommistad! Kui karune ning naljakas ta siis oli.“

Kui nad koju öueväravasse jöudend, siis üks lind istund väravasamba otsas ning ütlend: „Vöta see rahapada siit samba alt ee!“

Nüüd pidand mees ka oma asjad ee rääkima. Nönda kut ta rääkind, nönda naine olnd kadund. Pole kuskil teda änam näha olnd. Lapsed rääkind ikka iga laupa, et emm keind neid vaatmas. Siis olnd lastele toodud keik kenad puhtad riided.

Saarlased keind ikka Iiumaalt soola toomas. See mees läind ühekorra ka ning jäänd Iiumaal ühte perese öömajale. Sääl äkist mees nääb – umbest ta naise nägu naisterahvas keib ustest läbi. Mees rääkind peremihele ka seda. Peremees ütlend: „Meitel sii tüdruk oli midu aastad vajaka.“

Mees rääkind seda ka, et iga laupa öhte tuuasse ta lastele uued puhtad särgid. Siis peremees ütlend: „Tüdruk pole ühtegid laupest pääva kodu.“

Sedasi mees saandkid oma naise käde.

Jutustanud Jaan Pilsas, 70-a, Varpe külast (Kihelkonna kihelkond). Kirja pannud Heino Tarkin 1947. a (RKM II 2, 287/91 (1)). [Ee 423* + ATU 826]

Sõnaseletused:
sihes – sees
jalgotsel – jalutsis
meele järge – meele järele
naerend – naernud
miks ma’s pea – miks ma ei pidanud
vana öölus – vana õelus ehk kurat
lentsid ee – lendasid ära
kommistas – komistas
kidagid – keegi
karune – vihane, turris
Iiumaa – Hiiumaa
umbest – just
keib ustest läbi – käib ühest toast teise
oli midu aastad vajaka – oli mitu aastat kadunud
laupest pääva – laupäevast päeva

Hundid nõuavad oma osa

Suurissoo nömme ringes oli ikka tontisid olnd. Ühe mihe ees oli sääl peata kukk üle tee läind. Möned olid näind valgid vaimusid. Undid olid sääl ikka ulund ning nendele antud sääl ikka osa.

Mu ema rääkis, ta tulnd linnast. Ta akkand juba kaugelt kuulma, et ühes kohas undid kangesti uluvad. Kui ta Suurissoose jöudend oli, siis ta näind, et undid istund taras keske teed, suud olnd köikidel ülespidi ning ise kangesti ulund. Ta eitend ristigese ede ning tulnd peele edasi. Obu akkand ka kartma. Ta ütlend: „Noh külamihed! Tee pooleks.“

Andend siis kenasti taale teed ning ta tulnd mööda. Ta olnd juba möödas, kui äkist olnd igavene rabin. Teise oomiku olnd sääl verine koht maas. Undid olid sääl muidugid osa saand.

Üks mees jälle juhtund parajasti siis sääl olema, kui untidele osa visati. Kukkund ta ree peele. Undid akkand järge jooskma. Obu kartend ning jooskend nii ruttu kut jöudend. Mees vaatend tagasi, näind – tükk liha ta ree peel. Ta töukand see maha ning undid pole änam järge jooskend.

Jutustanud Olev Talur, 50-a, Kipi külast (Kihelkonna kihelkond). Kirja pannud Laine Tarkin 1947. a (RKM II 2, 502/3 (80)).

Sõnaseletused:
ringes – rünkas
valgid – valgeid
antud osa – jagatud sööki
jöudend – jõudnud
istund taras keske teed – istunud ringis keset teed
ta eitend ristigese ede – ta löönud risti ette
järge jooskend – järele jooksnud

Hull meresõit

Ühekorra üks saksa kapten olnd laivaga New Yorgi sadamas. Kapteni tütrel olnd teise päeva sünnipäe ning kapten olnd mures, et kuidas saaks tütre sünnipäevale.

Äkist tulnd laeva üks vööras mees ning ütlend, et mis sa sellest nii kangesti muretsed, ning luband kaptenid aidata. Palgaks tahtend ta seda, kis keige ennem koduukse vahel vastu tuleb.

No, ea küll. Öhte akkend laevas igavene kolin. Saand kenasti minema akata, äkist, mis teha, logi unund maale. Pole see ka suurem viga olnd. Suure ankruga toodud see maalt laeva.

Küsitud: „Palju kiirust on?“

„Kuuskümmend neli!“ olnd kohe vastus.

Selle peele antud käsk: „Prammid juure!“

Pandud siis prammid juure. Jälle küsitud: „Palju on?“

„Seitsekümmend kaheksa,“ olnd vastus.

Nüüd antud käsk: „Reilid juure!“

Pärast reilide juurepanemist küsitud: „Palju on?“

Kohe vastatud: „Kaheksakümmend kaks!“

Siis kapten ütlend inglise keeles: „Ea küll!“

Üks madrus vaatend välja. Väljas olnd nii kange tuul, et viind madrusel peenaha keige iustega. Siis kapten küsind jälle: „Kuidas on?“

Vastatud: „Punane tuli!“

Siis olnd vastus: „Sinine tuli!“

Selle järge tulnd vastus: „Kollane tuli!“

Ning viimaks vastatud: „Must tuli!“

Ollandimaal olnd üks kirik ning siis lae söitend kiriku lukiaugust läbi. Oomiguks olnd lae Amburgis.

Kapten saatend ennem mihe ütlema, et nad tulavad, ning käskind naise ema neid vastu vötma tulla. See vanaeit olnd nii suureks tüliks, et ta nii sant inimene olnd, ning see olnd önneks, kui sellest lahti saand. Vööras mees ütlend, et teda on petetud, äga olga kaup kaubaks. Siis vöttend vanaeide ning läind.

Jutustanud Jaan Hannus, 56-a, Kipi külast (Kihelkonna kihelkond). Kirja pannud Heino Tarkin 1947. a (RKM II 2, 337/40 (33)). [Vrd ATU 313]

Sõnaseletused:
logi – riist laeva kiiruse mõõtmiseks
prammid – praampurjed
reilid – roilpurjed
peele – peale
peenaha keige iustega – peanaha kõige juustega
selle järge – pärast seda
Ollandimaal – Hollandis
lukiaugust – lukuaugust
lae – laev
Amburgis – Hamburgis
sant – halb
äga olga – aga olgu

Julge mees saab kulla

Üheks söhandiseks toaks, kohes es saa kingid magada, oli üks körtsituba [Tagamöisas]. Sellele toale oli pandud söhuke needus, et sääl ep saa kingid magada. Sönna tuba ahjusuu ala oli vana möisnik pand oma kulla. Nende töotustega, et täma peab pääle surma ajama ää ühe elusa mihe abeme. Ning see, kis julgeb sääl toas magada, peab ää ajama tä abeme. Ning kui see tegu tehtud, tuleb raha maa pääle.

Sääl keis üsna palju öömajalissi pakkumas, äga peremees ütles: „Meitel oo sii üks tühi tuba küll, äga sääl äi saa kiskid magada. Keik, kis öhta panavad, nee poolest ööst ää jooskavad.“

Aga ühe öhta tuli üks vana arjamees, kis palus öömaja.

Peremees ütles jälle: „Äi ses toas saa kidagid magada.“

Arjamees äga arvas: „Ma lähe roovi.“

Ning arjamees panigid seie magama.

Öösse kellu kaksteisend tundes tä oma pee pääl ühte tulist kätt. Arjamees töuses üles, pani lambi pölema ning vaatas, et üks all vanamees oo toas ning abemenuga püus. Vanamees näites arjamihele käega, et tä tahab ää aida arjamihe abet. Arjamees laskes täda ka sida teha. Kui oli arjamihe abe aetud, laskes vanamees ka oma abene ää aida.

Siis alles akkas all vanamees rääkima, et tä oogid va möisnik ning oo keind palju aastaid roovimas, kas peaks leidema söhanduse julge mihe. Et tä äga täna leides söhuse mihe, siis juhatas tä sellele kuha, kohes oli see kuld. Ning arjamees sai keik selle raha käde.

Sest ajast kadus ka see, et sääl toas poleks kidagid lastud magada.

Jutustanud Eduard Haljas, 45-a, Rannakülast (Kihelkonna kihelkond). Kirja pannud Aino Kannel 1947. a (RKM II 2, 125/8 (22)).

Sõnaseletused:
söhandiseks – selliseks
kohes es saa– kus ei saanud
kingid, kiskid, kidagid – keegi
ala – alla
kis öhta panavad (magama) – kes õhtul heidavad (magama)
jooskavad – jooksevad
arjamees – seaharjaste ostja
ma roovi – ma proovin
seie – siia
pee pääl – pea peal
püus – peos
abene ää aida – habeme ära ajada
oogid – ongi
roovimas – proovimas
leidema – leidma
sai käde – sai kätte
söhanduse, söhuse – sellise

Rahakatla juhatus

Ühekorra oli ühe mihele öösse unes näidetud, et minga veel selsamal ööl Lee löuka ning sääl ühe suure alli kivi all peab olema varandust. Mees kästud see säält üles kaevada enne päikese töusu. Ning kolm nonni tulavad Laukabe poolt ning lähvad Leemetsa poole. Nonnid karjuvad ise keik kolm korda: „Saab, saab, saab.“

Äga mihel ei tohi neist midad olla ning ennem, kut varandus tükkis käes on, äi tohi mette söna rääkida.

Mees ärkand selle järge kohe üles ka, äga pole kaevama läind midad, jäänd uuesti magama ning näind sidasama jälle ning ärkand jälle üles ka, äga pole siiskid veel läind. Kui tä kolmat korda veel unes näind oli ning üles ärkand, siis tä oli läind ning kaevama akkand. Koitand juba ning saand mees tüki aega kaevand, tulnd esimene nonn Laukabe poolt, ise karjund kolm korda „Saab, saab, saab.“

Mees kaevand edasi. Siis tulnd natise aja pärast teine ning karjund sidasamati kolm korda. Rahakatla sang olnd juba mihe püus, siis tulnd kolmas nonn ning karjund samati kut esimesed. Mees olnd va naljamees ning ütlend nönda nobe keelega: „Mis tä änam saab, tä oo ju käes.“

Kuida mees sida ütlend, nönda katel läind keige rahaga maa ala et kolisend, ning mees kaevand päeva töusuni, äga pole änam midad leidand.

Jutustanud Ann Luup Undva külast (Kihelkonna kihelkond). Kirja pannud Edgar Mustis 1940. a (ERA II 275, 445/7 (19)). (SJ P 81)

Sõnaseletused:
löugas – lahesopp, -käär
nonni – varest
kut – kui
selle järge – pärast seda
sidasamati – niisamuti
Laukabe – talu Neeme külas
püus – peos
tä oo ju – ta on ju

Miks meestel jäme ääl?

Eeva andand Aadamale poole öuna. Ise söönd teise poole. Eeva söönd oma poole ilusti ära, Aadamal aga jäänd kurku kinni. Sest ajast ongi meestel jäme ääl ja suurem kurgusölm.

Jutustanud Tiina Prei, s 1879. a, Koimla külast (Kihelkonna kihelkond). Kirja pannud Elmar Prei 1940. a (ERA II 289, 143/4 (11)). [Aa US 13]

Sõnaseletused:
jäme ääl – madal hääl
ilusti – kenasti
kurgusölm – kõrisõlm

Vedruka küla ävimine

Vanasti eland Vedruka külas väga targad ja usinad inimesed. Köik armastand tööd ja nende keskel valitsend üksmeel. Aga olnd ka niisuguseid mehi, kes uhked ja kuulsuse tagaajajad. Need saatnud küll korda köiksugu mötlematuid tegusid. Teised külad pidand Vedrukast suurt lugu.

Kord akand naaberkülad Vedruka külast kuulsuse poolest ette minema. Seda kuuldes Vedruka küla auahned mehed [hakanud] teistele ennenägematuid tegusid tegema, et Vedruka küla ikka köige ees oleks. Varsti akandki kogu Vedruka küla elanikud riidlema, nii et üks ei saand enam teisega läbi. Igaüks akand ahnust taga ajama ja teisi kiusama. Viimaks läind koguni nii rumalaks, et üks ei oolind ühest, teine teisest. Vedruka oma alva eluviisi pärast olnd igal pool tuntud.

Äkki süttind küla pölema. Kust tuli alguse saand, ei teadnud keegi. Küla pölend maani maha, ainult möned üksikud talud pääsend tuleohust. Umbes möne aasta pärast olnd uus öitsev küla vana varemeil. Sellegi käsi ei käind paremini kui eelmisel. Juba kolmas küla vana asemel. Sellegi käsi käis samuti kui eelmistel. „See küll enam öige asi ei ole,“ mölgutasid möned mötteid. „Tarvis küla kuhugi mujale ehitada,” nii mötelnud pääsend vedruklased. Juba asutud neljandat küla ehitama, kuid mitte vana küla asemele, vaid tast ulk maad eemale.

Uut küla enam miski önnetus ei taband, sest inimesed parandand meelt. Pölend küla asemele on tekkind soo, mida Loona sooks kutsutakse.

Jutustanud Peeter Hein, 49-a, Vedruka külast (Kihelkonna kihelkond). Kirja pannud Aino Hein 1939. a (ERA II 230, 454/6 (7)).

Jänesejaht vana-aasta öösel

Vanasti olnd Nurme talus Atla külas üks Kusta-nimeline mees, kes armastand ikka ja alati jahil käia. Ka ühel vana-aasta öösel vötnud Kusta jahipüssi ja läind luurama. Kusta sammund otsekohe Laiaaugu löuka, mis asub Allepa pöllu Körveniidi vastas nurgas. Istund sinna maha ja pannud püssi palgesse. Aga mis ta järsku kuulnud ja näind?! Jänesed tulnd üpates ja mönel neist olnd suured kellad kaelas. Viimasel olnd hiigla suur rapp kaelas.

Kusta ehmatand nii koledasti, et ing pidand kinni jääma. Kohe pand ta kodu poole lippama.

Sestsaadik pole ta julgend enam iialgi jäneste pääle jahti pidada.

Jutustanud Leena Allik, 65-a, Atla külast (Kihelkonna kihelkond). Kirja pannud Albert Talp 1939. a (ERA II 230, 383 (1)).

Sõnaseletused:
löuka – lahesoppi
rapp – krapp, karjakell
pand lippama – hakanud jooksma.

Libahunt

Vanasti elas ühes külas peretütar, tal oli vend ja see vend vöttis naise. Nad käisid ikka seltsis tööl. Kui noor naine ennem koju läks ja peretütar veel sinna jäi. Peretütar tegi veel palju tööd. Kuid ennem seda, kui noor naine koju jöudis, oli peretütar juba ennem kodu. Kui nad teinekord jälle seltsis väljal tööl olid ja noor naine pidi jälle koju minema, kuid naine jäi peretütart pöösa taha luurama. Kui peretütar arvas, et tööd küllalt tehtud, siis läks peretütar ühe kolmenurgelise kivi peale kikerdama, sealjuures luges ta valjusti omad sönad. Kui peretütar minema akkas, läks noor naine ka kivi peale ja luges ka need sönad, mis tal meelde olid jäänd.

Nad jöudsid seltsis koju. Kuid noor naine ei teadnud, kuidas undikasukast lahti saada. Nende tingimustega rääkis peretütar, et ta kellelegi ei räägiks, kuidas ta undiks end on teind. Ja noor naine ei luband sellest loost kellelegi rääkida. Ja niiviisi sai noor naine ennast undikasuka seest lahti.

Jutustanud Reedik Lahtein, 68-a, pärit Austla külast (Kihelkonna kihelkond). Kirja pannud Voldemar Raudsepp Atla külas 1939. a (ERA II 230, 295/6 (9)). [Aa S 75]

Sõnaseletused:
noor naine – noorik
kikerdama – püherdama

Mereröövlist parun

Tagamöisa parun Puksim oli olnd suur mereröövel, kes pannud mere äärde tulesid, et laevad nende järgi kurssi vöttes söidaksid karidele, kus siis neilt käidi kaupu röövimas.

Kui laev oli söitnud karile, siis Puksim oma sulastega söitnud laeva juurde ja püüdnud köigepealt laeva vandid läbi raiuda, et laev ei saaks pögeneda, kui tal önnestub karilt pääseda. Olid vandid läbi raiutud, mindud laevadele ja visatud laeva meeskond üle parda ja tarvilikud asjad laaditi paatidesse ja viidi maale. Maale peideti varandus esialgu ära, sest kardeti, et valitsus vöiks saata vaatama, kas kusagil leidub röövitud varandust. Kord olnd röövimisel Puksimaga isegi ühes kirikuöpetaja Meeder.

Enne surma oli Puksim käskind end teistpidi matta, kui teised on maetud Kihelkonna kalmistul. Teistel on pääd mere poole, kuna ta käskind end nii matta, et jalad oleksid mere poole. Nii matta käskind ta end sellepärast, et siis ta näeks, mis merel sünnib. Ja ta ongi nii maetud, kuidas ta soovis.

Jutustanud Aleksander Niitsoo, 46-a, Rootsikülast (Kihelkonna kihelkond). Kirja pannud Alfred Niitsoo 1939. a (ERA II 232, 409/10 (45)).

Puukausist laev

Mehed leidnud kalu püüdes Jöe-Simmu rannast meremudalt poole puukaussi. Üks vötnud selle kausi eemale tule juurde ühes. Mehed magand öösel metsas ja keegi pannud selle iseendale padjaks pää alla.

Ommikul tulnd keegi naine ja tahtnud enda laeva kätte saada. Mehed teind suured silmad ja ütelnud, et nad ei ole ühtegi laeva näind. Seal silmand naine kaussi ja ütelnud, et see olevadki ta laev. Mehed ei uskund seda ja läind naise järele randa. Seal kadund naine kausiga. Ja eemal veel seisnud suur parklaev, mille pardal olnd eelpool nimetatud naine.

Jutustanud Priidu Volm, 83-a, Rootsikülast (Kihelkonna kihelkond). Kirja pannud Alfred Niitsoo 1939. a (ERA II 232, 386 (32)).

Sõnaseletus:
parklaev – purjelaev

Unes nähtud varandus

Kord näidatud mehele unes: „Mine neljapäeval Pagari uulitsale, seal saad önnega kokku.“

Mees läind neljapäeva ommikul. Pagar olnd ukse peal ja küsind, mis ta kaotand? „Ei midagi, mulle näidati unes, mine Pagari uulitsale, seal saad önnega kokku.“

„See on vale. Mulle on kolm korda unes näidatud, mine Saaremaale, seal on Pauna talu, seal on ka vana alasipakk, mille all on raha.“

„See on ju minu vanemate talu,“ mötleb mees ja öhtul söidab Saaremaale, otsib talu üles, töstab paku ja leiab raha. Nii sai ta önnega kokku.

Jutustanud Helga Sadam, 13-a, Kulli külast (Kihelkonna kihelkond). Kirja pannud Õie Lonn 1939. a (ERA II 230, 171/3 (9)). [ATU 1645]

Ludimäng

Uit tudi-ludi, las käia,
las käia, las käia,
las ludi liikuda,
liikuda, liikuda.

See oli ükskord sörmusemäng vanal ajal. Sörmus käis rinki ja käis teise kätte ja siis …

Istutakse maas või toolidel ringis. Mingit väikest asja – sõrmust, münti, suurt nööpi – antakse laulutaktis käest kätte. Kõik ringisolijad teevad korraga samasugust liigutust: liigutavad oma käsi kokku ja laiali, naabri käe juurde. Käte asend olgu selline, et saaks märkamatult ludi edasi anda. Väikestel lastel on lihtsam teha oma pihkude vahelt naabri pihkude vahele poetamise liigutust, nagu mängus „Tibu, tibu, ära näita”.

Ringi keskel on äraarvaja. Ta ei tea, kelle kätte ludi alguses saab ja mängu ajal peab ta selle üles leidma. Kelle käes ta ludi märkab, läheb järgmisena ringi sisse äraarvajaks.

Sõrmusemängu võib teha ka nii, et sõrmus on aetud pikale kokkusõlmitud nöörile, mida kõik ringisolijad mõlema käega hoiavad. Sel juhul liiguvad mängijate käed mööda nööri kokku ja lahku.

Laulab Eduard Varul, 69-a, Virita külast (Kihelkonna kihelkond). Kogunud Selma Lätt ja Olga Jõgever 1958. a (RKM, Mgn. II 115 e).

Sõnaseletused:
ludi võib olla tuletatud sõnast ludima (jooksma)

Kuula:

Noodid: lae alla (.pdf)

Tii-tii tihane

kaartTii-tii tihane,
vaa-vaa varblane,
liiri-lööri löuke,
piiri-pääri pääsuke.
Üppa üle uaaja,
karga üle kapsaaja,
läbi metsa vurr!

Last võib lugemise või laulmise saatel põlvel hüpitada või liigutada tema käsi nagu tiibu (või alguses käsi liigutada ja enne ”vurri” hüpitada). ”Vurri” ajal võib kas lapse käed või lapse enda õhku tõsta.

Loeb Minna Neps, 67-a, Paju külast (Kihelkonna kihelkond). Kogunud Selma Lätt ja Olga Jõgever 1958. a (RKM, Mgn. II 118 f).

Sõnaseletus:
uaaja – oa-aia

Kuula:

Sõnad: lae alla (.pdf)

Liiri-lööri löuke (Kihelkonna)

kaartLiiri-lööri löuke,
kus sinu kulla pesuke?
Tua taga tamme otsas.
Kus see tamm sealt jälle jäi?
Vanamees raius tamme maha.
Kus see vanamees jälle jäi?
Vanamees suri ise ära.
Kus see vanamees maha maeti?
Pitka pöllu peendra peale.
Kus see peenar jälle jäi?
Ätsed katsid peendra ära.
Kus need ätsed jälle jäid?
Neitsit noppis ätsed ära.
Kus see neitsit jälle jäi?
Neitsit istus kivi otsas.
Kus see kivi jälle jäi?
Vesi viis kivi ära.
Kus see vesi jälle jäi?
Must ärg rüüpas vee ära.
Kus see must ärg jälle jäi?
Tappur tappas musta ärja.
Kus see tappur jälle jäi?
Kövasi kulutas tapru ära.
Kus see kövasi jälle jäi?
Kövasi kargas kannu ala.
Kus see kand jälle jäi?
Karu käristas kannu juured.
Kus see karu jälle jäi?
Karu läks muiste muile maile,
jättis jäljed siia maale,
pooled jäljed Poolamaale,
omad asjad Soomemaale.

1. esitus: laulab Maria Treirat, 78-a, Aleviku külast (Kihelkonna kihelkond). Kogunud Herbert Tampere 1961. a (RKM, Mgn. II 513 c).

2. esitus: laulavad Kuressaare Gümnaasiumi huviringi Inspira 5-7 aastased lapsed Pilvi Karu juhendamisel. „Söit söit söit Sörve poole“ veebikogumiku rahvalaulude osa esitluskontsert 22. mail 2011. aastal.

Sõnaseletused:
pesuke – pesake
ätsed – lilled, karikakrad
tappur – kirves
kövasi – luisk
kannu, kand – kännu, känd

Kuula:

Kuula laste esituses 2011. aastal:

Sõnad: lae alla (.pdf) | Noodid: lae alla (.pdf)

Kits kile karja

Kits kile karja,
üle mere marja.
Tegi totule eina,
tott mulle piima.
Mina piima piigale,
piik mulle külge.
Mina külge sepale,
sepp mulle nuga.
Mina nuga tammele,
tamm mulle lehti.
Mina lehti utele,
utt mulle villa.
Mina villa emmele,
emm teeb mul uue kuue.

1. esitus: laulab Minna Neps, 67-a, Paju külast (Kihelkonna kihelkond). Kogunud Selma Lätt ja Olga Jõgever 1958. a (RKM, Mgn. II 118 e).

2. esitus: laulavad Kuressaare Gümnaasiumi huviringi Inspira 5-7 aastased lapsed Pilvi Karu juhendamisel. „Söit söit söit Sörve poole“ veebikogumiku rahvalaulude osa esitluskontsert 22. mail 2011. aastal.

Sõnaseletused:
kile – kits (kitse vanem nimetus, ”Kits karja” laulus tuleb ette ka kide, kidu, kilu)
piigale, piik – põrsale, põrsas

Kuula:

Kuula laste esituses 2011. aastal:

Sõnad: lae alla (.pdf) | Noodid: lae alla (.pdf)

Pill, pill, pill Paabu

Aga kui laps põlve pääle võeti niiviisi?
– Ah sedamoodi jah. Kuidas see nüüd oli, üks laul oli ka:

Pill, pill, pill Paabu,
aja ärjad roogu,
tösta neitsi tölda,
pane junkru juure.

Laulab Maria Treirat, 78-a, Aleviku külast (Kihelkonna kihelkond). Kogunud Herbert Tampere 1961. a (RKM, Mgn. II 513 d).

Sõnaseletus:
junkru – mõisaametniku või noorhärra

Kuula:

Sõnad: lae alla (.pdf) | Noodid: lae alla (.pdf)

Timm-tamm teile

Timm-tamm teile,
tule omme meile,
siis saad sooja saia,
pitka putku piima,
vana vankri rasva,
uue tölla törva.

Sedasi oli see tammutamise laul.

Laulab Maria Treirat, 78-a, Aleviku külast (Kihelkonna kihelkond). Kogunud Herbert Tampere 1961. a (RKM, Mgn. II 513 c1).

Sõnaseletus:
putku – puunõu, kirnu

Väike laps seisis tavaliselt tammutaja ees või põlvede vahel. See hoidis last kinni ja kõigutas laulu taktis jalalt jalale.

Kuula:

Sõnad: lae alla (.pdf) | Noodid: lae alla (.pdf)

Uni tuleb uljudes

Uni tuleb uljudes,
magamine marssides.
Uni toob lapsel uue kuue,
magamine maini särgi.
Uni tuleb uksest sisse,
tagakambrist aknast sisse,
istub lapse huule peale,
kukub lapse kulmu peale!

Laulab Maria Treirat, 78-a, Aleviku külast (Kihelkonna kihelkond). Kogunud Herbert Tampere 1961. a (RKM, Mgn. II 513 b).

Sõnaseletused:
uljudes – hõljudes
maini – maani

Kuula:

Sõnad: lae alla (.pdf) | Noodid: lae alla (.pdf)