Vanal ajal on olnd seiksid pölvepitkusi mehi olnd. Ükskord oli läind Pahavalla külast Kingli, nüüd Laimjala vallast vana Pölde Hans karjamaale mere ääre ka luusima. Allikamäel kuulnud kadakapöesaste sees seikse igavese kisa ja kära. Hans astund ka ligemale vaatama, mis kära sääl on.

Ligemale jöudes näeb vana Hans: kolm pölvepitkust meest riidlevad – kiskuvad küündega, närivad ammastega. Vana Hans läind juure, küsind: „Mispärast teie siin riidlete?“

Mehed jätnud ka riidlemise jälle ja akand vana Hansule kenast rääkima: „Meie riidleme oma isa päranduse pärast. Isa suri ära ja jättis meile päranduseks ühe kübara, kepi ja kingad – ning kepp, kübar ja kingad olnd ka sääl maas. Vana Hans ütelnd: „Mis sääl riielda on? Igaüks saab ühe asja.“

Mehed jälle seletand vana Hansule, et nende asjadel pole üksikuld miskid väärtust: need asjad – kübar, kepp ja kingad – peavad köik ühel olema, nendel on siis seike omadus – kui [saad] kübara pähe, näed igale poole nii kaugele, kut sa tahad, ja kui sa kingad jalga paned, oled kohe sääl, kus sa tahad minna, ja kui kepp so käes on, keda sa kepiga see sureb ära, ja keda sa kepiga pistad, see kaob ära, paljast veetilk jääb maha jälle. Vana Hans kuulan selle jutu ära ja ütelnd: „Ut, ma vaatan ka neid asju, kas on nönda.“

Pölvepikused mehed luband ka vaadata. Vana Pölde Hans pannud kübara piha, vaadant: „Jah, sellega näeb kaugele küll, aga kudas nende kingadega lugu on?“

Pannund kingad jalga, katsund jalgu liiguta. „Jah, tösi jah, kerged küll, aga kepp?“

Väiksed vennad pole ka keppi keelnud mitte vana Hansule katsumast. Vana Hans vötnud kepi kätte, vaadand seda, pöörnud iga otsa ja külge, äkist teind nobe liigutuse, pistnud iga ärjapölvlast korra kepi otsaga, nenda olnd need kolm venda köik kadund, maha jäänd kolm veetilka.

Nüüd olid asjad vana Hansu omad. Hans läind körgese mäe otsa, ise mötlend kuulujutu järge – Kuramaal olle ea elada. Ut, ma vaata korra ja vaadand: „Jah, seal on elu ea!“

Liigutand korra jalgu ärjapölvlase kingadega ja olndki Kuramaal ja olnd ka ea elada – süia, juua olnd east.

Kui vana Hans niimoodi kauemad aega Kuramaal söönd ja magand oli, siis läind üks pühapäev uluaega viitma välja luusima. Sääl tulnd mötte peale: „Äi tea, mis mo va Reet peaks Saaremaal Pöldel koa tegema?“

Pannund kübra pähe, vaadand – vana Reet keedab oasuppi, kuivat sealiha sisse pannund, mis just vana Hansul köige maitsevam toit. Hans säält kohe ärjapölvlase kingad jalga, liigutand korra jalgu ja olndki Saaremaal Pahavalla külas Pölde öues.

Hans astub uksest sisse tuba ja oaleeme katel keebki tulel. Vana Reet ise muiel näoga juures. Hans söönd oaleent köhu täis ja eitnud puhkama. Pääle selle pole enam Pöldelt ära läind mitte.

Aga kus need ärjapölvlase pärandus – kübar, kingad ja kepp – jäänd on, seda ei tea keegi. Neid asju pole selle sugul tänapäevani kellegil näha olnd mitte.

Kirja pannud Aleksei Lesk Pajukurdla külas (Pöide kihelkond) 1925. a (ERA II 40, 81/3). [ATU 518]

Sõnaseletused:
ärjapölvlastest – väikestest mehikestest, päkapikkudest
kokutad – koputad
jätnud jälle – jätnud järele
uluaega – jõudeaega
paljast – ainult
kuivat – kuivatatud
selle sugul – sellel sugukonnal