Rubriigiarhiiv: Anseküla kihelkond

Miks merevesi soolane

Üks vana soldat olnd, saand kroonuteenistusest lahti. Suguvösa polnd, tuttavaid polnd, teenistust polnd, ei olnd änam kuhugi minna. Siis on ta niisaa ulkund metsa ja maad mööda ringi, püksi otsad üles kööverdud. Möne pääva saand süüa, teise pääva pole saand, noppind metsast marju ja eland jälle.

Joudnud ühekorra suurest metsast välja, kurivaim ehk öölus tulnd vastu, küsind soldati kääst: „Anna nüid see mulle, mes sul seltsis on!“

Soldat öölnud: „Mul ei ole midagit seltsis varandust!“

Kurivaim ajand peele: „Anna aga anna varandus, mis sul on, minule!“

Soldat akand viimaks arvama, et ju mul midagit on, mis vanale meeldib ja küsind vasta: „Mis sa mulle vastu annad?“

Kurivaim on luband taale anda niukese masina, mis teeb köiki, mis aga käsid. Tasuks on ta tahtnud saaja soldati vanu pükse. Soldat olnd nöus. Metsast läbi minnes oli kukkund jaanipää öösi soldatile sönajalaöis püksisääre sisse, soldat ei ole aga sellest täädnud. Annud püksid kuradile ja saand masina vastu. Käskind siis masinal endale uued riided muretseda, maja ehita. Ja see teind köike, mida mees tahtnud. Teised olnd kadedad, akand uurima, kust vaene soldat köik saab. Viimaks on salaja akand kuulma ja kuulnud, kui soldat ütelnud: „Tee mulle süüa!“

Naabrid tahtsid soldati kääst seda ära osta. Seda masinat saand ka üks kaupmees kuulda. Tahtnud ära osta. Soldat müindki masina kaupmehele maha. Kaupmees mötelnud. „Mis ma nüid keige esite lase valmista, laevad mul on, keik mul on. Tarvis lasta üks laevatäis soola teha, seda peab vädama ikka väljast!“

Viind masina laeva ning käskind jahvatada. Laev saand masina jahvatamisest täis. Masin jahvatand ikka edasi. Viimati laev vajund pöhja keige soola, mehe ja masinaga. Masin aga jahvatab merepöhjas ikka edasi. Ja sellest ongi merevesi soolane.

Jutustanud Aleksei Sadam, s 1896. a, Üüdibe külast (Anseküla kihelkond). Kirja pannud Amanda Raadla 1937. a (ERA II 157, 176/8 (136)). [ATU 565]

Sõnaseletused:
niisaa – niisama
teise pääva – teisel päeval
kööverdud – keeratud
öölus – õelus, kurivaim
seltsis – kaasas
ajand peele – ajanud peale, mangunud
saaja – saada
täädnud – teadnud
ehita – ehitada

Peidetud raha

Kord näidatud Lätimaal ühe mehel unes neljasse öösse, et mingu toogu rehetoast raha ära. Karta pole midad, kui midad näeb. Mees mötelnud, et see on unenägu ja pand uuest magama. Natuse aja pärast näidatud tal jälle sedasama. Mees pand riided selga, vötnud koti kätte ja läind. Kui ta rehetoa ukse avand, näind ta seina ääres ühe laua, seal otsas istusid ärrasmehed. Koerad istund maas, pead meeste pölvede peal. Laual pölend kaks küünalt, teine teises otsas, ja vahel seisis suur raha unn. Mees pidand ukse vahelt tagasi pöörduma, aga tal tulnd meelde, et karta ei maksa. Ta läind laua juurde, aarand käega raha, möni kukkund maha. Kui ta viimse raha oli ära tömmand, kustund köik tuled. Mees läind tuppa, rahakott seljas. Ommikul mees läind seda raha vaatma, mis maha kukkund, seda pole enam kuskil näha olnd, aga see, mis kottis olnd, jäi temale.

Jutustanud Peeter Randmaa, 60-a, Vintri külast (Anseküla kihelkond). Kirja pannud Helga Randmaa 1939. a (ERA II 231, 537/8 (9)).

Sõnaseletused:
neljasse öösse – neljapäeva öösel
midad – midagi
pand magama – heitnud magama
unn – hunnik

Raha heinaküünis

Kord näidatud Mässa külas asuvale Löpe Peetrile unes, et mingu Varvi einamasse Papima einaküüni juure. Sääl küüni pöhjatse pool nurga kivi all on raha. Unes on ööldud, kui sääl midad näeb, pole taarist karta. Peeter pole üksi tohtind minna, kutsund venna Juhani ka. Kui nad küüni juurde saand, kuulnud nad sääl kanget meretuule kohinat. Siis olnd natuse aega vahet, äkist läind suur must obu küünist läbi. Poisid akkand kartama ja läind koju ilma rahata.

Jutustanud Peeter Randmaa, 60-a, Vintri külast (Anseküla kihelkond). Kirja pannud Helga Randmaa 1939. a (ERA II 231, 531 (1)).

Sõnaseletused:
pöhjatse pool – põhja pool
taarist – tarvis
pole tohtind – ei julgenud
äkist – äkki

Naised teevad puukisid

Korra ühed naised teind puukisid. Need olnd tehtud saunas kolm neljapäeva öhtut järjest vanadest vihtadest ning puupulgad pistetud ännaks ja jalgadeks. Ise lugend omaette nöiasönu. Igale puugile antud ise töö: üks toond piima, teine vöid ja kolmas liha. Kui siis naised ära surnd, siis selle pere rahvas näind saunas ikka tuld. Inimesed läind seda vaatma, siis nad näind, et need vanaeided, kes puukisid teind, istund saunas ning ajand omaette tasakesi juttu.

Jutustanud Johannes Virves, 41-a, pärit Koovi külast (Kihelkonna kihelkond). Kirja pannud Olga Virves Hindu külas (Anseküla kihlekond) 1939. a (ERA II 231, 444/5 (11)).

Sõnaseletused:
korra – ükskord
puukisid – kratte, varavedajaid

Hunt ja emis

Kord juhtund unt emisega kokku ja tahtnud oma nälja kustutamiseks ära murda. Emis palund armu, üteldes: „Jäta mind elama, ma olen liig lahja ja kondine, mis sa must ka saad. Mul on kodus kari priskeid pörsaid, ma annan sulle ühe neist, saad ää suutäie.“

Unt sündind ka sellega ja läind emise järele kodu poole. Teel laulnud tühja köhuga unt:

„Siga sink’-sink’,
körvad kölp’-kölp’,
nisad nilp’-nilp’.“

Kodus andnud siga koerdele metsa-alli tulekust teada. Koerad kihutand undi metsa. Unt plagand ulgudes metsa ja laulnud:

„Ilm udune,
silm segane,
ammas ei akka,
jalg ei jäksa,
tühi köht teeb elule otsa!“

Kirja pannud Friedrich Peters Anseküla kihelkonnas 1891. a (H IV 4, 138/9 (3)). [ATU 122A]

Sõnaseletused:
unt sündind ka sellega – hunt nõustunud ka sellega
metsa-alli – hundi

Kuidas Hirmuste nime sai

Vanad inimesed arvavad, et Irmustel midagi erakorralist ja irmsat juhtund on, millest viimane ka oma nime saand on. Vöib-olla on seal södade ajal söjameeste salgad teede ääres möödaminejaid varitsend, sest seal on juba ammust ajast suur mets kasvand, mis varitsejatele ead varju pakkus. Aga kuidagi on see ikka „irmus tee“ olnd.

Jutustanud Marie Erelt, 50-a, Lõmala külast (Anseküla kihelkond). Kirja pannud Olev Erelt 1939. a (ERA II 232, 582 (11)).

Sõnaseletus:
Irmuste – Hirmuste, paik Kärla kihelkonnas

Äiu, ätsi, tudu, totsi

Äiu, ätsi, tudu, totsi!
Äiu-tudu, püi-puu tudu!

Laulab Villem Arge, s 1878. a, Länga külast (Anseküla kihelkond). Kogunud Herbert Tampere 1961. a (RKM, Mgn. II 511 f).

Kuula:

Sõnad: lae alla (.pdf) | Noodid: lae alla (.pdf)