Mees pannun omad lihad sui kajuse, et sooja pärast ukka ei lähe. Rebane juhtund kogemata kajuse minema. Siis oli temal valu lahti, kuidas tema välja saab. Seda kana liha ka süia [ei ole] mitte ea küll. Unt tulnd ka senna kaju päele. Rebane ütlen: „Peaks sa täedma, mis ea mul on. Kas sa näed, liha mul? Tule, söber, mulle vöeraks!“
Unt läind ämbli, rebane läind selle ämbli sisse, mis kaju pöhjas olnd. Unt vajutan rebase üles. Saand teineteise kohta saand, unt küsin: „Kus sa lähed?“
Rebane: „See ikka teemeiste moed – üks tuleb, teine läheb.“
Kirja pandud Karja kihelkonnas 1877. a (H R 3, 109). [ATU 30]
Sõnaseletused:
pannun – pannud
kaju : kajuse – kaev : kaevu
oli valu lahti – oli mure
läind ämbli – läinud ämbrisse
saand teineteise kohta saand – kui nad teineteisega kohakuti saanud
teemeiste moed – teemeeste mood
Kord juhtund sääsk ja obune sönavahetusse, kus sääsk kiitnud, et ta oma meestega obuse ära vöidab.
Obune ei tahtnud seda uskuda, vaid ütelenud: „Tehke enne proomi, et ma teie tugevust nään ja usun teid, kui ühte vägevad sugu tean austada.“
Sääsk kutsund omad mehed kogu ja asund siis ühes parves obuse kallale. Obune lasknud sääsed oma kallale tulla ja küsind: „Olete nüüd köik koos ja tugevast töös?“
Esimees üüdnud röömsal äälel: „Jah,“ sest ta arvand, et obune armu akab paluma.
Obune lasknud end maha, kikerdand maas köik surnuks. Üks pääsend veel elusalt ära. See ütelnud: „Oleks meil üks mees veel olnd, siis oleks vöit meie olnd: maha saime küll, aga ei jöudnud nahka ära nülgeda.“
Nii jäänd siis sääsk ikka vöitjaks.
Kirja pannud Willem Mägi Aru vallas (Karja kihelkond) 1889. a (EKS 4º 5, 881 (1007)). [ATU 281]
Sõnaseletused:
ütelenud – ütelnud
tehke proomi – tehke proovi
lasknud end maha – heitnud pikali
kikerdand – püherdanud
Eer vaatand ja ütlend: „Ma tea küll, mis asi sa oled, aga ma natuke just katsu, onts see imal rasu vöi soolane.“
Nönda pannund – mauksti!
Jutustanud Laas Lepp, 75-a, Purtsa külast (Karja kihelkond). Kirja pannud Kaljo Lepp 1938. a (ERA II 201, 276 (55)).
Sõnaseletused:
eerele – hiirele (häälikuline kuju ei ole murdeomane)
lauss – lõks
onts – kas on
imal rasu – mage rasv
pannund – pannud
mauksti – helijäljendussõna
Oli sügise, kui noormehed mandrilt rahakolidega olid koju tulnd, korraldasid nad Völube körtsis ühel pühapa öhtul omavahelise olengu, kust ka ligemalt külade neiud ja pillimees ei puudund.
Pillimees oli kaugelt tuntud torupilli Villem. Ta vöttis aset körtsitoa aknalaua peale, kus teda ei saand keegi segama tulla. Ja noormehed ooldasid selle eest, et tal janu ei akkaks. Nad panid talle viina-ölut käeulatuse, sest Villem teadis ise, mellal ta ühte ja teist vöttis.
Ja siis öö pääle, kui Villemil maitsmise ja aistmise meeled akkasid juba tuhmuma, panid nad selle viina ölle ulka, aga seda ei kannatand Villem enam välja – ta jäi tukkuma, torupill köhu all. Kui siis ükskord ärkas, oli köik vaikne ja pime. Ta kobas enda ümber, kui ta leidis öllekruusi ja viinaklaasi, siis teadis ta, kus ta asub.
Villem tühjendas öhtuse ülejäägi korralikult kaelakandeks ära ja akkas koju ristlema. Ta teadis väga ästi, kus seisab Roobaka küla. See tee oli talle sama tuntud kui kodus toa ja kaevu vahe tee.
Ta oli juba teel, olgugi et ta kaks sammu edasi ja ühe tagasi astus, lootis ta siiski kodu poole minevad. Oli ta nii rändand ja okste seas ragistand, pörkas ta kogu ninapidi, kes talle teed ei tahtnud anda. Villem katsus vastast kääga: see oli külm ja kole robeline. Villem ei tahtnud tüli ja astus teelt körvale, rühkis edasi ja leidis viimaks jalgadega teeraja üles, mis tal juba ammu käest oli kaduma läind.
Kui ta siis veel kuulis ane äält, arvas, et varsi olen Jöe Priidu anede lauda taga väljas. Ane ääl läks korrast valjemaks ja Villem akkas ka ruttama, et ennem koju saada. Kui ta oli juba ane nina all, kadus tal korraga maa jalgade alt ära. Nüüd oli tal orjendeerumise vöime selge: ta oli kukkund undiauku Rääma metsas. Ane, kes teda senna oli meelitand, seisis korviga kessed auku lati otsas. Villem oli siiski iljaks jäänd, sest vösavillem oli juba enne teda augus ja näitas uustulnukile kahte küündlatuld.
Kui siis ommikul Roobaka küla mehed öö saaki jägama tulid, arvasid nad, et vähemalt kümme unti peaks aukus olema, sest lae kate oli köik segamine. Aga nende imestus oli küll suur, kui torupilli Villem neile alt vastu vahtis. Nad tömbasid ta august välja ja Villemil oli esimine töö torupilli vasta puud löhkuda, kuni sellel tükid järele jäid.
Kirja pannud Mihkel Ohakas, pärit Karja kihelkonnast, oma mälestuste järgi Tallinnas 1960. a (RKM II 99, 21/3). [ATU 168]
Meela ja Laadjala möisate vahelt jooseb läbi suur Leemessülla jögi. Sääl kuhas, kus jögi maantee alt läbi jooseb, kasusid vanast jöö ääres vanad suured lepad. Jöös oli sääl kuhas sügav koht ja sääl elan näkk. See näkk kimbutan ilisi linnalisi, kohutan obusi ja inimesi. Mütu obust olid sääl kuhas löhkuma kohkun. Pääva aegu muutn näkk ennast asjaks ja oln sedasi jöö ääres maas. Küll oln ta mönekorra linnasai, mönekorra liigendis nuga ja uur. Kes söukse asja ää vettis ja tasku pani, selle näkk jöge viis.
Niid on lepad maha veetud ja pole sääl näkki ka enam kedagi näin.
Jutustanud Aleks Aedmaa, s 1898. a, Pamma külast (Karja kihelkond). Kirja pannud Oskar Grepp 1940. a (ERA II 276, 258 (32)).
Sõnaseletused:
Meela – Meedla
Leemessülla – ka Lehmisülla või Lehmissalu
jögi : jöö – jõgi : jõe
liigendis nuga – liigendnuga
vettis, veetud – võttis, võetud
näi – näinud
Näätsa, va Vääri Mart rääkis, et ta ise olle vanakuradiga rindupidi koos oln. Ta läin ühe öhta, söökoorm pääl, sepale – vanasti inimesed viisid ikka ise sööd sepale, kui nad midagi tegid vöi lasid tiha.
Oln talvine aeg, lumi oln maas. Läin juba öhtale, kuu paistn juba taevast ka. Jöudn sönna kuskile Völube körtsi taha, kui tunnun äkist, kudas kedagid istun ree taguotsele. Äi tee väljagid, et ta vööra ree pääl on, äi lausu musta äga valged.
Kus va Mart oln ikka ise ka tugev ja julge mees, pole söukest narritamist kannatan ja käratan üsna varsti: „Kas sa kurat saad siit otsa päält vöi ma tömma soole ühe piitsaga!“
Äi ühtid, ikka tagumine ots raske kut tina, obu venitab ees, igine – loom väsin ka. Pole sääl pitka tükki midagid änam oln, kui vana Mart kähman teisele ühe tagatsikätt.
Kus siis sasin teised kogu. Otse ree pääl oln rindupidi koos, tampin köik sööd puruks ja ajan üle ree ääre maha, aga järge polle kumbkid annun. Kui ikka Mart olle kuu pool oln, siis polle taal midagid äda oln, sellepärast katsun ta ikka kuu poole oida. Siis oln teine ta kää kut tuustakas. Aga kui vanasarviline ise kuu poole saan, oln Mardil üsna peenike kää. Nönda rübelen sääl ree pääl kukelauluni, siis kadun vanasarviline äkist Mardi käte vahelt ää.
Nee sööunnikud, mis nad ree päält maha olid ajan, olid veel üsna iljuti teine teibol teed näha, ehk nüid on rohi pääle kasun vöi nooremad inimesed laiali ajan.
Mart ise ütlen: „Olen ikka ise ka mees, et pole tahta, aga oli see teine ka kange küll, vägisi tahtis inge kinni matta.“
Jutustanud Priidu Pärnapuu, 68-a, pärit Laugu külast (Karja kihelkond). Kirja pannud Olev Jõgi Parasmetsa külas 1939. a (ERA II 277, 143/4 (5)). [Aa S 35]
Sõnaseletused:
näätsa – näed sa
olle – olevat
söökoorm – söekoorem
süsi : sööd – süsi : söed
läin juba öhtale – õhtu oli juba saabunud
Völube – Võlupe
tunnun äkist – tundnud äkki
äi ühtid – ei midagi
loom väsin – loom on väsinud
pole sääl pitka tükki midagid änam oln – ei läinud kaua aega
sasin teised kogu – haaranud teineteisest kinni
järge polle annun – järele ei olevat andnud
ta kää – tema käes
oln Mardil üsna peenike kää – olnud Mardil häda käes
rübelen – rüselenud
teibol – teisel pool
See katel asub Täätsi Tammikus. Seal läheduses eland Viiu on rääkind seda juttu.
Oli olnd kena vaikne suvine öö, tema magand rahulikult. Keegi tuleb ja üüab: „Mine kell 12 öösel teed mööda tammikunsse ja seal tee äärdes on üks iigla vana tamm ja tammest möni samm eemal asub kast kullaga, kuid ära sa seda kellegile räägi.“
Viiu ei julgend kesköö aegu üksinda minna, sest arvas, kes teab, mis temaga vöib äkki juhtuda.
Jöudis teine öö ja jälle üüdis ääl niisama kui mineval öölgi. Viiu ikka ei julgend minna. Kolmandal ööl tuli jällegi see ääl, üüdis niisama jällegi, kuid viimati läks ta nutuga minema. Kuid Viiu ei julgend ikkagi minna.
Viimati oli ta ka teistele ümbruskonna inimestele seda rääkind ja olid läind seda kohta otsima. Nemad olid selle koha üles leidnud, kuid kullakasti ei olnd enam, vaid kasti ase oli ainult järel.
Tänapäevani ei teata seda, kes seda temale ütles ja kes selle kullakasti siis ära viis.
Jutustanud Juulia Seema, 44-a, pärit Ratla külast (Karja kihelkond). Kirja pannud Herbert Seema 1939. a (ERA II 230, 68/70 (5)).
Vanasti elan sääl taga Pahapilli kantis üks Täri Antsu nimeline mees. See oli ka maailmatu vigurimees ja nöid oln ja vanakuradiga ühendust pidan.
Ühekorra paar meest läin oomiku aegu ta majast mööda ja näin, et Ants oli oma aida katuse köik päält ära luhkun. Mehed mötlema: „Mis imet see Ants oma uie aida katuse on päält maha raasin?“ Kui aga öhta neesammad mehed olid säält mööda tuln, oln aida katus uiest pääle tehtud, köik uus ja ea töö, ja vana Ants üksi pannun veel viimasi vihkusi pääle.
No teine mees siis ütlen: „Ma arva, et see mitte öiguse asi äi ole: kudas jöudis vana Ants üksi ühe päävaga nii suure katuse pääle tiha?“
See mees oln juba kolmandad korda naisemees ja taal oln see sörmus seltsis, mis kolm korda laulatuse alt on läbi käin. Vötn selle sörmuse sörmest ära ja vaatan selle läbi katusele. Ja mis ta nägi? Nägi, et Ants oli katusel ja terve katus kibisen pisiksest meistest, kes teda aitan.
Jutustanud Priidu Pärnapuu, 65-a, pärit Laugu külast (Karja kihelkond). Kirja pannud Olev Jõgi Parasmetsa külas1939. a (ERA II 231, 719/21 (29)).
Sõnaseletused:
Täri Antsu nimeline mees – tuntud ka Pahapilli Andruse nime all
oomiku aegu – hommikusel ajal
ära luhkun – ära lõhkunud
see mitte öiguse asi äi ole – see ei ole õige asi
kibisen pisiksest meistest .. aitan – kihanud väikestest meestest .. aidanud
Ühes Parasmetsa möisa vanas pölluküinis ma ole veel üsna iljuti rahatuld näin. See oli ühe sügise, kui ma veel obusi küinis pidasi pihusi söömas. Kaks obust mool oli, va all ja körb.
Üks öhta ma oli juba obused oma kohtadele pannun ja pihud ede viskan. Ise ma pani siis kasuka alla magama. Koer oli mool ka seltsis ja mängisi veel tüki aega sellega kasuka all. Siis ma äkist nää: ühe uksepoolse kivisimpsi körvas paistab pisike tuleleek. Oleks ta siis arilik tuleke oln – ikka jälle söuke sinikas valgus. Leek kasus ja oli varsti nagut suure luua suurdune. Ma mötlesi kohe, et see rahatuli on. Ajasi siis püsti ja akkasi ligemale minema. Siis tekkis leegi kuhale veel tulekera, mis pikki sädemid välja pirtsas. Ma oli aga loll küll: oleks vöin mütsi sönna pääle vissata, siis oleks mütsitääve kuldraha saan, vöi oleks vöin piibu pääle tuld küsida: oleks kühvliga vissatud. Pole aga möistn muud tiha, kui vötsi tikuga tuld, siis oli korraga köik kadun ja uiest püme. Ja kohe ma rumal rääksi sellest igaühele.
Kui kedagid sellest tääda poleks saan, oleks ehk aasta pärast jälle näitan.
Jutustanud Priidu Pärnapuu, 65-a, pärit Laugu külast (Karja kihelkond). Kirja pannud Olev Jõgi Parasmetsa külas 1939. a (ERA II 231, 681/3 (5)).
Sõnaseletused:
ma pani magama – ma heitsin magama
pihusi – aganaid
kivisimpsi – kivisimsi
suurdune – suurune
pirtsas – pritsis
oleks vöin vissata – oleksin võinud visata
vötsi tikuga tuld – süütasin tuletiku
uiest püme – uuesti pime
tääda poleks saan –teada ei oleks saanud
näitan – näidanud
Vanasti ei tohtind ükski naisterahvas palja pääga välja minna. Kui keegi oli läind, siis olnd sellel suur karistus. Aga üks naisterahvas just vihameele pärast läind palja pääga välja ja ise mötelnud, et mis sellest siis ikka on.
Seal ligidal oli olnd suur tammik ja seal olid eland aldjad. Kui aldjad seda olid aga näind, et üks naisterahvas palja pääga väljas on, läind ja ütelnud kohe naisterahvale, nüüd on siin pöline tammik ja aldjad elavad siin, aga selsamal silmapilgul vajugu see pöline tammik maa pöhja ning järele jäägu vaid lage Pahila soo.
Ja sellest ajast peale ongi see soo Pahila soo nime all.
Jutustanud Priidu Vaet, 57-a, Lõpi külast (Karja kihelkond). Kirja pannud Amilde Vaet 1939. a (ERA II 230, 79/80 (4)).
Vanal ajal ütlend üks väga vihane uss: „Oleks Jumal mulle jalad alla loond, siis [oleksin] mina ühe ööga üheksma maja uksed kinni pannud selle viisiga, et sääl keik oleksin surmand.“
Et taevaisa ooplemist ei kannata, siis löönd tema see kihvtise looma pooleks ja ütlend: „Et sa mind oled vihastand, tahan ma sind nüüd pooleks lüüa: üks pool merese keige magusamaks kalaks ja teine pool maa peale köige näotumaks ussiks.“
Nenda on siis jäänd angeriakala keige enam ussi nägu. Ja küü-uss – lühike, jäme ja köva ja abras kui ära mädanend vitsaraag.
Kirja pannud Karl Gustav Jansen Karja kihelkonnas 1870. a-tel (H I 4, 561/2 (3)). [Aa US 62]
Jänes oli nii arge loom, keik ajasid teda taga, ta akkand Saaremaalt ää minema. Lambad olid tast kohkund, siis ta akkand naerama, naerand moku löhki. Seda ma olen kuulnd, et ta röömu pärast olla moku luhki naernd. Kui ta oli akkand ää minema, siis ta jättand oma rasvad kadaka kaela, et ta ea kerge kargama on. Sellepärast jänesel polla rasvasi. Kadakal olla rasvad. Need kollased (seened vist) kadaka küljes olla jänese rasvad.
Jutustanud Maria Lepp, s 1869. a, pärit Liikülast (Karja kihelkond). Kirja pannud Kaljo Lepp Mustjala kihelkonnas 1939. a (ERA II 260, 468 (78)). [ATU 70]
Ennemuiste tahtnud vanakurat ka üht loomasugu luua, mis siis ka tema käsu ja valitsuse all pidid olema.
Tema läind ühe suure paksu metsa sisse, teind seal suure vaevaga sauest (mis sellepärast ka undisaueks peab üütama) kaks elaja keha valmis, üht isast ja teist emast sugu. Kui nüüd muidu keik valmis olnd, aga mitte veel inge sees, siis katsund tema puhumisega neile inge anda. Ta puhund keigest väest tuult undi kehase. Keha paisund küll jämemaks ja näitand, kui oleks ta kippuma akkand. Siis olnd ta väga röömus, et ta töö korda läheb. Aga kui ta puhumist järge jätnud, ajand unt tuult, mis sisse aetud, jälle välja ja ise jäend liikumata oma loomise paiga pääle. Nenda teind tema kolm korda, aga unt ei töusnud ilmaskis.
Kui vana undilooja nüüd selged aru oli saand, et omast väest undile inge ei vöind anda, siis läind tema Jumala käest nöu küsima. Jumal öpetand teda nenda ja ütelnud: „Ütle köva äälega: unt touse üles, murra kurat ära.“
Kurat läind oma loodud ingeta looma juure, langend suure paksu kuusepöesa taga köhule maha ja ütlend siis tasase äälega: „Unt töuse maast üles, murra kurat ää.“
Aga unt ei töusnud ühtegi. Ta ütelnud teist kord needsamad sanad natuke valjumalt, aga ikka veel nenda tasa, et kui unt töuseks, aru ei saaks, kuspool tema ääl olnd. Aga unt jäend ikka vaga. Viimaks üsna pahase meelega üüdnud ta öige kärmest: „Unt töuse üles, murra kurat ää.“
Unt töusnud maast üles ja akand selle pöesa poole minema, kus tema va looja köhuli maas oli. Kui nüüd vanamees seda näind, jooksnud ta suure rutuga puu otsa ja jäänd sedaviisi undist puutumata.
Aga tema viha käie tänapäävani ikka veel ta kohe, nenda et ta iga kord teda murraks, kui ta aga kätte saaks.
Kirja pannud Karl Gustav Jansen Karja kihelkonnas 1870. a-tel (H I 4, 560 (1)). [Aa US 39]
Sõnaseletused:
sau – savi
kippuma – liigutama
selged aru oli saand, et omast väest – oli selgelt mõistnud, et oma jõuga
touse – tõuse
langend – heitnud
sanad – sõnad
vaga – vakka
kärmest – valjusti
viha käie ta kohe – viha käivat tema vastu, s.t olevat tema peale vihane
Varas, varas on su nimi,
varas viis mu söpra ää.
Ui trii, trallallaa,
kus ma jälle teise saan?
Tule, tule tuike,
kuku sa mu kaenlase!
Istutakse või seistakse paarides. Üks on üksik, see läheb laulu ajal mõne paari juurde ja võtab sealt endale paarilise. Üksi jäänud mängija läheb ringi keskele ja „varas” võtab tema koha. Uus paar võib ka tantsida (selleks võib „Ui trii …” osa korrata).
Mäng algab uuesti ja üksikuks jäänud mängija võib algussõnade ajal näidata (või pöörduda lauldes) „varga” poole. Seejärel varastab ta endale uue paarilise ja kõik kordub samamoodi.
Kui need sõnad tunduvad lastele sobimatud, võib alates kolmandast värsist laulda ka:
Ui trii, trallallaa,
ui trii trallallaa,
Aga sest ei ole lugu,
uue saan ja parema.
Laulab Miia Rand, 71-a, Õeste külast (Karja kihelkond). Kogunud Lilia Briedis 1959. a (RKM, Mgn. II 197 c).
Eit tegi püksid,
taat tegi püksid,
enesel olid enne püksid.
Siis said kokku kolmed püksid,
kokku kolmed uued püksid.
Kollased olid kosjapüksid,
punased olid pulmapüksid,
valged need olid varrupüksid,
sinised olid sillupüksid.
Ringmängu mängimiseks on mitu võimalust. Saaremaal on mängitud nii, et laulu aeglase osa ajal käiakse ringis, ringi sees võib olla paar mängijat. Kiire osa ajal seesolijad tantsivad ja pärast seda võivad nad valida ringist enda asemele uued seesolijad. Mängida võib ka nii, et kiire osa ajal tantsib terve ring – ringisolijad hüppavad „varese moodi“ või galoppi (kas ühes suunas või kõigepealt ühes, siis teises suunas; sees ei pea keegi olema).
Ringmängu võib mängida veel ka paariliste vahetamisega. Ringisolijaid on paarisarv, keegi on ringi keskel üksi. Aeglase osa ajal kõnnitakse ringis ja lauldakse, kiire osa ajal lastakse kätest lahti ja otsitakse endale paariline. Kes üksikuks jääb, läheb ringi sisse.
Sõnu täienduseks:
Vares, vaga linnukene
lendas linna uulitsale,
säält tema lendas katuksele,
körtsimamma matuksele.
Tiilut-tiilut teele minna,
meil pole pastlaid jalga panna,
pastlad alles paikamata,
paelad peale panemata.
Laulab Miili Ots, 40-a, Nõmme külast (Karja kihelkond). Kogunud Ottilie Kõiva 1959. a (RKM, Mgn. II 219 e). Täiendavad sõnad on eri ajal kirja pandud Kaarma kihelkonnast (ERA II 168, 415/20 (46); RKM II 38, 252/3).
Leeri-leeri löoke,
kus so kuldas pesake?
Toa taga tamme otsas.
Kus see tamm siis jälle sai?
Vanamees raius tamme maha.
Kus vanamees jälle sai?
Vanamees suri ära.
Kus see vanamees maha maeti?
Pika pöllu peendra alla.
Kus see peenar jälle sai?
Kiri ärg kündis peendra üles.
Kus see kiri ärg jälle sai?
Kerves tappis kirju ärja.
Kus see kerves jälle sai?
Kövasi kulutas kirve ära.
Kus see kövasi jälle sai?
Kövasi köksus kannu alla.
Kus see kand siis jälle sai?
Karu kiskus kannu üles.
Kus see karu jälle sai?
Karu läks muiste mujale maale,
jättis jäljed seia maale,
pooled jäljed Poolamaale.
Taal oli kolmi pojukest:
üks oli sääse sääreline,
teine pödra pölveline,
kolmas räimerooline.
Esimeine uine, teine luine,
kolmas kassi kaelaluine.
Üles kirjutanud Carl Allas Karja kihelkonnast (H I 4, 437/8 (2)).
Sõnaseletused:
kiri ärg – kirju härg
kövasi – luisk
kannu, kand – kännu, känd
uine – ilmselt sõnast luine tuletatud riimuv sõna
