Külas (Koitla), kus elab minu vanaema, on üks mahajäetud maja. Külaelanikud hoiavad sellest majast eemale ja ei taha sellest rääkida.

Ühel päeval läksime sõbrannaga seda maja lähemalt uurima. Maja uks oli lahti, astusime sisse ja vaatasime veidi ringi. Äkki kuulsime suuri ja raskeid samme. Tahtsime minema joosta, aga olime nagu kinni naelutatud. Jalad ei liikunud paigast ja nii seisime keset tuba süda tugevasti rinnus pekslemas. Peagi nägime musti hirmuäratavaid kogusid, kes tiirlesid meie ümber. Me hoidsime teineteise käest kinni ja karjusime täiest kõrist. Äkki saime paigast liikuma ja panime jooksu. Me jooksime järjest kiiremini ja kiiremini, taha vaadata ei julgenud meist kumbki. See oli kohutav.

Kui olime koju jõudnud, ei rääkinud me sõnakestki pikka aega. Lihtsalt ei tulnud sõnad suust. Vanaemale rääkisin oma juhtumist alles mõni päev hiljem, sest kohe ei olnud selleks julgust.

Praegugi seda maja nähes tulevad külmavärinad peale ja sinna maja lähedusse ei lähe ma enam ealeski.

Saaremaa tondijuttude kogumisvõistluse käigus 2012. a kirja pannud Andrea Ärmus, Saaremaa Ühisgümnaasiumi 6. kl. õpilane, loo jutustas vanavanaema Maie Ärmus