Ühekorra olnd üks naine. Ta mees olnd surnd. Naisel olnd üksi sant ning igava elada ning ta tahtand, et mees teda ka eese juure viiks. Ning mees tulnd ka ühe öhta kahe musta täkuga järele. Naine läind suure röömuga mehele seltsi.

Saand tee peale söitma, siis mees küsind: „Kas on irm ka, kui kooljas söidab?“

Naine polla sellest midagid aru saand. Niid naine näind (kuupaistega ilm olnd), et varju pole olnd äi ees äga taga. Ning obused söitvad, aga kuulda pole midagi. Ning naisel akkand nii suur irm, et see pole ikka änam öige mees.

Tee ääres olnd üks körts ning naine läind sönna sisse ning ütlend mehele, et ole sa nii kaua vällas. Naine läind sisse ning rääkind körtsimehele äe, et asi on söuke ning söuke, et vanatont on ise kahe musta obusega öues ning oodab mind, et mind pörgu viia. Ladund siis körtsimehega keiksugu kola ukse ede ning lugend mütu issameied peele. Vanatondil läind oodates ka kahtlaseks ning akkand kolistama. Küll tahtand uksest, küll aknast sisse tulla, aga igal pool olnd vägevad ristid ees. Müristand ulk aega, ning viimaks olnd üsna aknast sisse tulemas. Aga siis kukk lauland ning vanakuri kadund kohe äe.

Naine läind omiku koju ning pole änam julgen mötelda, et mees taale järge tuleks. Oleks aga must mees teda äe viind, see oleks teda kindlasti pörgu viind ning siis oleks vanakuradil jälle üks ing rohkem.

Jutustanud Miina Võlmre, s 1875. a, Kirikukülast (Kaarma kihelkond). Kirja pannud Luule Meister 1947. a (RKM II 6, 145/7 (14)). [ATU 365]

Sõnaseletused:
kooljas – surnu
sant – halb
eese – enda
polla – polevat
niid – nüüd
äi .. äga – ei .. ega
vällas – väljas
ede – ette
lugend mütu issameied peele – lugend mitu meieisapalvet peale
julgen – julgenud