Kord, kui ma olin väike, siis oli just kätte jõudmas halloween. Me olime terve perega oma maja alumisel korrusel ja sõime õhtust. Kõik oli rahulik, kuid järsku hakkas keegi vastu meie hekipoolset akent koputama. Majja saabus haudvaikus. Mind kui pere kõige laisemat ja nooremat inimest saadeti akna juurde vaatama, mis väljas toimub. Kui olin piisavalt julgust kogunud, tõusin ma oma kohalt püsti ja hiilisin akna juurde. Ma kerisin ruloo ülesse ja see, mis ma nägin, oli kohutav. Sealsamas, meie akna taga, jõllitas mind põlevate silmadega Kõrvitsakoll. Terve meie pere pistis karjuma, mina muidugi kõige valjemini. Äkki kadus koll ära. Tema asemele ilmus mu tädi, kellel olid naermisest juba pisarad silmas. Kõik lõpetasid karjumise ja kutsusid tädi tuppa sööma.

Kui me olime natuke aega rääkinud ja söönud, võtsime me eelnevalt kapile asetatud kõrvitsa ja läksime sellega teisi lähedasi ja tuttavaid kollitama.

Koju tagasi jõudes panime me kõrvitsa kapile tagasi, haarasime sahtlist oma kõige teravamad noad ja hakkisime kolli halastamatult tükkideks. Nüüd olime me mõrvarid. Tükkidest tegime kõrvitsasalatit, mille mina ära sõin. Paras sellele Kõrvitsakollile! Sai, mis tahtis!

Saaremaa tondijuttude kogumisvõistluse käigus 2012. a kirja pannud Saaremaa Ühisgümnaasiumi 6. kl. õpilane