Rubriigiarhiiv: imemuinasjutt

Koirakoonumehed

Koirakoonumeestest räägiti ka mönda: neid ööldi inimese liha söödada.

Ükskord üks mees olnd nende kääs vangis. Siis nad söötnud seda palja pähke tuumetega, et easti lihavaks pidi minema. Mees olnd üksi ühes kambris kinni. Väike auk olnd ukse sees, kust ta oma sörme läbi pidi pistma, et teised katsuda vöisid, kas sörm easte pehme on.

Mees pole sörme annud, vaid pistnud iga kord puupulga. See olnd ika köva, sel viisil ta saand sääl kaua aega süüa.

Viimaks kui nad juba ta söötmisest ära tüdind olid, siis nad tahtnud teda ära küpseta. Teised olnd keik kodunt ära, vanamoor olnd üksi kodu. See kütnud ahju palavaks ja siis tahtnud meest, raudrataste pääl ahju ajada.

Mees ütlend, et ta ei oska rataste pääle istuda ja ütlend, et vanamoor peab ise enne näitama, kuida öieti istuma peab. Vanamoor istund esite ka vähe rataste ääre pääle näituseks, aga mees ütlend, et see pole öige mitte ja käskind uuest paremine näidata. Siis vanamoor istund kenaste rattale, mees lükand rattad vanamooriga ahju ja pand ahjuukse eest kinni.

Teised olnd juba öues – mees pole enam välja saand, ta pugend ennast sängi alla, kus riided ees olid olnd, et ta pole ära paistnud. Kui teised sisse tulnd, akand oort aisutama ja ütlend: „Kaari-kääri kärtsa aisu, oma vanamoori moka aisu.“

Nad pole toas enam läbend otsidagi, arvand mehe ära jooksnud. Läind varsi öue teda otsima. Saand nad metsa juba läind, siis mees tulnd sängi alt välja ja vötnud omale soola seltsi ja riputand seda oma jälgede sisse, et nad ta aisu ei tunneks.

Saand mees kuskile mere äärde saand, siis ta kuulnud neid oma jälgi mööda järge tulad. Mees käind siis tagaspidi ja riputand ika soola oma jälgide sisse. Sääl olnd nenda palju laia lehtega rohtu, mees pugend söna rohtude alla. Nad otsind küll, aga pole leidnud. Aisutand ika jälgi ja ütlend: „Ömmu tulnd, tunnu läind, tunnu tulnd, tunnu läind.“

Aga pole meest üles leidnud.

Saand nad jälle tagasi läind, siis mees tulnd rohu alt välja ja läind jälle edasi, kuni ta oma maale tagasi saand oli.

Kirja pannud M. Kolm Valjala kihelkonnas 1889. a (H III 5, 20/2 (3)). [ATU 327A]

Sõnaseletused:

koirakoonumehed – koerakoonlased, penikukid, koera pea ja inimese kehaga olendid
ööldi söövad – öeldi, et nad söövad
palja pähke tuumetega – ainult pähkli tuumedega
raudrataste – rauast vankri
näituseks – ettenäitamiseks
rattad, rattale – vanker, vankrisse
aisutama – nuusutama
saand mees .. saand – kui mees oli .. jõudnud
järge tulad – järele tulevat

Üks vana jutt

Ennevanast üks mees läind kooljad matma ja ta leidnd ühe koolja pealuu. Ta löönd saapaga senna pealuu pihta, ise ütlend: „Jah, inimesed rääkivad, surnud peab üles töusma. Mis siit töusmas on?“

No saand jöululaupa öhtu tulnd, koolja tulnd aga ka senna. Küsind: „Mikspärast sa mind kirguaedas löid? Nüüd pia mind selle eest sii kolm pääva ülal.“

Siis ta olnd kolm pääva sääl. Saand ta sääl olnd, siis ta ütlend mehele: „Tule nüüd mulle ka vööraks.“

Mees läind senna. Esimeseks tulnd üks suur tuba vasta. Sääl olnd suured puusepad sees, ööveldand ja raiund. See mees küsind selle koolja kääst: „Mis see tähendab?“

Koolja ütlend: „See tähendab seda, kes maailmas ühtetasa pääl teind on, kellel pole pühaped ega argipääd olnd mitte, see peab siin ka ühtetasa töös olema.“

Läind teise tuppa. Sääl olnd suured kingissepad, need ömbland nii tiitsest. See mees küsind selle koolja kääst: „Mis see tähendab?“

Koolja ütlend: „Need, kes maailmas ühtetasa teind on, sellel pole siin ka rahu mitte.“

Siis läind ta oma tuppa. Sääl olnd üks suur puu, lehed varisend päält ja kasund pääle. Mees küsind: „Mis see tähendab?“

Koolja vastand: „See tähendab maailma, mis surevad ja sündivad.“

Siis see mees olnd kolm pääva ta juures, tulnd jälle ära. Pole enam olnd ühtid oma asju, kui ta kodunt ära tulnd on. Käind kaksipidi pääl, viimaks kadund ära.

Sest ajast, kui ta kolm pääva selle koolja juures on olnd, on juba kolmsada aastat olnd.

Kirja pannud Villem Mets Püha kihelkonnas 1875. a (H, R 3, 205/7). [ATU 470A]

Sõnaseletused:

kirguaedas – surnuaial
surnud peab – surnu peab
vööraks – külaliseks
ühtetasa – alatasa
tiitsest – tiidsalt, kiiresti
kasund – kasvanud
ühtid – ühti, mitte sugugi

Miks Saaremaal hunte pole

Ennemuiste olnd Saaremaal irmus paelu untisi. Talve ajal nee vädand küla koirad ää ning vahest kaapind lammaste lauda seinde ala augud ning viind lambad ää.

Ühekorra tulnd Saaremaale kaks vöörast meest, keda keskid pole tundand, ning ütlend, et nad viivad undid ää. Siis möis ajand igast perest vaimu välja undiajule. See olnd talisel ajal. Aabijad käind siis keik metsad läbi ning ajand undid välja. Nee kaks vöörast meest ootand Masa juures ning puhund vahest ühte pilli. Undid jooskand sönna keik kogu. Siis mehed akkand väina poole minema, undikari järge. Neid olnd nii pailu, et väina jää olnd allikiri.

Pärast seda polla siis Saaremaal änam ühtegid unti nähja olnd.

Jutustanud Mari Liiv, s 1868. a, Loona külast (Püha kihelkond). Kirja pannud Ester Liiv 1947. a (RKM II 3, 448 (8)). [vrd ATU 592]


Sõnaseletused:

keskid – keegi
undiajule – hundijahti
vaimu – töölise
aabijad – ajajad
polla – ei olevat
allikiri – hallikirju
nähja – näha

Ärjapölvlastest

Vanal ajal on olnd seiksid pölvepitkusi mehi olnd. Ükskord oli läind Pahavalla külast Kingli, nüüd Laimjala vallast vana Pölde Hans karjamaale mere ääre ka luusima. Allikamäel kuulnud kadakapöesaste sees seikse igavese kisa ja kära. Hans astund ka ligemale vaatama, mis kära sääl on.

Ligemale jöudes näeb vana Hans: kolm pölvepitkust meest riidlevad – kiskuvad küündega, närivad ammastega. Vana Hans läind juure, küsind: „Mispärast teie siin riidlete?“

Mehed jätnud ka riidlemise jälle ja akand vana Hansule kenast rääkima: „Meie riidleme oma isa päranduse pärast. Isa suri ära ja jättis meile päranduseks ühe kübara, kepi ja kingad – ning kepp, kübar ja kingad olnd ka sääl maas. Vana Hans ütelnd: „Mis sääl riielda on? Igaüks saab ühe asja.“

Mehed jälle seletand vana Hansule, et nende asjadel pole üksikuld miskid väärtust: need asjad – kübar, kepp ja kingad – peavad köik ühel olema, nendel on siis seike omadus – kui [saad] kübara pähe, näed igale poole nii kaugele, kut sa tahad, ja kui sa kingad jalga paned, oled kohe sääl, kus sa tahad minna, ja kui kepp so käes on, keda sa kepiga see sureb ära, ja keda sa kepiga pistad, see kaob ära, paljast veetilk jääb maha jälle. Vana Hans kuulan selle jutu ära ja ütelnd: „Ut, ma vaatan ka neid asju, kas on nönda.“

Pölvepikused mehed luband ka vaadata. Vana Pölde Hans pannud kübara piha, vaadant: „Jah, sellega näeb kaugele küll, aga kudas nende kingadega lugu on?“

Pannund kingad jalga, katsund jalgu liiguta. „Jah, tösi jah, kerged küll, aga kepp?“

Väiksed vennad pole ka keppi keelnud mitte vana Hansule katsumast. Vana Hans vötnud kepi kätte, vaadand seda, pöörnud iga otsa ja külge, äkist teind nobe liigutuse, pistnud iga ärjapölvlast korra kepi otsaga, nenda olnd need kolm venda köik kadund, maha jäänd kolm veetilka.

Nüüd olid asjad vana Hansu omad. Hans läind körgese mäe otsa, ise mötlend kuulujutu järge – Kuramaal olle ea elada. Ut, ma vaata korra ja vaadand: „Jah, seal on elu ea!“

Liigutand korra jalgu ärjapölvlase kingadega ja olndki Kuramaal ja olnd ka ea elada – süia, juua olnd east.

Kui vana Hans niimoodi kauemad aega Kuramaal söönd ja magand oli, siis läind üks pühapäev uluaega viitma välja luusima. Sääl tulnd mötte peale: „Äi tea, mis mo va Reet peaks Saaremaal Pöldel koa tegema?“

Pannund kübra pähe, vaadand – vana Reet keedab oasuppi, kuivat sealiha sisse pannund, mis just vana Hansul köige maitsevam toit. Hans säält kohe ärjapölvlase kingad jalga, liigutand korra jalgu ja olndki Saaremaal Pahavalla külas Pölde öues.

Hans astub uksest sisse tuba ja oaleeme katel keebki tulel. Vana Reet ise muiel näoga juures. Hans söönd oaleent köhu täis ja eitnud puhkama. Pääle selle pole enam Pöldelt ära läind mitte.

Aga kus need ärjapölvlase pärandus – kübar, kingad ja kepp – jäänd on, seda ei tea keegi. Neid asju pole selle sugul tänapäevani kellegil näha olnd mitte.

Kirja pannud Aleksei Lesk Pajukurdla külas (Pöide kihelkond) 1925. a (ERA II 40, 81/3). [ATU 518]

Sõnaseletused:
ärjapölvlastest – väikestest mehikestest, päkapikkudest
kokutad – koputad
jätnud jälle – jätnud järele
uluaega – jõudeaega
paljast – ainult
kuivat – kuivatatud
selle sugul – sellel sugukonnal

Naine oherdiagust

Soelaval olnd ühekorra üks Antsu-nimeline mees. Naist ta pole omale vöttend ning painaja akkend mihel peal keima. Mihel pole midagid nöu aitand, kuidas painajast lahti saaja. Mees läind targa kääst nöu küsima, kuidas painajast lahti saaja. Tark vaatend vee peelt ning viina peelt ning öpetand: „Su aseme kohal on seina sihes oherdi auk. Säält tuleb painaja sisse. Vöta vana kuu neljapäeva öhta pihlapuust pulk ning nönda kut sa tunned, et painaja su peele tuleb, pista, sauhtik, see pulk sönna augu ede.“

Mees teindkid sedasi, kut tark öpetand. Nönda kut ta pulga augu ede pistend, nönda üks alasti naine istund ta aseme jalgotsel. Et naine olnd üsna kena, vöttend mees ta omale naiseks. Naine teind keik majatalitused kenasti ning naine olnd mihele väga meele järge. Kaks last olnd ka juba, aga üks viga olnd see, et naine pole mette naerend.

Ühekorra mees läind naisega kirku, ning sääl äkist jutluse ajal naine nairab. Kui nad kirkust koju tulnd, siis teel naine naerend jälle. Mees akkend pärima, et miks naine nairab. Naine ütlend mihele: „Kui sa räägid, kust sa mind said, siis ma räägi ka, mis ma naertsi.“

Mees luband siis rääkida, kust ta naise saand on, kui naine räägib, mis ta naerend on.

Naine rääkind: „Miks ma’s pea siis naerma. Vana öölus tuli kirku, suur verine obuse nahk ümber. Et palju rahvast kirkus tukkus, akkes ta tukkujate nimesid selle naha peele kirjutama. Et tukkujaid oli palju, sai nahk varsti täis ning öölus akkes seda küünde ning ammastega laiemaks venitama. Äkist pääses nahk ammaste vahelt lahti ning vana löi pee nii kövasti vastu seina, et silmad kut suured punased pommid lentsid ee.“

Siis mees küsind, et mis sa teel naertsid. Siis naine rääkind, et miks ma’s pea siis jälle naerma. Öölus tantsis ümber obuste. Ning kui siis obu kommistas ning inimestest kidagid ütles: „Issapojuke, mis sa kommistad!“

Kui kohkund ning ädas siis vana öölus oli. Kui kidagid ütles: „Kurat, mis sa kommistad! Kui karune ning naljakas ta siis oli.“

Kui nad koju öueväravasse jöudend, siis üks lind istund väravasamba otsas ning ütlend: „Vöta see rahapada siit samba alt ee!“

Nüüd pidand mees ka oma asjad ee rääkima. Nönda kut ta rääkind, nönda naine olnd kadund. Pole kuskil teda änam näha olnd. Lapsed rääkind ikka iga laupa, et emm keind neid vaatmas. Siis olnd lastele toodud keik kenad puhtad riided.

Saarlased keind ikka Iiumaalt soola toomas. See mees läind ühekorra ka ning jäänd Iiumaal ühte perese öömajale. Sääl äkist mees nääb – umbest ta naise nägu naisterahvas keib ustest läbi. Mees rääkind peremihele ka seda. Peremees ütlend: „Meitel sii tüdruk oli midu aastad vajaka.“

Mees rääkind seda ka, et iga laupa öhte tuuasse ta lastele uued puhtad särgid. Siis peremees ütlend: „Tüdruk pole ühtegid laupest pääva kodu.“

Sedasi mees saandkid oma naise käde.

Jutustanud Jaan Pilsas, 70-a, Varpe külast (Kihelkonna kihelkond). Kirja pannud Heino Tarkin 1947. a (RKM II 2, 287/91 (1)). [Ee 423* + ATU 826]

Sõnaseletused:
sihes – sees
jalgotsel – jalutsis
meele järge – meele järele
naerend – naernud
miks ma’s pea – miks ma ei pidanud
vana öölus – vana õelus ehk kurat
lentsid ee – lendasid ära
kommistas – komistas
kidagid – keegi
karune – vihane, turris
Iiumaa – Hiiumaa
umbest – just
keib ustest läbi – käib ühest toast teise
oli midu aastad vajaka – oli mitu aastat kadunud
laupest pääva – laupäevast päeva

Hull meresõit

Ühekorra üks saksa kapten olnd laivaga New Yorgi sadamas. Kapteni tütrel olnd teise päeva sünnipäe ning kapten olnd mures, et kuidas saaks tütre sünnipäevale.

Äkist tulnd laeva üks vööras mees ning ütlend, et mis sa sellest nii kangesti muretsed, ning luband kaptenid aidata. Palgaks tahtend ta seda, kis keige ennem koduukse vahel vastu tuleb.

No, ea küll. Öhte akkend laevas igavene kolin. Saand kenasti minema akata, äkist, mis teha, logi unund maale. Pole see ka suurem viga olnd. Suure ankruga toodud see maalt laeva.

Küsitud: „Palju kiirust on?“

„Kuuskümmend neli!“ olnd kohe vastus.

Selle peele antud käsk: „Prammid juure!“

Pandud siis prammid juure. Jälle küsitud: „Palju on?“

„Seitsekümmend kaheksa,“ olnd vastus.

Nüüd antud käsk: „Reilid juure!“

Pärast reilide juurepanemist küsitud: „Palju on?“

Kohe vastatud: „Kaheksakümmend kaks!“

Siis kapten ütlend inglise keeles: „Ea küll!“

Üks madrus vaatend välja. Väljas olnd nii kange tuul, et viind madrusel peenaha keige iustega. Siis kapten küsind jälle: „Kuidas on?“

Vastatud: „Punane tuli!“

Siis olnd vastus: „Sinine tuli!“

Selle järge tulnd vastus: „Kollane tuli!“

Ning viimaks vastatud: „Must tuli!“

Ollandimaal olnd üks kirik ning siis lae söitend kiriku lukiaugust läbi. Oomiguks olnd lae Amburgis.

Kapten saatend ennem mihe ütlema, et nad tulavad, ning käskind naise ema neid vastu vötma tulla. See vanaeit olnd nii suureks tüliks, et ta nii sant inimene olnd, ning see olnd önneks, kui sellest lahti saand. Vööras mees ütlend, et teda on petetud, äga olga kaup kaubaks. Siis vöttend vanaeide ning läind.

Jutustanud Jaan Hannus, 56-a, Kipi külast (Kihelkonna kihelkond). Kirja pannud Heino Tarkin 1947. a (RKM II 2, 337/40 (33)). [Vrd ATU 313]

Sõnaseletused:
logi – riist laeva kiiruse mõõtmiseks
prammid – praampurjed
reilid – roilpurjed
peele – peale
peenaha keige iustega – peanaha kõige juustega
selle järge – pärast seda
Ollandimaal – Hollandis
lukiaugust – lukuaugust
lae – laev
Amburgis – Hamburgis
sant – halb
äga olga – aga olgu

Kooljas meheks

Ühekorra olnd üks naine. Ta mees olnd surnd. Naisel olnd üksi sant ning igava elada ning ta tahtand, et mees teda ka eese juure viiks. Ning mees tulnd ka ühe öhta kahe musta täkuga järele. Naine läind suure röömuga mehele seltsi.

Saand tee peale söitma, siis mees küsind: „Kas on irm ka, kui kooljas söidab?“

Naine polla sellest midagid aru saand. Niid naine näind (kuupaistega ilm olnd), et varju pole olnd äi ees äga taga. Ning obused söitvad, aga kuulda pole midagi. Ning naisel akkand nii suur irm, et see pole ikka änam öige mees.

Tee ääres olnd üks körts ning naine läind sönna sisse ning ütlend mehele, et ole sa nii kaua vällas. Naine läind sisse ning rääkind körtsimehele äe, et asi on söuke ning söuke, et vanatont on ise kahe musta obusega öues ning oodab mind, et mind pörgu viia. Ladund siis körtsimehega keiksugu kola ukse ede ning lugend mütu issameied peele. Vanatondil läind oodates ka kahtlaseks ning akkand kolistama. Küll tahtand uksest, küll aknast sisse tulla, aga igal pool olnd vägevad ristid ees. Müristand ulk aega, ning viimaks olnd üsna aknast sisse tulemas. Aga siis kukk lauland ning vanakuri kadund kohe äe.

Naine läind omiku koju ning pole änam julgen mötelda, et mees taale järge tuleks. Oleks aga must mees teda äe viind, see oleks teda kindlasti pörgu viind ning siis oleks vanakuradil jälle üks ing rohkem.

Jutustanud Miina Võlmre, s 1875. a, Kirikukülast (Kaarma kihelkond). Kirja pannud Luule Meister 1947. a (RKM II 6, 145/7 (14)). [ATU 365]

Sõnaseletused:
kooljas – surnu
sant – halb
eese – enda
polla – polevat
niid – nüüd
äi .. äga – ei .. ega
vällas – väljas
ede – ette
lugend mütu issameied peele – lugend mitu meieisapalvet peale
julgen – julgenud

„Olga nagut on!“

Ühes talus olnd pulmad. Peremees saatand sulase seks ajaks metsa puid raiuma, see pole süia ega juua ega miskit saand. Sulane läind metsa.

Äkist tulnd üks all vanamees sulase juure ja räekind: „Mis sa sii raiud, eesel kodu pulmad.“

Sulane rääkind asja äe. Vanamees ütlend: „Ma anna soole kaks söna: „Olga nagut on ja olga nagut enne oli“.“

Sulane tänand, läind kojuse. Peremees kärkind: „Mes sa koju tulid!“

Sulane ütlend, et ta tahab ka pulmi pidada ja akkand ka sööma ning jooma.

Öhtu jöudand käde, peimees ja ruut läind magama, oidand üksteise ümbert kindi. Sulane üidand ukse vahelt sisse: „Olga nagut on!“

Oomigu tulnd käde. Äi ruut ning peimees saa änam üksteisest lahti. Küll keigest jöust ägand. Viimaks akkand keige pulmalistega arsti juure minema. Jögi olnd ees. Inimesed vettand riided kainu ja – läbi vee minema. Saand keske jöge, sulane üidand: „Olga nagut on!“

Keigil jäend riided kainu – äi saa selga panna.

Saand aru, et sulase töö – kaiband kohtule. Sulane viidud tapmisele. Pandud püssid akkama, tahetud lasta, aga sulane üidand: „Olga nagut on!“

Äi mehed saa lasta.

Siis akkand peimees ja ruut sulast paluma, luband poole talukohta ning raha. Sulane ütlend: „Olga nagut enne oli.“

Need saand lahti. Teised pulmalised akkand keik paluma, luband üht-teist. Sulane laskand need ka vabaks ja saand rikkaks meheks.

Jutustanud August Kunstmann, 60-a, Muratsi külast (Kaarma kihelkond). Kirja pannud Endel Reinart 1947. a (RKM II 3, 235/7 (8)). [ATU 571B]

Sõnaseletused:
eesel – endal
olga nagut – olgu nii kui
kojuse – koju
jöudand käde – jõudnud kätte
peimees ja ruut – peigmees ja pruut
vettand riided kainu – võtnud riided kaenlasse

Vana Miina Väärdi muistne jutustus

Vanasti kasvand ühes talus üles peretütar ja vaenelaps. Ema oli peretütard väga ellitand. See olnd väga laisk, tige ja sönakuulmata. Vaenelaps olnd väga ea südamega ja täitnud nobedasti vöeraema käsku. Siiski olnd vaeselapse elu väga alb – ei tahetud temale öieti süiagi anda.

Kord küpsetand perenaine leiba ja annud köikidel paistekakku maitseda. Vaenelaps palund omale ka. Perenaine kaapind küna küljest natukene, viskand ukse taha ja ütlend: „Mine suhu!“

Vaeselapse köht olnd tühi, läind ära vötma, pätsike akand jooksma, vaenelaps jookseb järele.

Tee peal tulnd tal lammas vastu ja palund: „Niida mind ära,“ luband pooled villad vaeselapsele. Vaenelaps niitnud lamba ära, aga ei ole villa sugugi omale vötnud. Jälle päts jooksnud edasi. Vaenelaps jooksnud järele.

Teel tulnd lehm vastu ja palund ennast lüpsta. Vaenelaps lüpsnud lehma ära ja pannud köik piima lüpsikuga lehma sarvi, et küll lehm poole talle oli luband.

Päts läind jälle edasi, vaenelaps järele. Kaevu ääres seisnud obune ja palund ennast joota. Luband selle eest teda edasi söiduta. Vaenelaps jootnud obuse ära, aga ei ole mitte ta selga istund.

Päts läind edasi ja jäänd ühe urtsiku ette seisma. Siin eland üks vanaemake. See ütlend lapsele: „Ole ea laps ja küta saun sojaks ja vihtle mind puhtaks.“

Kui ahi oli sojaks köetud ja saun soe, ütlend vanake: „Vöta mind nüüd juuksid pidi järele ja kisu sauna.“ Saunas käskind ennast vitstega vihelda. Vaenelaps vötnud vanaeide ilusti sülle ja talund sauna ja teind kena viha ja vihtlend sellega vanaeide puhtaks. Pärast vihtlemist viind eit vaeselapse ühte kambri, kus olnd palju väikesi kastikesi – möned väga ilusad kullast ja möned puust. Nüüd eit ütlend, et valitse nüüd üks omale vaevapalgaks. Vaenelaps valind alandliku meelega köige alvema. Vanake ütlend: „Mine nüüd kodu, kutsu sugulased ja tuttavad kogu ja tee kastike lahti. Küll siis näed, mis säel sees on.“

Vaenelaps läind koju ja teind nönda, kui kästud. Kastike olnd kulda ja kallid kiva täis.

Perenaine tahtnud ära vötta, aga nägijad palju, ei ole julgend. Teinekord, kui perenaine jälle leiba küpsetand, annud köikidele, ka vaeselapsele, aga oma tütrele viskand ukse taha.

Perenaise tütar läind ära vötma. Katsekakk paneb jooksma. Teel tuleb lammas vastu, palub ennast niita. Tüdruk niitnud lamba ära ja vötnud villad köige raudadega omale.

Päts jookseb edasi. Lehm tulnd vastu, lüpsik sarvis, ja palub ennast lüpsta. Tüdruk lüpsab lehma ära, joob piima ära, mis üle jäend, viskab köige lüpsikuga kraavi.

Obust ta ei jootnudki.

Vanakest ta söimand tigedalt. Saunas teind nii, kui teda käskind. Pärast sauna valitsend omale köige toredama kasti.

Kodus kutsund ka köik sugulased kokku, aga vaestlast ei kutsund vaatama. Aga kastist tulnd tuld ja törva välja. Sugulased päesend vaevaga minema ilma armita. Aga emal ja tütrel jäend eluks ajaks tulearmid ja törvaplekid palge.

Jutustanud Miina Väärt Hakjala külast (Kaarma kihelkond). Kirja pannud Tiina Õunpuu Kuressaares 1938. a (ERA II 187, 484/9 (8)). [ATU 480]

Sõnaseletused
paistekakk – ahjusuus tule paistel küpsetatud pätsike
talund – kandnud
valitse – vali välja
kallid kiva – kalleid kive, s.t kalliskive
köige raudadega – koos lambapügamisraudadega
sarvis – sarvede otsas

Usside aukus

Vanal ajal olnd ühe pere koplis ussi pesa. Peremehe poeg läind kord laupäeva öhtul kopli köndima, kuni puder, mis tulel oli olnd, valmis saaks. Koplis leidnud ta ussi pesa. Näind, suur auk läind maa sisse. Tema akand jalaga auku sorkima, kukkund aga va mees korraga sügavase auku. Tüki aja pärast, kui kukkumise ehmatusest oli vähe toibund, vaatand ta ümber. Nüüd näind ta, et ta ühes suures laialises ruumis on ja tema ümber tuhandate suuri ja väikesi ussisi. Üks olnd köige suurem, nagu suur palk ja kuldkroon olnd temal peas. Ussisi nii palju oma ümber nähes akand poiss kartusest värisema. Köige suurem uss seda märgates ütelnud taale: „Ära karda midagi, need ei tee sulle ükski alba!“

Poiss seda kuuldes saand julgemaks, akand vaatama, kuidas jälle tagasi saab, aga miski nöu pole aitand, sest auk oli väga sügav olnd.

Viimati akand ta süia tahtma, köht olnd öige ele. Ta näind, et ussid ühte kivi käind noolimas, mida ka teda kästud teha. Ta läind ja lakkund nöndasama ka kivi ning kohe oli ta söömatahtmine ära kadund. Nönda teind ta iga kord, kui oli söömatahtmist tundnud.

Aeg läind poisil igavaks. Ta tahtnud jälle maa peal olla. Köige suurem uss vötnud ta oma turja peale ja toond üles ning pand ta augu äärele. Poiss läind koju ja küsind kohe uksest sisse astudes: „Kas mulle ka pudru oitsite?“

Pererahvas kohkund ära, et vööras inimene sisse tulles neilt kohe pudru küsib, arvand nödrameeltse olevad. Siin näind nüüd poiss ise ka, et köik inimesed temale vöörad olnd. Ta räekind oma juhtumise teistele. Need imetlend seda ja ütlend, et sest ajast, kui tema oli ära kadund, tervet kolmkümmend aastat tagasi on. Nönda oli siis peremehe poeg kolmkümmend aastat usside aukus, kuna ta ise möne tunni arvas ennast seal viibivad.

Jutustanud K. Matsalo Jämaja kihelkonnast. Kirja pannud Andrei Kuldsaar 1896. a (E 28701/4 (6)). [ATU 672D]

Sõnaseletused:
laialises ruumis – avaras ruumis
tuhandate – tuhandete kaupa
köht olnd öige ele – kõht olnud õige hele, s.t tühi
pand – pannud
arvand nödrameeltse olevad – arvanud nõrdameelse olevat
imetlend – imestanud

Miks merevesi soolane

Üks vana soldat olnd, saand kroonuteenistusest lahti. Suguvösa polnd, tuttavaid polnd, teenistust polnd, ei olnd änam kuhugi minna. Siis on ta niisaa ulkund metsa ja maad mööda ringi, püksi otsad üles kööverdud. Möne pääva saand süüa, teise pääva pole saand, noppind metsast marju ja eland jälle.

Joudnud ühekorra suurest metsast välja, kurivaim ehk öölus tulnd vastu, küsind soldati kääst: „Anna nüid see mulle, mes sul seltsis on!“

Soldat öölnud: „Mul ei ole midagit seltsis varandust!“

Kurivaim ajand peele: „Anna aga anna varandus, mis sul on, minule!“

Soldat akand viimaks arvama, et ju mul midagit on, mis vanale meeldib ja küsind vasta: „Mis sa mulle vastu annad?“

Kurivaim on luband taale anda niukese masina, mis teeb köiki, mis aga käsid. Tasuks on ta tahtnud saaja soldati vanu pükse. Soldat olnd nöus. Metsast läbi minnes oli kukkund jaanipää öösi soldatile sönajalaöis püksisääre sisse, soldat ei ole aga sellest täädnud. Annud püksid kuradile ja saand masina vastu. Käskind siis masinal endale uued riided muretseda, maja ehita. Ja see teind köike, mida mees tahtnud. Teised olnd kadedad, akand uurima, kust vaene soldat köik saab. Viimaks on salaja akand kuulma ja kuulnud, kui soldat ütelnud: „Tee mulle süüa!“

Naabrid tahtsid soldati kääst seda ära osta. Seda masinat saand ka üks kaupmees kuulda. Tahtnud ära osta. Soldat müindki masina kaupmehele maha. Kaupmees mötelnud. „Mis ma nüid keige esite lase valmista, laevad mul on, keik mul on. Tarvis lasta üks laevatäis soola teha, seda peab vädama ikka väljast!“

Viind masina laeva ning käskind jahvatada. Laev saand masina jahvatamisest täis. Masin jahvatand ikka edasi. Viimati laev vajund pöhja keige soola, mehe ja masinaga. Masin aga jahvatab merepöhjas ikka edasi. Ja sellest ongi merevesi soolane.

Jutustanud Aleksei Sadam, s 1896. a, Üüdibe külast (Anseküla kihelkond). Kirja pannud Amanda Raadla 1937. a (ERA II 157, 176/8 (136)). [ATU 565]

Sõnaseletused:
niisaa – niisama
teise pääva – teisel päeval
kööverdud – keeratud
öölus – õelus, kurivaim
seltsis – kaasas
ajand peele – ajanud peale, mangunud
saaja – saada
täädnud – teadnud
ehita – ehitada