Ennemuistse oli moeks vanadel eestlastel kirikuplatsi otsimine. Selleks pandi ärjad vankri ette, kivikoorm peale ja saadeti ärjad teele. Kus ärjad seisma pidid jääma, sinna pidi kirik ehitud saama. Nii tehti, kui Kaali-Köljala ümbrus ja teised tahtsid kirikut ehitama akata.

Oli juunikuu, kui saadeti ärjad teele. Ärjad käisid ja käisid kuni viimaks tuli soo ette ja ärjad pidid algama sooteed. Kuid ärjad ikkagi kivikoormat soosse ei jätnud ja viisid soost välja. Kui olid juba kövad teed mööda käind natuke aega, tuli ärgadel mägi vastu ja ärjad panid end sinna magama. Nii oli kirikuplats käes.

Oli kirikuplats käes ja akkas kiriku ehitamine. Töölisi oli palju ja kiriku seinad kerkisid päris jöudsasti. Kui jöudis kätte öhtu ja töölised läksid röömsal palgel kodusse. Kui tulid teine ommik, oli köik jälle maatasa.

Kuid nüüd akkas töölistel suur mure. Köik, mis päeval tehti, see öösel lammutati. Töölised panid valvurid ööseti valvama. Valvurid valvasid esimese ja teise öö, kuid nendel kahel ööl ei lammutatud, aga kolmandal enam ei antud müüridele armu. Kell oli kaksteist, kui äkki kivi kukkus kivi järgi maha, nii et ühtegi kivi ei jäänd üksteise peale. Valvurid jäid suu lahti vaatama, ega möistnud midagi öelda. Kuid viimaks said valvurid targemaks ja läksid lähemalt vaatama, kuid midagi ei näind, kes pidi lammutama. Kolmandal päeval töölised ehitasid juba kurval näol, sest töö, mis päeval tehtud, see öösel lammutatakse. Kuid seda neljandal ööl enam ei ole tehtud, mis tehti ennem. Kirikut ehitamas oli palju mehi ja kirik sai varsti valmis.

Jutustanud Jüri Arro, 80-a, Reekülast (Püha kihelkond). Kirja pannud Arnold Rattas 1939. a (ERA II 233, 103/5 (9)). [Aa S 82 + 81]

Sõnaseletus:
koorm – koorem