Kaarma kerkus olnd vanasti nii pailu rottisi – ajand keik kergu paranda ja müüri alused ära, pole teistest kudagi lahti saand.

Siis va kergu teender vöi kellalööbija saan ühe käde. Vötnd sidund sellele pisikse rappkella kaela ja lasnd ühe pau vahelt kergu alla. Nönda kui see rott oli teiste sega saand, nönda need akkand kergu paranda all mürradi-mürradi ühest otsast teise lasma. Kella ääl käind ikka teiste järge. Siis üks lipsand viimaks körtsi poolt otsast ühest august välja – keik see rotikari järges, kes teeb – neli-viissada, kellaga rott keige järges. Läind maandi peele, seda kaudu rabinal mööda surnuaida kohe Meela möisad. Pole sest päävast änam Kaarma kerkus ühtegi rotti näha olnd.

Jutustanud Aleksander Lepp, s 1873. a, Järise külast (Mustjala kihelkond). Kirja pannud Kaljo Lepp 1938. a (ERA II 201, 247/8 (17)).

Sõnaseletused:

kerkus – kirikus
teender – teener
kellalööbija – kellalööja
saan – saanud
rappkella – krappkell, karjakell
pau vahelt – prao vahelt
kes teeb – kes teab
keige järges – kõige järel
maandi peele – maantee peale
mööda surnuaida kohe Meela möisad – mööda surnuaeda Meedla mõisa poole