Ühes Parasmetsa möisa vanas pölluküinis ma ole veel üsna iljuti rahatuld näin. See oli ühe sügise, kui ma veel obusi küinis pidasi pihusi söömas. Kaks obust mool oli, va all ja körb.

Üks öhta ma oli juba obused oma kohtadele pannun ja pihud ede viskan. Ise ma pani siis kasuka alla magama. Koer oli mool ka seltsis ja mängisi veel tüki aega sellega kasuka all. Siis ma äkist nää: ühe uksepoolse kivisimpsi körvas paistab pisike tuleleek. Oleks ta siis arilik tuleke oln – ikka jälle söuke sinikas valgus. Leek kasus ja oli varsti nagut suure luua suurdune. Ma mötlesi kohe, et see rahatuli on. Ajasi siis püsti ja akkasi ligemale minema. Siis tekkis leegi kuhale veel tulekera, mis pikki sädemid välja pirtsas. Ma oli aga loll küll: oleks vöin mütsi sönna pääle vissata, siis oleks mütsitääve kuldraha saan, vöi oleks vöin piibu pääle tuld küsida: oleks kühvliga vissatud. Pole aga möistn muud tiha, kui vötsi tikuga tuld, siis oli korraga köik kadun ja uiest püme. Ja kohe ma rumal rääksi sellest igaühele.

Kui kedagid sellest tääda poleks saan, oleks ehk aasta pärast jälle näitan.

Jutustanud Priidu Pärnapuu, 65-a, pärit Laugu külast (Karja kihelkond). Kirja pannud Olev Jõgi Parasmetsa külas 1939. a (ERA II 231, 681/3 (5)).

Sõnaseletused:
ma pani magama – ma heitsin magama
pihusi – aganaid
kivisimpsi – kivisimsi
suurdune – suurune
pirtsas – pritsis
oleks vöin vissata – oleksin võinud visata
vötsi tikuga tuld – süütasin tuletiku
uiest püme – uuesti pime
tääda poleks saan –teada ei oleks saanud
näitan – näidanud