Vanasti ei tohtind ükski naisterahvas palja pääga välja minna. Kui keegi oli läind, siis olnd sellel suur karistus. Aga üks naisterahvas just vihameele pärast läind palja pääga välja ja ise mötelnud, et mis sellest siis ikka on.

Seal ligidal oli olnd suur tammik ja seal olid eland aldjad. Kui aldjad seda olid aga näind, et üks naisterahvas palja pääga väljas on, läind ja ütelnud kohe naisterahvale, nüüd on siin pöline tammik ja aldjad elavad siin, aga selsamal silmapilgul vajugu see pöline tammik maa pöhja ning järele jäägu vaid lage Pahila soo.

Ja sellest ajast peale ongi see soo Pahila soo nime all.

Jutustanud Priidu Vaet, 57-a, Lõpi külast (Karja kihelkond). Kirja pannud Amilde Vaet 1939. a (ERA II 230, 79/80 (4)).