Levala kõrtsis elavad ju praegust inimesed. Nõnda neh, aga seal muist otsa, see rihaldne, oo tühi. Seal see lugu siis juhtuski. Seal pole juba tükk aega änam kõrtsi olnd, siis see lugu olli juhtun.

Üks mees olli läind sealt kõrtsist pimes vankriga mööda, see olli üks kaugema maa mees. Omad inimesed ei tea paerst änam midagid sellest kõrtsist rääkida. Nojah, see mees läks sellest kõrtsist mööda, siis olli muidugid juba üsna pime ka. See kõrts oo päris küla vahel. Ja siis see mees näind ka ja kuulnd, et seal kõrtsis mängab pill ja tantsitakse. Rahvas olnd seal tühjas rehes ja muudkui söönd ja joond. Mees mõtlend, et ull see asi oo ete küll. Nüid äkisti veel sõuke kõrts sii maamuna peal ja päris tants ja laul teistel lahti.

No läind siis viimaks seda asja ligemalt vaatma ka. Siis läind vanal silmad lahti ja ta näind, et see asi seal rehes oo kole ja väga vanaaegne, nii et sõukseid inimesi paerst üldse polegid. Sai siis aru jah, aga nii julge mees ta olli, et pole joosma pand, seisis paiga pääl ja vaatas natuse aega. Üks mees oln teises rehe nurkas ja mängand torupilli, sõuke tükk olli olnd, mida ta pole tundnd ja sõuksed imelikud riided olnd inimestel selgas. Õllekannud olnd ka latsis, mis kõrts see muidu oo; need käind siis usinasti rinki ja teispool rehe parandat siis tantsiti selle pilli järge.

No viimaks läind sellel pealtvaatajal asi ulluks: seesama lugu jah, mis ikka inimestel sõukste asjade juures juhtub. Päris irm tulnd teisel nahka, et vaimud tantsivad ööse seal rehes ja äkisti see pealtvaatamine teeb mõne õnnetuse ka veel risuks kaela.

Tea nüid, sõuke lugu nende tontide ja vaimudega juba allist ajast pääle olnd, et ead nendest pole veel mette olnd.

Jutustanud Mare Tüür, 51-a, pärit Muhu kihelkonnast. Kirja pannud Jaan Ratassepp Suur-Rahula külas (Pöide kihelkond) 1940. a (ERA II 275, 98/100 (11)).

Sõnaseletused:
paerst – praegu
latsis – platsis, kohal