Ennevanast üks mees läind kooljad matma ja ta leidnd ühe koolja pealuu. Ta löönd saapaga senna pealuu pihta, ise ütlend: „Jah, inimesed rääkivad, surnud peab üles töusma. Mis siit töusmas on?“

No saand jöululaupa öhtu tulnd, koolja tulnd aga ka senna. Küsind: „Mikspärast sa mind kirguaedas löid? Nüüd pia mind selle eest sii kolm pääva ülal.“

Siis ta olnd kolm pääva sääl. Saand ta sääl olnd, siis ta ütlend mehele: „Tule nüüd mulle ka vööraks.“

Mees läind senna. Esimeseks tulnd üks suur tuba vasta. Sääl olnd suured puusepad sees, ööveldand ja raiund. See mees küsind selle koolja kääst: „Mis see tähendab?“

Koolja ütlend: „See tähendab seda, kes maailmas ühtetasa pääl teind on, kellel pole pühaped ega argipääd olnd mitte, see peab siin ka ühtetasa töös olema.“

Läind teise tuppa. Sääl olnd suured kingissepad, need ömbland nii tiitsest. See mees küsind selle koolja kääst: „Mis see tähendab?“

Koolja ütlend: „Need, kes maailmas ühtetasa teind on, sellel pole siin ka rahu mitte.“

Siis läind ta oma tuppa. Sääl olnd üks suur puu, lehed varisend päält ja kasund pääle. Mees küsind: „Mis see tähendab?“

Koolja vastand: „See tähendab maailma, mis surevad ja sündivad.“

Siis see mees olnd kolm pääva ta juures, tulnd jälle ära. Pole enam olnd ühtid oma asju, kui ta kodunt ära tulnd on. Käind kaksipidi pääl, viimaks kadund ära.

Sest ajast, kui ta kolm pääva selle koolja juures on olnd, on juba kolmsada aastat olnd.

Kirja pannud Villem Mets Püha kihelkonnas 1875. a (H, R 3, 205/7). [ATU 470A]

Sõnaseletused:

kirguaedas – surnuaial
surnud peab – surnu peab
vööraks – külaliseks
ühtetasa – alatasa
tiitsest – tiidsalt, kiiresti
kasund – kasvanud
ühtid – ühti, mitte sugugi