Rubriigiarhiiv: pajatus

Loomade äälitsusi

Tüdruk andand anedele kaapsusuppi, ani karjund kalkunile: „Kiida kaa! Kiida kaa!“ Kalkun roovind nokaga putru ja kiitand „Tobra, tobra!“ Vares kuuland seda keiki päält, mötlend: „Mis pagan neil sääl lahti on?“ ja lendand molli ääre pääle. Virutand nokaga oort kaapsuste sisse: „Kuraat, kaapsud!“

Kalamees tulnd oomiku rannast, aga mette kala kilki ka kottis. Kass näind seda ja karjub: „Niu, näu!“

Teisekorra tapetud lehm ää, kass näind seda ja kohe pistnd löugama: „Kaaksam, kaaksam!“ Kui ahtra lehma liha keedetud, olnd kass jälle jäul ja karjund: „Jäule, jäule!“

Kirja pannud Arnold Kuusk Pihtla vallas (Püha kihelkond) 1936. a (ERA II 121, 495 (5)).

Sõnaseletused:

oort – kohe
kaapsu, kaapsusti – kapsa, kapsaste
roovind – proovinud
tobra – hea (vene laen)
mette kala kilki – mitte ei kala ega kilki, s.t kott oli tühi

Kerjus

Kord olnd Pöidel üks kerjus, kes vahel kaubelnd ka vanade nööpidega. Ta olnd pealt vaadates väga vaene ja ta eland ka selle kohaselt. See kerjus olnd ka juba üsna vana. Viimaks tulnd ka temale surmatund kätte ja et tal kedagi pärijat ei olnd, otsustatud tema riided, mis ta ainukene varandus näis olevat, vaestele jagada. Akatud ta riideid lähemalt vaatama ja nähtud, et riided on koos väikestest lappidest ja lapikestest. Üks lapp olnd teise peale õmmeldud ja kogu rõivas näind kaunis kentsakas välja. Kõik lappide õmblused olnd aga korralikult kinni nõelutud. Juhtund nii, et keegi arutand ühe lapi õmbluse lahti, sest riided tundund väga paksud, ja sealt tulnd nähtavale ulk raha ja kulda. Arutatud ka teised õmblused lahti ja kõik õmbluste vahed olnd raha täis. Tollest rahast on see kerjus saand kuulsaks.

Jutustanud Mihail Leiner, 42-a, Levala külast (Pöide kihelkond). Kirja pannud Jaan Ratassepp 1939. a (ERA II 232, 89/91 (70)).

Mereröövlist parun

Tagamöisa parun Puksim oli olnd suur mereröövel, kes pannud mere äärde tulesid, et laevad nende järgi kurssi vöttes söidaksid karidele, kus siis neilt käidi kaupu röövimas.

Kui laev oli söitnud karile, siis Puksim oma sulastega söitnud laeva juurde ja püüdnud köigepealt laeva vandid läbi raiuda, et laev ei saaks pögeneda, kui tal önnestub karilt pääseda. Olid vandid läbi raiutud, mindud laevadele ja visatud laeva meeskond üle parda ja tarvilikud asjad laaditi paatidesse ja viidi maale. Maale peideti varandus esialgu ära, sest kardeti, et valitsus vöiks saata vaatama, kas kusagil leidub röövitud varandust. Kord olnd röövimisel Puksimaga isegi ühes kirikuöpetaja Meeder.

Enne surma oli Puksim käskind end teistpidi matta, kui teised on maetud Kihelkonna kalmistul. Teistel on pääd mere poole, kuna ta käskind end nii matta, et jalad oleksid mere poole. Nii matta käskind ta end sellepärast, et siis ta näeks, mis merel sünnib. Ja ta ongi nii maetud, kuidas ta soovis.

Jutustanud Aleksander Niitsoo, 46-a, Rootsikülast (Kihelkonna kihelkond). Kirja pannud Alfred Niitsoo 1939. a (ERA II 232, 409/10 (45)).

Torupilli Villem hundiaugus

See asi sündis Völube körtsis.

Oli sügise, kui noormehed mandrilt rahakolidega olid koju tulnd, korraldasid nad Völube körtsis ühel pühapa öhtul omavahelise olengu, kust ka ligemalt külade neiud ja pillimees ei puudund.

Pillimees oli kaugelt tuntud torupilli Villem. Ta vöttis aset körtsitoa aknalaua peale, kus teda ei saand keegi segama tulla. Ja noormehed ooldasid selle eest, et tal janu ei akkaks. Nad panid talle viina-ölut käeulatuse, sest Villem teadis ise, mellal ta ühte ja teist vöttis.

Ja siis öö pääle, kui Villemil maitsmise ja aistmise meeled akkasid juba tuhmuma, panid nad selle viina ölle ulka, aga seda ei kannatand Villem enam välja – ta jäi tukkuma, torupill köhu all. Kui siis ükskord ärkas, oli köik vaikne ja pime. Ta kobas enda ümber, kui ta leidis öllekruusi ja viinaklaasi, siis teadis ta, kus ta asub.

Villem tühjendas öhtuse ülejäägi korralikult kaelakandeks ära ja akkas koju ristlema. Ta teadis väga ästi, kus seisab Roobaka küla. See tee oli talle sama tuntud kui kodus toa ja kaevu vahe tee.

Ta oli juba teel, olgugi et ta kaks sammu edasi ja ühe tagasi astus, lootis ta siiski kodu poole minevad. Oli ta nii rändand ja okste seas ragistand, pörkas ta kogu ninapidi, kes talle teed ei tahtnud anda. Villem katsus vastast kääga: see oli külm ja kole robeline. Villem ei tahtnud tüli ja astus teelt körvale, rühkis edasi ja leidis viimaks jalgadega teeraja üles, mis tal juba ammu käest oli kaduma läind.

Kui ta siis veel kuulis ane äält, arvas, et varsi olen Jöe Priidu anede lauda taga väljas. Ane ääl läks korrast valjemaks ja Villem akkas ka ruttama, et ennem koju saada. Kui ta oli juba ane nina all, kadus tal korraga maa jalgade alt ära. Nüüd oli tal orjendeerumise vöime selge: ta oli kukkund undiauku Rääma metsas. Ane, kes teda senna oli meelitand, seisis korviga kessed auku lati otsas. Villem oli siiski iljaks jäänd, sest vösavillem oli juba enne teda augus ja näitas uustulnukile kahte küündlatuld.

Kui siis ommikul Roobaka küla mehed öö saaki jägama tulid, arvasid nad, et vähemalt kümme unti peaks aukus olema, sest lae kate oli köik segamine. Aga nende imestus oli küll suur, kui torupilli Villem neile alt vastu vahtis. Nad tömbasid ta august välja ja Villemil oli esimine töö torupilli vasta puud löhkuda, kuni sellel tükid järele jäid.

Kirja pannud Mihkel Ohakas, pärit Karja kihelkonnast, oma mälestuste järgi Tallinnas 1960. a (RKM II 99, 21/3). [ATU 168]

Sõnaseletused:
rahakolidega – rahakottidega
kaelakandeks – tervendamiseks
robeline – krobeline
ane – hani (nimetav kääne)
kessed – keset