Kui mu vanaema väike oli, töötas tema ema õpetajana ja seetõttu viibisid nad tihti vanas koolimajas. Kuigi kooli personal teadis rääkida, et majas kummitab, ei uskunud ta seda, kuni ta ühel õhtul suhteliselt hilja otsustas minna koos oma vanaemaga kööki nõusid pesema. Kui tassid-taldrikud puhtad olid, jäid nad omavahel juttu puhuma, kui äkki tuli justkui läbi seina uhkes peoriietuses härra, kleidi ja kübaraga naine käevangus. Mees oli veel sõrme suule pannud ja sosistanud: „Ssh!“  ning siis sama kergelt toast vastasseina kaudu väljunud. Nägijad olid nii hämmastunud ja ärevil, et otsustasid magama minna. Samal õhtul oldi kuuldud ka lustlikku tantsumuusikat ja nõude klirinat täiesti tühjast saalist.

Vanaema ütles, et ta oli selle loo juba ära unustanud ning tema enda emaema oli selle talle vestnud, nii et ka tema ei saa täielikult kindel olla loo tõelisuses.

Saaremaa tondijuttude kogumisvõistluse käigus 2012. a kirja pannud Saaremaa Ühisgümnaasiumi 6. kl. õpilane, loo jutustas vanaema

Kui minu ema alles väike oli ja koolis käis, juhtus tema emaga, niisiis minu vanaemaga, mingi seletamatu lugu.

Nad elasid sellel ajal 2-korruselises eramajas. Oli öö, kõik magasid. Vanaisa oli mandril komandeeringus. Minu emal ja tema õel oli kahe peale üks tuba maja teisel korrusel ja vanaema magas üksinda nende kõrval olevas toas.

Vanaema oli juba peaaegu uinunud, kui kuulis alumisel korrusel raskeid mehe samme. Vanaema arvas, et vanaisa tuli komandeeringust varem tagasi, aga ta oli nii väsinud, et ei tõusnud üles ega läinud talle vastu. Mehe sammud tulid rahulikult trepist üles ja suundusid lastetoa ukse juurde. Vanaema mõtles, et ju siis vanaisa vaatab, kuidas lapsed magavad. Seejärel tulid sammud vanaema magamistoa ukse vahele ja jäid seisma. Vanaema magas näoga ukse poole ja mõtles, silmad kinni, et mis vanaisal viga, et ta tuld põlema ei pane ja miks ta seisab ja oota seal. Oli hämar öine valgus, vanaema piilus unise silmaga ja tema ehmatus oli suur, kui ta avastas, et kogu, mis seisis ukse vahel, on võõras tume kogu, kes oli vanaisast palju pikem. Vanaema arvas, et see oli mingi varas või pätt. Ta ei julgenud liigutadagi ja hakkas meeletult kartma, ise piiludes selle tumeda mehe poole. Äkitselt hakkas see ukse peal seisev kuju haihtuma, kuni lõpuks kaduski lihtsalt ära. Vanaema oli šokis ja ta oli üleni kaetud külma higiga. Ta ei maganud öö läbi.

Peale seda seletamatut lugu lasi ta oma lapsed ära ristida.

Saaremaa tondijuttude kogumisvõistluse käigus 2012. a kirja pannud Kaili Põder, Saaremaa Ühisgümnaasiumi 6. kl. õpilane

Kord, kui ma olin väike, siis oli just kätte jõudmas halloween. Me olime terve perega oma maja alumisel korrusel ja sõime õhtust. Kõik oli rahulik, kuid järsku hakkas keegi vastu meie hekipoolset akent koputama. Majja saabus haudvaikus. Mind kui pere kõige laisemat ja nooremat inimest saadeti akna juurde vaatama, mis väljas toimub. Kui olin piisavalt julgust kogunud, tõusin ma oma kohalt püsti ja hiilisin akna juurde. Ma kerisin ruloo ülesse ja see, mis ma nägin, oli kohutav. Sealsamas, meie akna taga, jõllitas mind põlevate silmadega Kõrvitsakoll. Terve meie pere pistis karjuma, mina muidugi kõige valjemini. Äkki kadus koll ära. Tema asemele ilmus mu tädi, kellel olid naermisest juba pisarad silmas. Kõik lõpetasid karjumise ja kutsusid tädi tuppa sööma.

Kui me olime natuke aega rääkinud ja söönud, võtsime me eelnevalt kapile asetatud kõrvitsa ja läksime sellega teisi lähedasi ja tuttavaid kollitama.

Koju tagasi jõudes panime me kõrvitsa kapile tagasi, haarasime sahtlist oma kõige teravamad noad ja hakkisime kolli halastamatult tükkideks. Nüüd olime me mõrvarid. Tükkidest tegime kõrvitsasalatit, mille mina ära sõin. Paras sellele Kõrvitsakollile! Sai, mis tahtis!

Saaremaa tondijuttude kogumisvõistluse käigus 2012. a kirja pannud Saaremaa Ühisgümnaasiumi 6. kl. õpilane

See lugu leidis aset 50ndate alguses, peale sõda.

Kord oli üks tüdruk Irase külas Üksinda koju jäänud. Võõrasema oli kodust tol õhtul ära läinud. Oli sügis ja hiline aeg. Tüdruk luges küünlavalgel raamatut. Äkki kuulis ta pudelite kolinat. See tuli ruumist, kus olid surnud majaomaniku asjad. Nimelt paar päeva enne seda oli perenaine lahkunud siit ilmast. Ta laip oli veel seal majas. Enne surma oli naine soovinud, et teatud inimesed ta isiklikke asju endale ei võtaks. Tüdruk arvas, et kolinat teeb surnud perenaine, kes oli tulnud kontrollima, et ta asjad kõik olemas oleks. Kolin kestis tükk aega ja lõpuks saabus vaikus. Tüdruk jäi magama.

Hommikul lauta minnes pidi ta läbi minema ruumist,kus surnu asus. Imestus oli suur, sest laiba pealt oli lina ära kukkunud. Tüdruk oli täiesti kindel, et eelmisel õhtul oli kolistanud just tema, kes oli mures oma asjade pärast.

Peale matust oli aeg-ajalt olnud kolinat kuulda.

See tüdruk oli minu vanaema (Aino Kask, 78-aastane)

Saaremaa tondijuttude kogumisvõistluse käigus 2012. a kirja pannud Kerli Aksalu, Saaremaa Ühisgümnaasiumi 6. kl. õpilane

Kord vanaema juures vannitoas end korda sättides tundsin kuklal pilku. Turjakarvad tõusid püsti, külmavärinad käisid üle selja ning miski mu sees sundis mind ringi vaatama.Väristasin õlgu ja põgenesin vannitoast.

See ei olnud esimene kord, kui olin selles majas midagi tundnud. Tihti tuli ette, et kuulsin köögis kedagi toimetamas ning seejärel köögi taha tuppa minemas, kuid vaatama minnes ei olnud seal kedagi. Olen kuulnud ka kassi kräunumas kohtades, kus ta olla ei saa.

Ühel õhtul, kui kogu perega elutoas istusime, rääkisin neile oma „tontidest“. Vanaema jutustas siis, et vannitoas vannis olla surnud minu vaaronu, köögi taga toas oli elanud mu vanavanaema. Kassi kohta ei osanud ta midagi öelda, sest majas on elanud väga palju kasse ja koeri, kellest suur osa on maja lähedale ka maetud.

Vannitoas tehti aga remont, mille käigus vann välja lõhuti. Pärast seda ma vannitoa kummitust tundnud ei ole. Ka kass ei ole tükk aega häält teinud ja vanavanaema hing pole ka köögi ja toa vahel käinud.

Võib-olla on selliste juhtumitega nüüd kõik, kuid samas võib see olla vaikus enne tormi.

Saaremaa tondijuttude kogumisvõistluse käigus 2012. a kirja pannud Saaremaa Ühisgümnaasiumi 6. kl. õpilane

Kunagi, kui mu emme oli väike, viibis ta oma tädi- ja onulastega tihti maal vanaema juures. Nad olid teinekord seal päris mitu ööd.

Mida rohkem öid seal veedeti, seda lõbusamaks muutusid õhtused magamajäämised. Kellaaeg lähenes juba keskööle, kui vanaema ja vanaisa ikka veel teisest toast laste itsitamist kuulsid.

Vanaema käis niikaua keelamas, kuni tal kopa ette viskas ning ütles lastele: „Mina lähen nüüd magama, püüdke teiegi uinuda, aga ärge pange tähele, kui keskööl meie hiljuti surnud naabrimees Hannuse Peeter vaikselt teie toast läbi jalutab ja š-tähte susistab.“

Pärast Peetri-jutte pole vanaemal lastelaste magama jäämisega enam probleeme olnud.

Saaremaa tondijuttude kogumisvõistluse käigus 2012. a kirja pannud Elo Nõmm, Saaremaa Ühisgümnaasiumi 6. kl. õpilane, loo jutustas ema Annika Õunpuu

Oli hiline õhtu. Istusime maakodu sauna kaminaruumis, nautisime läheneva sügise tuulehoogude müha ja grillitud kana. Järsku mattus kõik pimedusse – voolukatkestus. Kuna ümberringi kasvavad võimsad puud, pole tormiste ilmadega harv juhus istuda õhtul pimedas toas. Kaminas hõõgusid veel viimased söed.

Nüüd kutsus onu meid jahtuvasse leiliruumi ja taskulambi valgusel näitas saunalava all seinal sarvedega olevuse kujutist. See olevat Vanapagan, kes elab õues asuva suure kivi all. Kunagi ammu-ammu kasvasid ümber kivi suured tammed. Praegugi on neid seal kümmekond. Tammik olnud koht, kus külarahvas käinud pidustustel ja oma rasket elu kurtmas. Vanapagan kuulas rahva kaeblemist, siis tüdines ja otsustas, et võtab küla kauni vaeslapse oma seltsiliseks. Kui siis ühel õhtul rahvas jälle kogunes ja vaeslaps kivi kõrval nuttis, tuli Vanapagan kivi alt, haaras tüdruku sülle ja kadus.

Aastasajad möödusid, onu ehitas kivi kõrvale sauna, teadmata, et tänapäevalgi elab endiselt Vanapagan kivi all. Ega Vanatühi end igal ajal ilmuta. Ikka siis, kui saun kuumaks köetud, higipisarad jooksevad saunalistel ja seintel. Eriti meeldivad talle elektrita õhtud ja noored saunalised, kelle lõbustamiseks viskab tõrusid plekk-katusele, ulub akende taga ja vahetevahel piilub aknastki, maskeerides end okstest pärjaga.

Hirm oli! Lisasime kaminasse puid, hoidsime üksteise lähedusse, et kedagi ei tabaks vaeslapse saatus.

Saaremaa tondijuttude kogumisvõistluse käigus 2012. a kirja pannud Sandra Aulik, Saaremaa Ühisgümnaasiumi 6. kl. õpilane, loo jutustas onu Koit Kallas

Eelmise sajandi algul oli Sarapiku Juula Läänemaal ühes mõisas teenijaks. Mõnikord käis Juula Lihulas oma tädi vaatamas. Ühel sügisõhtul sammus ta pimedas mööda teed Lihula poole. Ta kuulis eemalt lähenemas kedagi kapjade plaginal. Juula tardus soolasambaks, sest tema ees seisismust kogu, kes oli inimese mõõtu, aga jalad olid karvased ja kapjadega. Must kogu kappas edasi ja Juula jätkas hirmust värisedes oma teekonda.

Saaremaa tondijuttude kogumisvõistluse käigus 2012. a kirja pannud Henri Põrk, Saaremaa Ühisgümnaasiumi 6. kl. õpilane, loo jutustas ema, kes omakorda u 1965. a kuulis seda maakodu naabrinaiselt

Ükskord oli Allika Sass olnud Pihtlas peol. Pidu sai läbi, kui õues oli väga pime. Kõige lühem tee koju oli läbi surnuaia. Surnuaia ääres on kõrge kiviaed. Koperdas siis Sass üle kiviaia ja komistas millegi valge ja suure otsa. Algul arvas ta, et see on tont. Tont tõusis püsti ja oli väga suur. Siis aga ehmus tontki ja hirnahtas. Selgus, et see oli Unga Tiina valge hobune.

Saaremaa tondijuttude kogumisvõistluse käigus 2012. a kirja pannud Kerdo Salujärv, Saaremaa Ühisgümnaasiumi 6. kl. õpilane, loo jutustas vanaema Aili Mesipuu

Vanast Mustjala kihelkonnast Abula külast Aandi Simmu oli Saaremaal vanal ajal tuntud tark ja ravitseja. Vanal Simmul oli tegemist isegi Vanakurjaga. Vanakurjale ei meeldinud, et ta vaeseid ja väeteid aitas ja haigusi ravis.

Simmu oli rääkinud, et kord täiskuu öösel tulnud Vanakuri hobustega Aandi õue teda kimbutama. Koputanud ukse taga ja kutsunud Simmu õue. Simmu läind õue ja näind vankrite ees kahte musta hobust ja vankril istuvat Vanakurja. Vanakuri käskinud teda vankrile istuda. Simmu istunud vankrile ja hobused pistnud Uussaare metsa poole kihutama. Simmu mõtlend, et nüüd on tema elupäevad loetud. Viimases hädas mõelnud ta, et peab issameiet tagurpidi lugema. Vaevalt sai ta selle tagurpidi loetud, kui teda visati vankrilt maha ja hobused koos Vanakurjaga olid kadunud.

PS!  Aandi Simmu oli minu isapoolse suguvõsa üks esivanematest. Juttu on räägitud meie suguvõsas ja üleskirjutis on ka Tartu Eesti Kirjandusmuuseumis.

Saaremaa tondijuttude kogumisvõistluse käigus 2012. a kirja pannud Kaisa Raaper, Saaremaa Ühisgümnaasiumi 6. kl. õpilane, loo jutustas vanaema

Jõgevamaal asub Kaarepera küla ja seal omakorda asuvad lehmalaudad.

Kord oli laudas haigestunud lehm, kuna seal olevatel loomadel polnud mitu aastat olnud võimalust suvel olla heinamaal. Loomal jäid jalad nii haigeks, et ta piinles valudes. Räägitakse, et polnud raha, et osta loomale veterinaarapteegist rohtu, mis oleks ta haigust parandanud. Lahenduseks loom hukati ning nüüd räägitakse, et alati südaöösel lehm häälitseb tugevalt ning koputab inimeste südametunnistusele.

Tänaseni kardetakse südaöösel liikuda laudatee peal, kuna kardetakse, et lehm tahab kätte maksta.

Saaremaa tondijuttude kogumisvõistluse käigus 2012. a kirja pannud Emma Peel, Saaremaa Ühisgümnaasiumi 6. kl. õpilane, loo jutustas vanaema Antonina

Külas (Koitla), kus elab minu vanaema, on üks mahajäetud maja. Külaelanikud hoiavad sellest majast eemale ja ei taha sellest rääkida.

Ühel päeval läksime sõbrannaga seda maja lähemalt uurima. Maja uks oli lahti, astusime sisse ja vaatasime veidi ringi. Äkki kuulsime suuri ja raskeid samme. Tahtsime minema joosta, aga olime nagu kinni naelutatud. Jalad ei liikunud paigast ja nii seisime keset tuba süda tugevasti rinnus pekslemas. Peagi nägime musti hirmuäratavaid kogusid, kes tiirlesid meie ümber. Me hoidsime teineteise käest kinni ja karjusime täiest kõrist. Äkki saime paigast liikuma ja panime jooksu. Me jooksime järjest kiiremini ja kiiremini, taha vaadata ei julgenud meist kumbki. See oli kohutav.

Kui olime koju jõudnud, ei rääkinud me sõnakestki pikka aega. Lihtsalt ei tulnud sõnad suust. Vanaemale rääkisin oma juhtumist alles mõni päev hiljem, sest kohe ei olnud selleks julgust.

Praegugi seda maja nähes tulevad külmavärinad peale ja sinna maja lähedusse ei lähe ma enam ealeski.

Saaremaa tondijuttude kogumisvõistluse käigus 2012. a kirja pannud Andrea Ärmus, Saaremaa Ühisgümnaasiumi 6. kl. õpilane, loo jutustas vanavanaema Maie Ärmus