Tagamöisa parun Puksim oli olnd suur mereröövel, kes pannud mere äärde tulesid, et laevad nende järgi kurssi vöttes söidaksid karidele, kus siis neilt käidi kaupu röövimas.

Kui laev oli söitnud karile, siis Puksim oma sulastega söitnud laeva juurde ja püüdnud köigepealt laeva vandid läbi raiuda, et laev ei saaks pögeneda, kui tal önnestub karilt pääseda. Olid vandid läbi raiutud, mindud laevadele ja visatud laeva meeskond üle parda ja tarvilikud asjad laaditi paatidesse ja viidi maale. Maale peideti varandus esialgu ära, sest kardeti, et valitsus vöiks saata vaatama, kas kusagil leidub röövitud varandust. Kord olnd röövimisel Puksimaga isegi ühes kirikuöpetaja Meeder.

Enne surma oli Puksim käskind end teistpidi matta, kui teised on maetud Kihelkonna kalmistul. Teistel on pääd mere poole, kuna ta käskind end nii matta, et jalad oleksid mere poole. Nii matta käskind ta end sellepärast, et siis ta näeks, mis merel sünnib. Ja ta ongi nii maetud, kuidas ta soovis.

Jutustanud Aleksander Niitsoo, 46-a, Rootsikülast (Kihelkonna kihelkond). Kirja pannud Alfred Niitsoo 1939. a (ERA II 232, 409/10 (45)).