Kord kuuland üks mees, et Tampsu metsas olla niisugune kivi, et kui juure lähed, eksid ära. Mees pole uskund. Läind ise vaatama. Käind köikide kivide juures, mis näind. Viimas näind ühte imelikku kivi. Läind juure ning mötlend – see ta on. Akkand koju poole minema, eksind ära. Öö tulnd kätte. Vöttand palitu seljast ning pand pea alla. Uinund ära. Ommikul ärgates pand palitu pahupidi selga. Nüüd jöudand koju. Kodu rääkind ta seda teistele. Siis pole ükski nii julgesti enam seal metsas ümber koland.

Jutustanud Oskar Koost, 45-a, Aula külast (Kaarma kihelkond). Kirja pannud Kaljo Koost 1939. a (ERA II 231, 589 (1)).

Sõnaseletus:
viimas – viimaks