Vanasti elas ühes külas peretütar, tal oli vend ja see vend vöttis naise. Nad käisid ikka seltsis tööl. Kui noor naine ennem koju läks ja peretütar veel sinna jäi. Peretütar tegi veel palju tööd. Kuid ennem seda, kui noor naine koju jöudis, oli peretütar juba ennem kodu. Kui nad teinekord jälle seltsis väljal tööl olid ja noor naine pidi jälle koju minema, kuid naine jäi peretütart pöösa taha luurama. Kui peretütar arvas, et tööd küllalt tehtud, siis läks peretütar ühe kolmenurgelise kivi peale kikerdama, sealjuures luges ta valjusti omad sönad. Kui peretütar minema akkas, läks noor naine ka kivi peale ja luges ka need sönad, mis tal meelde olid jäänd.

Nad jöudsid seltsis koju. Kuid noor naine ei teadnud, kuidas undikasukast lahti saada. Nende tingimustega rääkis peretütar, et ta kellelegi ei räägiks, kuidas ta undiks end on teind. Ja noor naine ei luband sellest loost kellelegi rääkida. Ja niiviisi sai noor naine ennast undikasuka seest lahti.

Jutustanud Reedik Lahtein, 68-a, pärit Austla külast (Kihelkonna kihelkond). Kirja pannud Voldemar Raudsepp Atla külas 1939. a (ERA II 230, 295/6 (9)). [Aa S 75]

Sõnaseletused:
noor naine – noorik
kikerdama – püherdama