Kaarma möisa rehepapp oli ise üks ametmees, sest oskas nööpisid tinast valada, mis sel ajal väga pruugitavad olivad.

Kord tegi ta veikese katlaga tina sulaks, kui vanapoiss ta juure tuli ja küsis: „Mis sa siin keedad?“

„Silmarohtu,“ vastas rehepapp.

„Kas sa vöiksid mulle ka natuke anda?“ küsis vanapoiss.

„Vöid saada küll,“ ütles rehepapp, „aga seda piab sulle soojalt silma kallama, muidu kui on külmaks jäänd, siis ta ep ole nönda ää, kui soojalt on.“

Nüüd sidus rehepapp vanapoisi öue pingi pääle seliti kinni. „Aga ütle, mis su nimi on?“ küsis vanapoiss.

„Minu nimi on Ise,“ kostis rehepapp. Siis töi ta keeba tina ja kallas vanapoisile silmade sisse.

Siis töusis vanapoiss pingiga üles öhku. Ülevel tulivad kirjude riietega poisid vanapoisi kisa pääle ta juure ja küsisid: „Kes tegi? Kes tegi?“

Vanapoiss kisendab vastu: „Ise tegi! Ise tegi!“

„Noh, kui ise tegid, siis lenna pääle taevaalust mööda! Aga kui möni teine oleks teind, siis oleksime meie teda inetuma teu eest karistand.“

Kirja pannud Juhan Ratas Lõve vallas (Valjala kihelkond) 1896. a (E 25004/5). [ATU 1135]

Sõnaseletused:

väga pruugitavad – palju kasutatavad
keeba tina – keevat, tulist tina
lenna – lenda