Ühe kuningal oli kord nönda tark tütar, et keski temaga rääkida ei saand, sest tema möistis igaühe suu nönda kinni sulguda, et teine es tea kedagi enam vastata.

Siis laskis kuningas köiges maailmas kuulutada: „Kes tahab mu tütart omal naeseks saada, see piab umbes nii tark mees olema, et ta mu tütre oma jutuga ära vöidab.“

Kui juba kuulutus oli laiale lagunend, siis akkas kuningakojas palju vöeraid noori mehi käima, aga ükski ei saand ta tütre vastu oma räekimisega. Viimaks läks asi veel nönda ulluks, et kuningakoda seisis alati vööraid noori mehi täis – ei olnd enam pidu ühtegi: üks tuli kuningatütre jutule, teine läks. Vana kuningas oli kaks nädalad pükstega magand, sellepärast et vöeraid köik tuad täis olivad, et julgend ta mitte öösel püksisi jalast ära eita. Tütrel oli seesama lugu ehk ullem veel, sest ta ei tohtind oma päädgi sugema akata.

Siis laskis kuningas uue kuulutuse välja anda: „Kes mitte ta tütre vastu rääkimisega ei saa ja on julgend tulla narrima, saab pea jäu lühemaks tehtud.“

Sestsaadik ei tulnd mitte nönda palju oma önne katsuma – arvaste möni käis veel, aga need kautasid oma nupud otsast.

Ja nönda kadusivad kosilased viimaks köik ära ja vöis juba arvata, et kuningatütar vanaks jäeb ja audas alli soku näeb.

Siis vöttis üks kerjaja poiss nöuks kuningale kosja minna. „Kui asi äesti läheb, saan kuninga väimeheks. Mis sa inimene veel tahad? Ehk teiseks, kui tehakse pea jägu lühemaks, siis tehakse, saagu mis saab, kas abe vöi nokk ehk alumine mokk.“

Mehike paneb omale ilbud ümber ja kaltsud kaela ning läheb sedamoodi teele.

Kohe leiab ta ühe surnud varese maast. „Seda vöib inimesel tarvis ka olla,“ ütleb ta ja pistab varese kotti.

Tükk maad edasi minnes näeb ta ühe molli maas olevad, kellel otsas pragu oli. „Selle piab ka ära vötma,“ ütles ta, „kes teab, kudas asi läheb. Vöib olla, et kuninga väimehe saan. Tuleva aasta, kui kuningatütrel ehk teiseks ütelda mu naesel laps on, siis on titepesuküna omast käest. Mine akka siis, kui sul pole enne muretsetud mitte, küna tegema, ehk kes selle oskab veel valmis teha.“

Siis toppis ta küna kotti ja läks edasi.

Siis leiab ta ühe vöru maast ja pistab kotti. Edasi minnes leiab ühe puust vaia maast. „Seda vöib ka maja mehel tarvis olla,“ ütleb ta ja pistab kotti.

Viimaks leiab ta ühe Saksamaa jäära sarve maast, mis imelene keeruline oli. Sellegi pistab ta oma kotti ja sammub edasi.

Kui ta juba nönda kaugele oli saand, et kuninga linn silma paistis, jäi ta sinna ööseks, et oomiku vara kuningatütre jutule saaks minna. Sääl jutustas ta oma ettevötet teistele inimestele, kellega ta seekord kokku juhtus, ära. Need naersivad teda ja ütlesid: „Kas sul siis mitte omast pääst sugugi kahju ei ole, kui see sul otsast ära vöetakse?“

Mehike vastas: „Kes see mul otsast ära vötab? Mul on ju ka auk nina alla loodud, kellega vöin vastust anda. Ehk vöib olla, et kuningatütrel kange meheleminemise imu on pääle tulnd, misläbi ta kohe ennast mu alla annab.“

„Mine siis pääle!“ ütlesivad need talle, „aga kui sa tagasi tuled, siis pia meeles, et sa ei unusta oma pääd ligi vötta.“

Teisel ommikul töuseb ta vara ülese ja läheb kuninga linna ja otsekohe kuninga majase. Sääl lasti teda ilusaste sisse ja küsiti, mis ta tahta. Tema aga räägib ülese, et ta kuningatütrele kosja tulnd. Kuninga tuapoiss ütleb: „Täädmata, kas kuningatütar niisugust meest oma jutule vötabgi, sest need piavad suurtsugu mehed olema, kellega kuningatütar rääkima akkab.“

„Pia kinni!“ ütleb ta edasi, „ma lähen kuningatütre käest küsima – vöib olla, et su pää talle ka meele järele on, kui ta ridva otsa püsti pannakse.“

Tuapoiss räägib kuningatütrele, et üks kerjaja poiss talle kosja tulnd on. Kuningatütar vastab: „Kui ta nönda äbemata on ja mind tahab teutama tulla, siis ep ole minul ta pää otsast raiumise pärast ka kedagist kahju – las ta siis sisse tulla.“

Poiss lasti sisse minna. Sisse astudes üüab ta kuningatütrele: „Tere ka, mu pruut, külm köhuots!“

Kuningatütar vastab: „Ei ole külm köhuots; on aga nii palav, kas prae vares ta pääl ära!“

Poiss vötab varese kotist välja ja ütleb: „Teeme siis proovi, kas ta on nönda palav?“

Kuningatütar ütleb „Vöiks proovi teha küll, aga sula rasv jookseb maha.“

Selle pääle vöttis kotist künakese välja ja ütles: Selle paneme alla, et sula rasv mitte maha ei jookse!“

Kuningatütar ütleb: „Selle ots on ju löhki, mismoodi see piaks sula rasva kinni pidama?“

Poiss vötab kotist vöru välja ja ütleb: „Vaat, selle paneme otsa pääle, kust ta löhkine on.“

Kuningatütar paneb vöru küna otsa peale ja ütleb: „ See vöru on ju suur ja ei pitsita pragu mitte kinni.“

Siis vöttis poiss vaia kotist välja ja ütles: „See vai löö vahele, kui vöru suur on!“

Kuningatütar katsus järele ja leidis, et poisil öigus oli. Siis küsis ta järsku: „Kuule mees! Mikspärast on sul nönda keerulised jutud?“

Poiss vöttis sarve kotist välja ja näitas „Vaat, see on ju oopis keerulisem, kui minu jutud on!“

Selle pääle ei täädnud kuningatütar enam midagi vastata ja jäigi poisile naeseks.

Nönda sai kerjajast kuninga väimees. Paar nädalad iljem peeti pulmi, kus köiki asju küllalt saada oli. Kes juhtus kaudu käima, sai ka oma peatäie kätte, sest sarjaga anti ölut ja söelaga viina. Ütelge nüüd veel, et see jutt vale on!

Kirja pannud Juhan Ratas Lõve vallas (Valjala kihelkond) 1895. a (E 25801/9 (6)). [ATU 853]

Sõnaseletused:

laiale lagunend – levinud
need kautasid oma nupud otsast – neil võeti pea maha
es tea kedagi enam vastata – ei osanud midagi vastata
paneb omale ilbud ümber ja kaltsud kaela – riietub
mis ta tahta – mida ta tahtvat
räägib ülese – räägib välja
sarjaga – tuulamissõelaga