Rubriigiarhiiv: Materjalid liigiti

Pahila kivi

Pahila küla karjamaal, seal on üks maailmama suur kivi. Selle kivi peal on jällegid selged undi ning ärja jäljed nähja.

Ma ole selle kivi kohta jälle sõukse jutu kuulnd, et ühekorra unt akand ärga taga aama. Tulnd karates niikaugele kut Pahila karjamaale, seal ärg karand kivi otsa. Siis olle kivid kõik tuttpehmed olnd. Ärg roplind kivi otsa ja unt muudkut järge. Ning võtndkid siis seal otsas ärja õndsaks – tõmmand, näh, kõri maha. See ärja veri paerguskid kivi otsas veel ning seo sõnna tükkis kindi jäänd. Kivi ülalt oort lahvel punane. Unt akand siis sealsammas ärga ää sööma. Aga kui oli keind siis sõuke kärakas ja oort mitu raksi oli kivi sisse valku löönd. Kivi olnd kolmeks luhki ja unt olnd koa kut ära suland. Jumal neednd sellega sõukse äiti tembu ää, et unt äi’p tohi änam teisi loomi murda mette.

Me keisime koa sõda kivi seal voatamas, aga andis ennemini ulk aega roplida, kut otsa sai. Äbemata easti aga on nee jäljed seal otsas nähja, muudkut ärja jäljed, neo sügavamad.

Jutustanud Aleksander Kaal, 63-a, Mui külast (Pöide kihelkond). Kirja pannud Ilmar Kaal 1939. a (ERA II 232, 179/80 (1)).

Sõnaseletused:
maailmama –maailmatu
nähja – näha
aama – ajama
olle – olevat
tuttpehmed – täiesti pehmed
roplind, roplida – roninud, ronida
seo sõnna tükkis kindi jäänd – see on sinna täiesti kinni jäänud
oort lahvel – kohe täiesti, laus-
valku – välku
luhki – lõhki
äiti – häbitu
sõda – seda
neo – need on

Kuressaare–Kuivaste tee saamine

Kuressaare–Kuivaste tee saamise kohta räägib rahvasuu järgmist. Kord olnd ühel Kuivaste mehel Kuressaare linna asja ja ta pidand minema. Esialgu eksind ta läbi metsade ja võtnud otse kursi, umbes. Tagasi tulles võtnud ta linnast muidugi ka viina ja asund tagasiteele mitte just selge peaga. Tema enam otse kurssi ei suutnud pidada ja käis siira-viira. Ta eksind ringi, ja rahvas räägib, et sellest siira-viira käimisest olevatki saand Kuressaare–Kuivaste tee. Seepärast ollagi see tee nii kõver nagu joobnud mehe käigu järele tehtud.

Jutustanud Aksel Kübar, 15-a, Levala külast (Pöide kihelkond). Kirja pannud Jaan Ratassepp 1939. a (ERA II 232, 32 (14)).

Sõnaseletused:
Kuivaste – Kuivastu

Jaani kiriku nimesaamine

Kui Jaani kihelkonda ehitatud kirik ja tuldud esimesele jumalateenistusele, leitud, et kirikule on ka nime tarvis. Kui rahvas peale teenistust kirikust lahkus, olid vahepeal kahele poole teed tõusnud maa alt kaks kivi. Ühe kivi otsas istund vanamees. Mööda minev rahvas küsind ta nime, ja see olnd Jaan. Sellest ajast jäändki kiriku nimeks Jaani kirik ja kihelkonnale nimeks samuti Jaani. Vanameest aga polevat enam kusagil nähtud.

Jutustanud Liisa Schasmin, 70-a, pärit Palamuse kihelkonnast. Kirja pannud Jaan Ratassepp Tumala külas (Pöide kihelkond) 1939. a (ERA II 232, 17/8 (3)).

Koigi järve teke

Kord olnd kahe Koigi ümbruse mõisnikul tüli ühe väga ilusa koha pärast. Koht olnd metsa serval ja seal kasvand ka mõned puud. Koht olnd looduse poolest väga ilus, seal kasvand suurel ulgal väga ilusaid lilli.

Mõlemad mõisnikud armastand ilu ja tahtnud mõlemad seda kohta omale, sest et see enne kellegi oma ei olnd. Siis tekkind mõisnikel tüli, et kummal on sellele kohale rohkem õigust. Nii vaielnud nad kaua aega ja polevat ikkagi selgusele jõudnud. Siis vihastund mõlemad, ja kui nad ommikul seda kohta vaatama läind, olnd seal Koigi järv.

Jutustanud Liisu Lokna, 82-a, pärit Kõiguste külast (Pöide kihelkond). Kirja pannud Jaan Ratassepp Levala külas 1939. a (ERA II 232, 130/1 (99)).

Kana ja meigas

Kui juba kõik loomad maa peal omas kohtas ja seisuses olnd, pidand ka igaüks oma ameti kohut truuiste täitma.

Tulnd kana Vanaisa ette kaebama: „Temal olla palju inimesi munadega sööta, ja mune ei olla tal mitte rohkem loodud kui kaks ainukest, aga meikal olla metsas suur pesa täis.“

Vanajumal kutsund meigase kohe metsast oma ette ja küsind järele, kas see tõsi on. „Tõsi küll,“ kostnud meigas, „aga mis minu, on minu, eiga mina neid ära ei anna.“

Juba jällegi läind Vanajumalale tarkust tarvis. Mõteldes tulnd ea nõu meelde ja ütelnud: „Akkage võitu jooksma, kes teitest ennemalt suurema ulga juurde jõuab, saab omale, tahajäeja peab piskuga lepima.“

Nüüd akkand kana ja meigas võidu jooksma. Meigas ütelnud kanale: „Kana jookseb kaatsad taga.“

Kana põlla seda poolegi tähele pannud, muudkui jooksnud edasi ja ise ütelnud jälle meigasele: „Meigas, meigas, riba paelad taga.”

Meigas akkand oma riba paelu seadma, senni läind kana meigasest kauda, ja saand Vanajumala enese lubamise peale meika pesatäie mune omale tänaseks päevaks päranduseks, aga meigas saand kaks endist kanamuna omale.

Sellepärast laulabki meigas igal kevadel ikka seda kurba laulu: „Uhuu – uhuu – uhuu – pesa tühi.“

Mina, nende ridade kirjutaja, olen tõeste seda juttu omas lapsepõlves oma vanaema käest Saaremaal kuulnud. Aga imeks panna, omas praeguses mehepõlves mööda Läti- ja Kuuramaad reisides olen mina sedasammat ülemal kõneldut jutukest kanast ja meigasest Kuura randlaste kui ka Kesk-Liivimaal elavate lätlaste suust kuulnud.

Kirja pannud Pöide kihelkonnast pärit jutu A. Küng Pärnus 1889. a (H II 18, 68/70 (5)). [ATU 240]

Sõnaseletused:
meigas – kaelustuvi
truuiste – truult
eiga – ega ei
tahajäeja – tahajääja
põlla poolegi – ei olevat sugugi
tänaseks päevaks – tänase päevani
Kuuramaa – Kuramaa

Laevameeste eksimus

Üks Inglis tiimer tuln ükskord Köpu otsa kuhal. Äkist näin – maa ees. Saan veel öigel ajal pidama, et pole kinni joos. Meistel old ee meel suur, et söukse maa olid Paldi merest leind, mida enne keski pole teednd. Kohe taarist Peeterpurki aru viia, et nad selle leind on. Kes teeb, mis nad selle ülesleidmise eest vöisid ää saaja.

Laivamihed akkand siis leitud maa peel suurt röömupidu pidama: vötn keik söömad ja joomad seltsi, lasn luubi sisse ja söund selle uie maa ääre.

Maa peel pole puid ega pöösud olnd, aga maa olnd suuri mättud täis. Mihed sidund paadi ühtemoodi ühe mätta külge kinni, löönd orgid maha, pand katla peele ja akkand liha keetma. Just liha akkand eeks saama, äkist maa akkand vabisema ja kippuma, vett tulnd ka peele. Mihed saand veel ruttu luubi sisse – nönda maa kadund keige katlaga vee alla. Pärasti tulnd üles, et see olnd üks suur kammlest, kes jäänd soja pääva käde vee peele magama.

Niid saab ikka vahest mereääre meiste kääst küsitud, ehk oo keski söukest lesta ka leidnd, millel katel seljas oo.

Jutustanud Aleksander Lepp, s 1873. a, Järise külast (Mustjala kihelkond). Kirja pannud Kaljo Lepp 1938. a (ERA II 201, 248/50 (18)). [vrd ATU 1960B, 1889G]

Sõnaseletused:

Inglis – inglise
tiimer – aurik
Köpu otsa kuhal – Kõpu poolsaare otsa kohal
meistel – meestel
Paldi merest – Balti merest
taarist Peeterpurki aru viia – tarvis Peterburisse teade viia
ää saaja – ära saada
lasn luubi sisse ja söund – lasknud paadi merre ja sõudnud
mättud – mättaid
pärasti tulnd üles – hiljem selgunud

Kolm soovi

Kord istusivad meite noorpaar oma kolde ees ja olivad väga röömsad oma ea elu üle. Nönda kui see ikka enamiste on, et kui elamine küll ea on, et siis veel paremat saada tahetakse. Nönda oli see ka meite Liisa ja Hansu juures. Pea tahtsivad nad talitaja pöldu, pea körtsimehe vara, pea mitu tuhat rubla jne.

Nende mötete peal tuli aga äkiste üks naisterahvas uksest sisse, mitte pitkem kui üks küünar. Lambituli kustus äkitselt ära, aga pea olid tuaseinad just kui uomiku kumaga ära maalitud.

Hans ja Liisa olivad ehmatand ja vaatsivad töinetöise otsa ja ei teadnud millekski seda ilusat naisterahvast. Siis ütles vööras lahke ja pehme äälega: „Mina olen määvaim ja elan sääl kristall-losside sees. Mind on lubatud teie käest kolm soovi küsida ka. Mis teie soovite, see saab nönda sündima.“

Varsi juba soovis naine oma südames, et tal oleks ilusad kuldsed riided, kullatud tanu jne.

Määvaim näitas sörmega Liisa poole ja ütles: „Mötelge ästi järele ja olge ettevaatlikud, sest kaheksa pääva on teil aega.“

Määvaim kadus äkitselt nende silmade eest ära, lamp pöles jälle ja tuba oli sinist lambisuitsu jälle täis nagu ennegi.

Teisel pääval praadisid nad tuhlid omale panni peel ja olid möttes oma tulevase önne üle. Kui tuhlid juba praaditud olid ja see ilus löhn Liisa ninase tuli, ta ütles: „Oh oleks meil ka siin juures üks vorst olevat, küll see ka siis easte maitseks!“

Kuidas soovitud, nönda ka sündis. Pea tuli vorst korstnast ja kukkus panni peele.

Hans sai selle üle väga pahaseks, et ta naine nönda lolliste oli teind ja ta ütles pahase meelega: „Oleks see vorst parem su nina külge kasvand.“

Kuida soovitud, nönda ka sündis. Vorst oli äkitselt panni peelt ära kadund ja Liisa nina külge kövasti kinni kasvand, nönda et teda säält änam kätte ei saand. Kaks soovi olid juba täidetud ja Hans ja Liisa ei olnd veel poolt krossigi rikkamaks saand. Üks ainuke soov oligi veel, sest mis oleks köik vara ja rikkus aitand, kui perenaisel oleks seuke nina jäänd. Nendel ei jäänd muud nöu üle, kui soovisid seda vorsti jälle Liisa ninalt ära.

Nönda olivad siis meite Hans ja Liisa jälle niisamasugused, nagu nad enne soovimisi olivad.

Jutustanud Friedrich Miller, s 1865. a, Mustjala vallast (Mustjala kihelkond). Kirja pannud Amanda Raadla 1937. a (ERA II 157, 471/4 (1)). [ATU 750]

Sõnaseletused:

pitkem – pikem
küünar – endisaegne pikkusmõõt (umbes pool meetrit)
töinetöise – teineteise
seuke – selline

Kotermann

Jüri Rüüs oli Riiast korra tulnd oma laivaga Saaremaale. Riiast välja tulles olnd ilm kena – paras tuul olnd ning selge ka. Teel akkand järsku uduseks minema ning tormiseks ka. Viimaks olnd udu nönda paks, et midagid pole ede näind ning torm olnd ka üsna kange, nönda et ankrubel olemisest pole midagid välja tulnd. Pidand umbropsu ikka edasi minema.

Niipalju saand ikka merest aru, et laev kusagil Jaagarahu lähedal olnd. Jaagarahu juures see kardetav laevade ukkaminemise koht ongid. Jürne vend olnd sedakord rooriratta juures. Vana Jüri Rüüs magand ise all kaijutis. Külap ta vist purjus oli – oli va kange joomamees ning käis pooled omad reisid purjus peega. Noh, vana Jüri oli all magand – äkist raputand teda üks öige tugevasti. Jüri teind silmad lahti ning näind: üks lühikene poisikese pitkune mihejupp olnd ta koi ees ning ütlend: „Mis sa siin magad – su kondid kolisevad varsti rahude kaelas.“

Jüri ajand enese üles, äga väike all mehike olnd kadund. Jürne uni olnd kadund – ajand enda koist välja ning läind üles laiva ninase.

Ja kohe kuulnud, et irmus terava mürin olnd laiva eest üsna ligidalt kuulda. See olnd lainemurd rahu kaelas. Jüri kisendand vennale, et see roori pööraks ja nönda pääsend vaevalt veel ukatusest – rahu kivid jäänd möned süllad laiva külje alt kaugele Saaremaa poole. Oomiguks läind ilm paramaks ning saand kenasti Kihelkonna ala maale. Äga muidu oleksid rahu otsa laivaga puruks läind.

Jutustanud Jaan Vaher, s 1866. a, pärit Küdema külast (Mustjala kihelkond). Kirja pannud Mihkel Tooms 1928. a (ERA II 8, 447/51).

Sõnaseletused:

korra – ükskord
ede – ette
ankrubel – ankru peal, ankrus
umbropsu – huupi
Jüri : Jürne (reduktsiooni tõttu -e) ~ Jürna – Jüri : Jüri
rooriratas – rooliratas
kaijutis – kajutis
pitkune – pikkune
koi – magamisase laevas
rahude kaelas – merepõhjakõrgendiku otsas
ala – alla

Kuidas Kaarma kirik rottidest lahti sai

Kaarma kerkus olnd vanasti nii pailu rottisi – ajand keik kergu paranda ja müüri alused ära, pole teistest kudagi lahti saand.

Siis va kergu teender vöi kellalööbija saan ühe käde. Vötnd sidund sellele pisikse rappkella kaela ja lasnd ühe pau vahelt kergu alla. Nönda kui see rott oli teiste sega saand, nönda need akkand kergu paranda all mürradi-mürradi ühest otsast teise lasma. Kella ääl käind ikka teiste järge. Siis üks lipsand viimaks körtsi poolt otsast ühest august välja – keik see rotikari järges, kes teeb – neli-viissada, kellaga rott keige järges. Läind maandi peele, seda kaudu rabinal mööda surnuaida kohe Meela möisad. Pole sest päävast änam Kaarma kerkus ühtegi rotti näha olnd.

Jutustanud Aleksander Lepp, s 1873. a, Järise külast (Mustjala kihelkond). Kirja pannud Kaljo Lepp 1938. a (ERA II 201, 247/8 (17)).

Sõnaseletused:

kerkus – kirikus
teender – teener
kellalööbija – kellalööja
saan – saanud
rappkella – krappkell, karjakell
pau vahelt – prao vahelt
kes teeb – kes teab
keige järges – kõige järel
maandi peele – maantee peale
mööda surnuaida kohe Meela möisad – mööda surnuaeda Meedla mõisa poole

Eategu saab kurjaga tasutud

Kord juhtus ühel peremehel koer vanaks jääma ja ta ei vöind oma peremeest mitte änam niipalju teenida, et ta oleks omale igapäävast toitu vöind saada. Ühel pühapää uomikul ütles peremees oma naisele: „Uome lööme oma vana koira maha, sest noor on meitel juba ka ja nad raidavad meitel kahekeste väga palju toitusid ära!“

Naisterahvas on ikka änamalt jault aledama südamega, naine akas veel koirale mönda elupääva juure paluma. Mees täitis naise palve.

Koirale olid nüid pahad päävad: ta mötles, millega oma elupäävi kergemaks teha. Pea tuli ta ea nöu peale ja läks metsa vana undi juure nöu küsima. Unt ütles: „Selles asjas vöin mina sulle abiks olla, aga sa ei pea mind mitte ära unustama! Uome tulevad sinu peremees ja perenaine einamaale ja vötavad oma veikese aastase lapse kaasa. Sina ole selle lapse juures pöösa ääres pikali maas ja mina tulen metsast ja viin selle lapse ära. Sina aga jookse minu järge ja püüa teda minu kääst ära vötta. Kui ma juba küllalt kaugel olen, siis jätan ma ta sinu kätte ja sina vii oma peremehele.“

Nönda ka köik sündis järgmisel pääval. Vanematel oli lapse üle liiga suur rööm ja nad lubasid vanale koirale armuleiba anda. Mees andis kohe naisele kange käsu, et see pidi minema kojuse koirale putru keetma, sest koira ambad olid juba suust ära ja ta ei saand köva toidust osa.

Koiral oli nüid väga ea elada, aga undi eategu veel tasumata. Unt tuli ka ühel öösel oma tasu koira kääst kätte saama: tahtis paar köige paremat lammast. Koer seletas, et tal olevat paergast seda raske teha, aga lubas teisel pääval talle lambad vötta. Pääval aga rääkis koer oma peremehele köik ära.

Teise pääva öhtul läks peremees lambalauta ja vöttis suure kali kätte. Kui unt tuli ja lammast tahtis ära viia, siis peksis peremees unti kaliga niikaua, kui tal veel vähe ingegi sees oli. Unt läks ära ja mötles nüid ainult tasumise pääle.

Nüid olid koira elupäävad jälle raskemaks läind, sest unt kutsus ühel pääval koira oma juure ja ütles: „Äi nüid aita sul muu nöu änam, kui et pead oma verega ennast lunastama.“

Koer läks koju ja oli väga rasketes mötetes.

Sääl tuli vana vigane kolme jalaga kass ta juure ja küsis, ehk vöiks ta sellele kuidagi abiks olla. Koer vöttis kassi soovi vastu ja nad läksid teele. Undil oli aga metsas ka juba abimehi, nimelt metssiga ja rebane. Koer tuli ees ja kass tuli lonkades taga järele. Kui unt ja tema nöulised neid nägivad tulevat, siis arvasivad nad, et see tagumine loom ühetasast lugu kiva maast üles vötab ja saba tal möögaks seatud. Unt pögenes oma nöulistega ära: unt pögenes pöösa taha, metssiga läks pöösa ja rebane ülese puu otsa.

Kass nägi metssea körvu pöösas natuke kiputavat, mötles iire olevat ja sööstas oma saagi kallale.

Metssiga oli ennegi juba irmu täis ja sellest kohkus ta veel enam. Ta andis jalgadele joont juure ja pögenes metsa. Kui unt ja rebane seda nägid, pögenesid nad ka ära.

Nii jäid kass ja koer üsna üksi. Läksivad jälle rahulikult koju tagasi ja nüid ei pruukind koer änam oma vainlast karta ja vöis rahulikult elada oma otsani.

Jutustanud Friedrich Miller, s 1865. a, Mustjala vallast (Mustjala kihelkond). Kirja pannud Amanda Raadla 1937. a (ERA II 157, 474/6 (2)). [ATU 101 + 103]

Sõnaseletused:

uome – homme (vorm ei ole murdeomane)
koer : koira – koer : koera
raidavad – raiskavad
ei saand osa – ei saanud jagu
kali – kaigas
nöulised – nõunikud, abilised
ühetasast lugu – kogu aeg
kiva – kive
andis jalgadele joont juure – andis jalgadele hoogu juurde

Konna loomine

Looja tein omal ajal inimese mullast. Kurat oln ka loojatauline olevus – ta akkan omale ka inimest mullast tegema. Vötnud tüki mulda, tampin ja kökerden seda jalgadega maas. Jumal ütlen taale, et ta ei tohi mitte loomise tööd järge teha. Kurat vihastan ja tahtnud jumalat selle mullakömbuga lüüa. Jumal muutnud mullatüki konnaks. See kukkun maa pääle tagasi ja sest tuln kärnas konn.

Jutustanud Jaan Laine, s 1868. a, pärit Mustjala kihelkonnast. Kirja pannud Aadu Toomessalu Pöitse külas (Karja kihelkond) 1939. a (ERA II 168, 11 (1)). [Aa US 58]

Sõnaseletused:
tein – teinud
loojatauline – looja moodi
akkan – hakanud
tampin ja kökerden – tampinud ja seganud
mullakömbuga – mullatombuga
kukkun – kukkunud
sest tuln kärnas konn – sellest tulnud kärnkonn

Kuidas said korp, vares ja keitsakas mustad kuued

Muistsel ajal olid korp, vares ja arakas valged. Korp oli röövlind ja teised ei olnd. Viimaks vöttis Isa korbi kinni ja törvas ta mustaks. Seda nähes lendas arakas korbi juurde ja akas korpi naerma ja pilkama: „Vaata, see on sulle paras, et väiksemaid linde röövid!“

Seda nähes viskas Isa törvapintsli keitsaka peele ja keitsakas oligi must. Kui keitsakas seda nägi, et vares oli veel valge, sai ta vihaseks. Ta lendas varese juure ja nühkis osa törva varese külge. Siis jäid keitsakale valged laigud peele ja varene jäi alliks.

Sest ajast saadik on köik korbid mustad, keitsakad ehk arakad valge ja musta kirjud ja varesed allid.

Jutustanud Ingel Vikken, s 1864. a, Võhma külast (Mustjala kihelkond). Kirja pannud Amanda Raadla 1937. a (ERA II 157, 545/6 (23)). [Aa US 57]

Sõnaseletused:

korp – ronk
keitsakas – harakas
varene – vares

Miks siplane peenikene on

Siplane läind taeva kaibama karjaste pääle, et need poetavad palju levaraasukesi maha, kui söövad. Ämblik kutsutud tunnismeheks. Ämblik tunnistand, et karjastel pole mette söömalauda metsas, kus pääle nad leva panevad ja sellepärast kukkuvat raasukesi maha.

Siplasele antud kepiga nii, et ta keskelt peenikeseks läind ja visatud taevast maha, et käis teiste pääle ilma asjata kaibamas. Ämblikule antud aga köis ja seda mööda lastud taevast maha, et ta nii möistlikult ja öiglaselt oli rääkind.

Jutustanud Friedrich Miller, s 1865. a, Mustjala vallast (Mustjala kihelkond). Kirja pannud Amanda Raadla 1937. a (ERA II 157, 479 (3)). [Kippar Mt* 284]

Sõnaseletused:

siplane – sipelgas
levaraasukesi – leivapuru
tunnismeheks – tunnistajaks

Tumedad lekid kuul

Need ei olla muud kui kaks meest ja törva toover kahe vahel. Vanasti tahtnud mehed minna varge, aga kuu paistnud nii ergusti – kussa valge ilmaga julged minna.

Mehed vötnud toori [..], ronin sellega kuu pääle, tahtnud selle üle äiata. Jumalale see aga ei meeldin, et tema tööd niimoodi määritakse. Ta vötnud mehed ja törva toori kuu pääle ja pannun nad senna seisma. Tähenduseks, et keegi enam ei tuleks maa päält kuud törvama.

Jutustanud Jaan Laine, s 1868. a, pärit Mustjala kihelkonnast. Kirja pannud Aadu Toomessalu Pöitse külas (Karja kihelkond) 1937. a (ERA II 168, 13/4 (6)). [Aa US 6]

Sõnaseletused:

lekid – plekid
toover, toor – toober
ergusti – eredalt
kussa – kuhu sa
pannun – pannud
#tekke- ja seletusmuistend

Naine oherdiagust

Soelaval olnd ühekorra üks Antsu-nimeline mees. Naist ta pole omale vöttend ning painaja akkend mihel peal keima. Mihel pole midagid nöu aitand, kuidas painajast lahti saaja. Mees läind targa kääst nöu küsima, kuidas painajast lahti saaja. Tark vaatend vee peelt ning viina peelt ning öpetand: „Su aseme kohal on seina sihes oherdi auk. Säält tuleb painaja sisse. Vöta vana kuu neljapäeva öhta pihlapuust pulk ning nönda kut sa tunned, et painaja su peele tuleb, pista, sauhtik, see pulk sönna augu ede.“

Mees teindkid sedasi, kut tark öpetand. Nönda kut ta pulga augu ede pistend, nönda üks alasti naine istund ta aseme jalgotsel. Et naine olnd üsna kena, vöttend mees ta omale naiseks. Naine teind keik majatalitused kenasti ning naine olnd mihele väga meele järge. Kaks last olnd ka juba, aga üks viga olnd see, et naine pole mette naerend.

Ühekorra mees läind naisega kirku, ning sääl äkist jutluse ajal naine nairab. Kui nad kirkust koju tulnd, siis teel naine naerend jälle. Mees akkend pärima, et miks naine nairab. Naine ütlend mihele: „Kui sa räägid, kust sa mind said, siis ma räägi ka, mis ma naertsi.“

Mees luband siis rääkida, kust ta naise saand on, kui naine räägib, mis ta naerend on.

Naine rääkind: „Miks ma’s pea siis naerma. Vana öölus tuli kirku, suur verine obuse nahk ümber. Et palju rahvast kirkus tukkus, akkes ta tukkujate nimesid selle naha peele kirjutama. Et tukkujaid oli palju, sai nahk varsti täis ning öölus akkes seda küünde ning ammastega laiemaks venitama. Äkist pääses nahk ammaste vahelt lahti ning vana löi pee nii kövasti vastu seina, et silmad kut suured punased pommid lentsid ee.“

Siis mees küsind, et mis sa teel naertsid. Siis naine rääkind, et miks ma’s pea siis jälle naerma. Öölus tantsis ümber obuste. Ning kui siis obu kommistas ning inimestest kidagid ütles: „Issapojuke, mis sa kommistad!“

Kui kohkund ning ädas siis vana öölus oli. Kui kidagid ütles: „Kurat, mis sa kommistad! Kui karune ning naljakas ta siis oli.“

Kui nad koju öueväravasse jöudend, siis üks lind istund väravasamba otsas ning ütlend: „Vöta see rahapada siit samba alt ee!“

Nüüd pidand mees ka oma asjad ee rääkima. Nönda kut ta rääkind, nönda naine olnd kadund. Pole kuskil teda änam näha olnd. Lapsed rääkind ikka iga laupa, et emm keind neid vaatmas. Siis olnd lastele toodud keik kenad puhtad riided.

Saarlased keind ikka Iiumaalt soola toomas. See mees läind ühekorra ka ning jäänd Iiumaal ühte perese öömajale. Sääl äkist mees nääb – umbest ta naise nägu naisterahvas keib ustest läbi. Mees rääkind peremihele ka seda. Peremees ütlend: „Meitel sii tüdruk oli midu aastad vajaka.“

Mees rääkind seda ka, et iga laupa öhte tuuasse ta lastele uued puhtad särgid. Siis peremees ütlend: „Tüdruk pole ühtegid laupest pääva kodu.“

Sedasi mees saandkid oma naise käde.

Jutustanud Jaan Pilsas, 70-a, Varpe külast (Kihelkonna kihelkond). Kirja pannud Heino Tarkin 1947. a (RKM II 2, 287/91 (1)). [Ee 423* + ATU 826]

Sõnaseletused:
sihes – sees
jalgotsel – jalutsis
meele järge – meele järele
naerend – naernud
miks ma’s pea – miks ma ei pidanud
vana öölus – vana õelus ehk kurat
lentsid ee – lendasid ära
kommistas – komistas
kidagid – keegi
karune – vihane, turris
Iiumaa – Hiiumaa
umbest – just
keib ustest läbi – käib ühest toast teise
oli midu aastad vajaka – oli mitu aastat kadunud
laupest pääva – laupäevast päeva

Hundid nõuavad oma osa

Suurissoo nömme ringes oli ikka tontisid olnd. Ühe mihe ees oli sääl peata kukk üle tee läind. Möned olid näind valgid vaimusid. Undid olid sääl ikka ulund ning nendele antud sääl ikka osa.

Mu ema rääkis, ta tulnd linnast. Ta akkand juba kaugelt kuulma, et ühes kohas undid kangesti uluvad. Kui ta Suurissoose jöudend oli, siis ta näind, et undid istund taras keske teed, suud olnd köikidel ülespidi ning ise kangesti ulund. Ta eitend ristigese ede ning tulnd peele edasi. Obu akkand ka kartma. Ta ütlend: „Noh külamihed! Tee pooleks.“

Andend siis kenasti taale teed ning ta tulnd mööda. Ta olnd juba möödas, kui äkist olnd igavene rabin. Teise oomiku olnd sääl verine koht maas. Undid olid sääl muidugid osa saand.

Üks mees jälle juhtund parajasti siis sääl olema, kui untidele osa visati. Kukkund ta ree peele. Undid akkand järge jooskma. Obu kartend ning jooskend nii ruttu kut jöudend. Mees vaatend tagasi, näind – tükk liha ta ree peel. Ta töukand see maha ning undid pole änam järge jooskend.

Jutustanud Olev Talur, 50-a, Kipi külast (Kihelkonna kihelkond). Kirja pannud Laine Tarkin 1947. a (RKM II 2, 502/3 (80)).

Sõnaseletused:
ringes – rünkas
valgid – valgeid
antud osa – jagatud sööki
jöudend – jõudnud
istund taras keske teed – istunud ringis keset teed
ta eitend ristigese ede – ta löönud risti ette
järge jooskend – järele jooksnud

Hull meresõit

Ühekorra üks saksa kapten olnd laivaga New Yorgi sadamas. Kapteni tütrel olnd teise päeva sünnipäe ning kapten olnd mures, et kuidas saaks tütre sünnipäevale.

Äkist tulnd laeva üks vööras mees ning ütlend, et mis sa sellest nii kangesti muretsed, ning luband kaptenid aidata. Palgaks tahtend ta seda, kis keige ennem koduukse vahel vastu tuleb.

No, ea küll. Öhte akkend laevas igavene kolin. Saand kenasti minema akata, äkist, mis teha, logi unund maale. Pole see ka suurem viga olnd. Suure ankruga toodud see maalt laeva.

Küsitud: „Palju kiirust on?“

„Kuuskümmend neli!“ olnd kohe vastus.

Selle peele antud käsk: „Prammid juure!“

Pandud siis prammid juure. Jälle küsitud: „Palju on?“

„Seitsekümmend kaheksa,“ olnd vastus.

Nüüd antud käsk: „Reilid juure!“

Pärast reilide juurepanemist küsitud: „Palju on?“

Kohe vastatud: „Kaheksakümmend kaks!“

Siis kapten ütlend inglise keeles: „Ea küll!“

Üks madrus vaatend välja. Väljas olnd nii kange tuul, et viind madrusel peenaha keige iustega. Siis kapten küsind jälle: „Kuidas on?“

Vastatud: „Punane tuli!“

Siis olnd vastus: „Sinine tuli!“

Selle järge tulnd vastus: „Kollane tuli!“

Ning viimaks vastatud: „Must tuli!“

Ollandimaal olnd üks kirik ning siis lae söitend kiriku lukiaugust läbi. Oomiguks olnd lae Amburgis.

Kapten saatend ennem mihe ütlema, et nad tulavad, ning käskind naise ema neid vastu vötma tulla. See vanaeit olnd nii suureks tüliks, et ta nii sant inimene olnd, ning see olnd önneks, kui sellest lahti saand. Vööras mees ütlend, et teda on petetud, äga olga kaup kaubaks. Siis vöttend vanaeide ning läind.

Jutustanud Jaan Hannus, 56-a, Kipi külast (Kihelkonna kihelkond). Kirja pannud Heino Tarkin 1947. a (RKM II 2, 337/40 (33)). [Vrd ATU 313]

Sõnaseletused:
logi – riist laeva kiiruse mõõtmiseks
prammid – praampurjed
reilid – roilpurjed
peele – peale
peenaha keige iustega – peanaha kõige juustega
selle järge – pärast seda
Ollandimaal – Hollandis
lukiaugust – lukuaugust
lae – laev
Amburgis – Hamburgis
sant – halb
äga olga – aga olgu

Julge mees saab kulla

Üheks söhandiseks toaks, kohes es saa kingid magada, oli üks körtsituba [Tagamöisas]. Sellele toale oli pandud söhuke needus, et sääl ep saa kingid magada. Sönna tuba ahjusuu ala oli vana möisnik pand oma kulla. Nende töotustega, et täma peab pääle surma ajama ää ühe elusa mihe abeme. Ning see, kis julgeb sääl toas magada, peab ää ajama tä abeme. Ning kui see tegu tehtud, tuleb raha maa pääle.

Sääl keis üsna palju öömajalissi pakkumas, äga peremees ütles: „Meitel oo sii üks tühi tuba küll, äga sääl äi saa kiskid magada. Keik, kis öhta panavad, nee poolest ööst ää jooskavad.“

Aga ühe öhta tuli üks vana arjamees, kis palus öömaja.

Peremees ütles jälle: „Äi ses toas saa kidagid magada.“

Arjamees äga arvas: „Ma lähe roovi.“

Ning arjamees panigid seie magama.

Öösse kellu kaksteisend tundes tä oma pee pääl ühte tulist kätt. Arjamees töuses üles, pani lambi pölema ning vaatas, et üks all vanamees oo toas ning abemenuga püus. Vanamees näites arjamihele käega, et tä tahab ää aida arjamihe abet. Arjamees laskes täda ka sida teha. Kui oli arjamihe abe aetud, laskes vanamees ka oma abene ää aida.

Siis alles akkas all vanamees rääkima, et tä oogid va möisnik ning oo keind palju aastaid roovimas, kas peaks leidema söhanduse julge mihe. Et tä äga täna leides söhuse mihe, siis juhatas tä sellele kuha, kohes oli see kuld. Ning arjamees sai keik selle raha käde.

Sest ajast kadus ka see, et sääl toas poleks kidagid lastud magada.

Jutustanud Eduard Haljas, 45-a, Rannakülast (Kihelkonna kihelkond). Kirja pannud Aino Kannel 1947. a (RKM II 2, 125/8 (22)).

Sõnaseletused:
söhandiseks – selliseks
kohes es saa– kus ei saanud
kingid, kiskid, kidagid – keegi
ala – alla
kis öhta panavad (magama) – kes õhtul heidavad (magama)
jooskavad – jooksevad
arjamees – seaharjaste ostja
ma roovi – ma proovin
seie – siia
pee pääl – pea peal
püus – peos
abene ää aida – habeme ära ajada
oogid – ongi
roovimas – proovimas
leidema – leidma
sai käde – sai kätte
söhanduse, söhuse – sellise

Rahakatla juhatus

Ühekorra oli ühe mihele öösse unes näidetud, et minga veel selsamal ööl Lee löuka ning sääl ühe suure alli kivi all peab olema varandust. Mees kästud see säält üles kaevada enne päikese töusu. Ning kolm nonni tulavad Laukabe poolt ning lähvad Leemetsa poole. Nonnid karjuvad ise keik kolm korda: „Saab, saab, saab.“

Äga mihel ei tohi neist midad olla ning ennem, kut varandus tükkis käes on, äi tohi mette söna rääkida.

Mees ärkand selle järge kohe üles ka, äga pole kaevama läind midad, jäänd uuesti magama ning näind sidasama jälle ning ärkand jälle üles ka, äga pole siiskid veel läind. Kui tä kolmat korda veel unes näind oli ning üles ärkand, siis tä oli läind ning kaevama akkand. Koitand juba ning saand mees tüki aega kaevand, tulnd esimene nonn Laukabe poolt, ise karjund kolm korda „Saab, saab, saab.“

Mees kaevand edasi. Siis tulnd natise aja pärast teine ning karjund sidasamati kolm korda. Rahakatla sang olnd juba mihe püus, siis tulnd kolmas nonn ning karjund samati kut esimesed. Mees olnd va naljamees ning ütlend nönda nobe keelega: „Mis tä änam saab, tä oo ju käes.“

Kuida mees sida ütlend, nönda katel läind keige rahaga maa ala et kolisend, ning mees kaevand päeva töusuni, äga pole änam midad leidand.

Jutustanud Ann Luup Undva külast (Kihelkonna kihelkond). Kirja pannud Edgar Mustis 1940. a (ERA II 275, 445/7 (19)). (SJ P 81)

Sõnaseletused:
löugas – lahesopp, -käär
nonni – varest
kut – kui
selle järge – pärast seda
sidasamati – niisamuti
Laukabe – talu Neeme külas
püus – peos
tä oo ju – ta on ju

Miks meestel jäme ääl?

Eeva andand Aadamale poole öuna. Ise söönd teise poole. Eeva söönd oma poole ilusti ära, Aadamal aga jäänd kurku kinni. Sest ajast ongi meestel jäme ääl ja suurem kurgusölm.

Jutustanud Tiina Prei, s 1879. a, Koimla külast (Kihelkonna kihelkond). Kirja pannud Elmar Prei 1940. a (ERA II 289, 143/4 (11)). [Aa US 13]

Sõnaseletused:
jäme ääl – madal hääl
ilusti – kenasti
kurgusölm – kõrisõlm

Vedruka küla ävimine

Vanasti eland Vedruka külas väga targad ja usinad inimesed. Köik armastand tööd ja nende keskel valitsend üksmeel. Aga olnd ka niisuguseid mehi, kes uhked ja kuulsuse tagaajajad. Need saatnud küll korda köiksugu mötlematuid tegusid. Teised külad pidand Vedrukast suurt lugu.

Kord akand naaberkülad Vedruka külast kuulsuse poolest ette minema. Seda kuuldes Vedruka küla auahned mehed [hakanud] teistele ennenägematuid tegusid tegema, et Vedruka küla ikka köige ees oleks. Varsti akandki kogu Vedruka küla elanikud riidlema, nii et üks ei saand enam teisega läbi. Igaüks akand ahnust taga ajama ja teisi kiusama. Viimaks läind koguni nii rumalaks, et üks ei oolind ühest, teine teisest. Vedruka oma alva eluviisi pärast olnd igal pool tuntud.

Äkki süttind küla pölema. Kust tuli alguse saand, ei teadnud keegi. Küla pölend maani maha, ainult möned üksikud talud pääsend tuleohust. Umbes möne aasta pärast olnd uus öitsev küla vana varemeil. Sellegi käsi ei käind paremini kui eelmisel. Juba kolmas küla vana asemel. Sellegi käsi käis samuti kui eelmistel. „See küll enam öige asi ei ole,“ mölgutasid möned mötteid. „Tarvis küla kuhugi mujale ehitada,” nii mötelnud pääsend vedruklased. Juba asutud neljandat küla ehitama, kuid mitte vana küla asemele, vaid tast ulk maad eemale.

Uut küla enam miski önnetus ei taband, sest inimesed parandand meelt. Pölend küla asemele on tekkind soo, mida Loona sooks kutsutakse.

Jutustanud Peeter Hein, 49-a, Vedruka külast (Kihelkonna kihelkond). Kirja pannud Aino Hein 1939. a (ERA II 230, 454/6 (7)).

Jänesejaht vana-aasta öösel

Vanasti olnd Nurme talus Atla külas üks Kusta-nimeline mees, kes armastand ikka ja alati jahil käia. Ka ühel vana-aasta öösel vötnud Kusta jahipüssi ja läind luurama. Kusta sammund otsekohe Laiaaugu löuka, mis asub Allepa pöllu Körveniidi vastas nurgas. Istund sinna maha ja pannud püssi palgesse. Aga mis ta järsku kuulnud ja näind?! Jänesed tulnd üpates ja mönel neist olnd suured kellad kaelas. Viimasel olnd hiigla suur rapp kaelas.

Kusta ehmatand nii koledasti, et ing pidand kinni jääma. Kohe pand ta kodu poole lippama.

Sestsaadik pole ta julgend enam iialgi jäneste pääle jahti pidada.

Jutustanud Leena Allik, 65-a, Atla külast (Kihelkonna kihelkond). Kirja pannud Albert Talp 1939. a (ERA II 230, 383 (1)).

Sõnaseletused:
löuka – lahesoppi
rapp – krapp, karjakell
pand lippama – hakanud jooksma.

Libahunt

Vanasti elas ühes külas peretütar, tal oli vend ja see vend vöttis naise. Nad käisid ikka seltsis tööl. Kui noor naine ennem koju läks ja peretütar veel sinna jäi. Peretütar tegi veel palju tööd. Kuid ennem seda, kui noor naine koju jöudis, oli peretütar juba ennem kodu. Kui nad teinekord jälle seltsis väljal tööl olid ja noor naine pidi jälle koju minema, kuid naine jäi peretütart pöösa taha luurama. Kui peretütar arvas, et tööd küllalt tehtud, siis läks peretütar ühe kolmenurgelise kivi peale kikerdama, sealjuures luges ta valjusti omad sönad. Kui peretütar minema akkas, läks noor naine ka kivi peale ja luges ka need sönad, mis tal meelde olid jäänd.

Nad jöudsid seltsis koju. Kuid noor naine ei teadnud, kuidas undikasukast lahti saada. Nende tingimustega rääkis peretütar, et ta kellelegi ei räägiks, kuidas ta undiks end on teind. Ja noor naine ei luband sellest loost kellelegi rääkida. Ja niiviisi sai noor naine ennast undikasuka seest lahti.

Jutustanud Reedik Lahtein, 68-a, pärit Austla külast (Kihelkonna kihelkond). Kirja pannud Voldemar Raudsepp Atla külas 1939. a (ERA II 230, 295/6 (9)). [Aa S 75]

Sõnaseletused:
noor naine – noorik
kikerdama – püherdama

Mereröövlist parun

Tagamöisa parun Puksim oli olnd suur mereröövel, kes pannud mere äärde tulesid, et laevad nende järgi kurssi vöttes söidaksid karidele, kus siis neilt käidi kaupu röövimas.

Kui laev oli söitnud karile, siis Puksim oma sulastega söitnud laeva juurde ja püüdnud köigepealt laeva vandid läbi raiuda, et laev ei saaks pögeneda, kui tal önnestub karilt pääseda. Olid vandid läbi raiutud, mindud laevadele ja visatud laeva meeskond üle parda ja tarvilikud asjad laaditi paatidesse ja viidi maale. Maale peideti varandus esialgu ära, sest kardeti, et valitsus vöiks saata vaatama, kas kusagil leidub röövitud varandust. Kord olnd röövimisel Puksimaga isegi ühes kirikuöpetaja Meeder.

Enne surma oli Puksim käskind end teistpidi matta, kui teised on maetud Kihelkonna kalmistul. Teistel on pääd mere poole, kuna ta käskind end nii matta, et jalad oleksid mere poole. Nii matta käskind ta end sellepärast, et siis ta näeks, mis merel sünnib. Ja ta ongi nii maetud, kuidas ta soovis.

Jutustanud Aleksander Niitsoo, 46-a, Rootsikülast (Kihelkonna kihelkond). Kirja pannud Alfred Niitsoo 1939. a (ERA II 232, 409/10 (45)).

Puukausist laev

Mehed leidnud kalu püüdes Jöe-Simmu rannast meremudalt poole puukaussi. Üks vötnud selle kausi eemale tule juurde ühes. Mehed magand öösel metsas ja keegi pannud selle iseendale padjaks pää alla.

Ommikul tulnd keegi naine ja tahtnud enda laeva kätte saada. Mehed teind suured silmad ja ütelnud, et nad ei ole ühtegi laeva näind. Seal silmand naine kaussi ja ütelnud, et see olevadki ta laev. Mehed ei uskund seda ja läind naise järele randa. Seal kadund naine kausiga. Ja eemal veel seisnud suur parklaev, mille pardal olnd eelpool nimetatud naine.

Jutustanud Priidu Volm, 83-a, Rootsikülast (Kihelkonna kihelkond). Kirja pannud Alfred Niitsoo 1939. a (ERA II 232, 386 (32)).

Sõnaseletus:
parklaev – purjelaev

Unes nähtud varandus

Kord näidatud mehele unes: „Mine neljapäeval Pagari uulitsale, seal saad önnega kokku.“

Mees läind neljapäeva ommikul. Pagar olnd ukse peal ja küsind, mis ta kaotand? „Ei midagi, mulle näidati unes, mine Pagari uulitsale, seal saad önnega kokku.“

„See on vale. Mulle on kolm korda unes näidatud, mine Saaremaale, seal on Pauna talu, seal on ka vana alasipakk, mille all on raha.“

„See on ju minu vanemate talu,“ mötleb mees ja öhtul söidab Saaremaale, otsib talu üles, töstab paku ja leiab raha. Nii sai ta önnega kokku.

Jutustanud Helga Sadam, 13-a, Kulli külast (Kihelkonna kihelkond). Kirja pannud Õie Lonn 1939. a (ERA II 230, 171/3 (9)). [ATU 1645]

Külmking ja puuraiuja

Kord olnd üks vanamees metsas puid raiumas. Ta akand löunaks tuhlid küpsetama. Tuhlid olnd ääks saamas ja ta pannud kalad* ka pahlaga küpsema.

Kui mees just kalu pahla ajand, tulnd üks vöeras mees ta juurde ja ütelnud: „Raiu mulle ka üks kalapahl, ma tahan omale ka ühe kala küpsetada.“

Mees raiund siis temale parase pahla. Vöeras ütelnud: „Aeh, sa äi möista mitte kalapahla raiuda, kas see on möni kalapahl, raiu suurem!“

Mees raiund nii suure kui rataste kali. See olnd ka veel väike. Mees raiund nii suure kui rataste selpuu**. See olnd paras.

Äkitselt ütelnud mees: „Oh-oh, undid tulavad, oda, ma lää siia rattarummu sisse, ää ütle mette, et ma siia sisse olen läind.“

Undid tulnd sinna ja nuusutand ja otsind igal pool ja viimaks küsind mehe kääst: „Kus see vöeras läks siit?“

„Kus see läks,” ütles mees, „on sii rattarummu sees.“

Äkitselt käind rattarummu seest nagu suuretüki pauk ja all suitsuöhk läind metsa poole. Aga ennem, kui ta mehe silmist kadund, olivad undid teda juba peeniseks teind.

* Saaremaal on räimed igapäised kalad. Kui seega ainult kalad saavad nimetatud, siis on selle all ikka räimed mõista. Kui muud kalad on, siis nimetatakse need äärkalad, nagu aavid, ahvenad jne.

** Selpuuks kutsutakse seda puud, mis heinakoormale peale pannakse, millega koorm kinni tõmmatakse.

Kirja pannud J. Jõgi Kärla kihelkonnas 1890. a (H II 18, 904 (3)).

Sõnaseletused:
tuhlid – kartuleid, „kartuhvlid“
ääks – pehmeks, „tümaks“
pahl : pahla – varras
parase – paraja
rataste kali – vankri puu (kaigas)
selpuu – sõlgpuu
oda, ma lää – oota, ma lähen
peeniseks – peenikeseks

Kõljala mõisnik käib kodus

Saaremaal on Köljala möis. Seal möisas oli sageli tonte nähtud.

Kord olid saksad läind kaheks nädalaks külla. Teenijad otsustand veeta löbusa päeva ja läind torni teed jooma. Kui nad parajasti söid, näind äkki, kuidas ärrased möisa öue söitnud. Teenijad joosnd ärradele ja prouadele vastu, muist jäänd lauda koristama, et seda ei nähtaks. Toapoiss läind tölla ust avama, kui ta äkki näind, et see oli surnud möisnik. Toapoiss teretand, kohe kadund vaimud.

Toapoiss jäänd sellest aigeks. Kui ärrale seda teatatud, tulnd ärra koju. Ärra oli teenijaid noomind, et mis nad nii kergemeelselt vaimudele olid vastu läind, sest nad teadsid, et nende saksad enne kaht nädalat koju ei tule.

Saksad ei läind sel aastal enam külla. Toapoiss sai terveks, aga pärast, kui niisugust kummitust nähti, ei mindud vaatama.

Jutustanud Sofia Põldmaa, 44-a, Jõe külast (Kärla kihelkond). Kirja pannud Salme Põldmaa 1939. a (ERA II 231, 297/8 (32)).

Tont Kaarma Kõrgemäel

Kärla vallas asub Kaarma Körgemägi. Seal mäel on nähtud tonti.

Kord olid Paiküla ja Kirikuküla poisid läind Kaarma külla öhtul pimedas. Nad olid mäe juure jöudnud ja näind eemalt tuld vilkumas. Ligemale jöudes näind nad tee ääres istumas väga ilusat tütrukut: sel olnd tuli juures ja kammind seal oma juukseid. Ise naernud meelitavalt poistele, et need ta juure läheks.

Poisid läindki ta juure ja äkki näind nad, et nende ees olnd kooritud obune. See olnd nii irmsa näoga nagu teab mis koletis. Mehed kohkund koledasti ja vaevaga olid nad säält minema saand.

Jutustanud Maria Jõearu, 36-a, Jõe külast (Kärla kihelkond). Kirja pannud Salme Põldmaa 1939. a (ERA II 231, 289/90 (21)).

Sõnaseletus:
sel olnd tuli juures – tal olnud tuli kaasas

Undiks keimine

Ühekorra jälle olnd üks iilane ühes kohas öömajaliseks. Öösel kerpude pärast ärkvel olles kuuland, kuidas peremees ning perenaine omavahel oma kambris olid jutustand.

Naine sundind meest ikka undiks minema, äga mees ajand vastu ning olnd seda moodi, et see öösse pole tahtand undiks minna. Naine äga ikka ajand peele, et mine ning mine! Viimuks mees pole änam vastu rääkind ning akkand rabistama. Saand vähe rabistand, siis naine läind, teind ukse lahti ning saatand välja. Sääl krabistades ta ikka omale undi naha oli selga ajand ning naine laskes siis undi välja – vada, see’s saand ju ise änam tuast välja.

Vastu oomikud naine laskend jälle mihe sisse ning iilane kuuland jälle, kuidas nad omavahel rääkisid.

Esitiks mees rabistand jälle vähe aega ning siis naine küsind: „Mis täna ka saaja oli?“

Mees urisend poolpahaselt vastu: „Mis saaja oli! Saak oli vilets. Keisi keik kuhad läbi, äga saaja polnd midagid. Viimuks Iiu Köpust sai ühe va kassiniru käde. Seegid oli nii sitke, et kiskus ümber ammaste.“

Oomiku magand mees jälle vagusi naise juures. Pole märgatagid olnd, et ta öösse oli undiks keind.

Jutustanud Marii Rand, 67-a, pärit Kergu külast (Kärla kihelkond). Kirja pannud Mihkel Tooms 1928. a (ERA II 8, 310/2). [Aa S 77]

Sõnaseletused:
iilane – hiidlane
jutustand – rääkinud
see öösse – sel ööl
äga – aga
saand vähe rabistand – kui oli natuke krabistanud
saatand – saatnud
saaja – saada
Iiu Köpust – Hiiumaalt Kõpust

Sõmera rahakatel

Sömmera külas Minna Sömeri pöllal oli kaks suurt väravaposti, nüüd on need ära lagunend. Räägitakse, et seal olla rahakatel ja selle juures kolm koera valvamas, punased argid käes, ja segavad raha. Siis pidavat raha kätte saama, kui kolmetahuline nöel vötta ja minna ilma taha vaatamata nöel katla visata. Siis saab raha kätte.

Jutustanud Leontiine Kaasik, 72-a, pärit Muhu kihelkonnast. Kirja pannud Mersedes Nool Arandi külas (Kärla kihelkond) 1939. a (ERA II 231, 394/5 (6)).

Sõnaseletus:
Sömmera – Sõmera

Rootsi kuninga kangasteljed

Saaremaal Kärla vallas Körkkülas Naaka talu juures asetseb mägi, mida kutsutakse Naaka mäeks. Sellesse mäkke olevat peidetud Rootsi kuninga tütre kuldsed kangateljed. Need olevat peidetud ühest kivist, mis asetseb mäejalal, vanade möötude järgi seitse vagu pöhja pool.

Naaka talu tuntakse ümbruskonnas vanima taluna. Teoorjuse ajal oli Naaka talu Paadla möisale kuuluv karjamöis.

Jutustanud Nikolai Metsmaa, 45-a, Kõrkkülast (Kärla kihelkond). Kirja pannud Helga Kiitsak 1939. a (ERA II 231, 315 (1)).

Kärla jöest

Veikene Kärla jögi, mis kiriku juurest mööda jookseb, sellel on Kärla niitis üks sügav urgas, arvata kaks sülda sügav. Seda kutsuvad rahvas praegugi veel Näkiurkaks, sest et sääl ennevanast näkk on olnd. Näkk on ennast enamiste ikka selle asja kujul vee peal näidand, mis asja see inimene köige enam imustab, kes teda nääb. Kord on nähtud ilus rahakott, töise sadul jne. Kui tüdruk on juhtund nägema, siis on ikka ilus rätik vee peal olnd ojumas. On keegi akand seda asja kätte püüdma, siis on näkk teda varsi alla viind.

Kord on üks väga ilus obune jöe kaldal magand. Köik lambalapsed on oo selga ronind ja taaga mängima akand. Köige veiksem laps on väljalt joostes tulnd ja ütelnud: „Saaksin ma ka nika näka niuete peale.“

Niipea kui laps seda ütelnud, oli obune ää kadund ja lapsed jäänd unnikusse jöe kaldale.

Kirja pannud J. Jõgi Kärla kihelkonnas 1890. a (H II 18, 903 (1)). [Aa S 58]

Sõnaseletused:
süld – (endisaegne pikkusmõõt, u 2,13 m)
töise – teinekord
ojumas – ujumas
oo – hobuse
taaga – temaga

Katku ajal

Olnd suur katku aega ühekorra Saaremaal. Surnd selle korraga ära irmus palju inimesi. Viimaks jäänd veel üle ainult kaks inimest – teised olnd katk keik juba maha murdand. Jäänd kaks inimest veel Saaremaale. Üks inimene olnd Mustjalas ning teine olnd Sörve säärel.

Siis löidand üksteise jäljed üles ning otsind üksteist jälgi mööda üles. Palju neist kahest inimesest siis Saaremaale sugu sai. See oli üsna vähe.

Siis akkati ägat sorti inimesi Saaremaale elama tooma. Äga liik oli ikka ise sorti. Sellepärast rääkivad Saaremaal inimesed nii mitmet moodi – ägas kihelkonnas ise moodi.

Jutustanud Marii Rand, 67-a, pärit Kergu külast (Kärla kihelkond). Kirja pannud Mihkel Tooms 1928. a (ERA II 8, 301/2).

Sõnaseletused:
murdand – murdnud
ägat, ägas – iga, igas

Rebane ja unt

Mees pannun omad lihad sui kajuse, et sooja pärast ukka ei lähe. Rebane juhtund kogemata kajuse minema. Siis oli temal valu lahti, kuidas tema välja saab. Seda kana liha ka süia [ei ole] mitte ea küll. Unt tulnd ka senna kaju päele. Rebane ütlen: „Peaks sa täedma, mis ea mul on. Kas sa näed, liha mul? Tule, söber, mulle vöeraks!“

Unt läind ämbli, rebane läind selle ämbli sisse, mis kaju pöhjas olnd. Unt vajutan rebase üles. Saand teineteise kohta saand, unt küsin: „Kus sa lähed?“

Rebane: „See ikka teemeiste moed – üks tuleb, teine läheb.“

Kirja pandud Karja kihelkonnas 1877. a (H R 3, 109). [ATU 30]

Sõnaseletused:
pannun – pannud
kaju : kajuse – kaev : kaevu
oli valu lahti – oli mure
läind ämbli – läinud ämbrisse
saand teineteise kohta saand – kui nad teineteisega kohakuti saanud
teemeiste moed – teemeeste mood

Sääsk ja obune

Kord juhtund sääsk ja obune sönavahetusse, kus sääsk kiitnud, et ta oma meestega obuse ära vöidab.

Obune ei tahtnud seda uskuda, vaid ütelenud: „Tehke enne proomi, et ma teie tugevust nään ja usun teid, kui ühte vägevad sugu tean austada.“

Sääsk kutsund omad mehed kogu ja asund siis ühes parves obuse kallale. Obune lasknud sääsed oma kallale tulla ja küsind: „Olete nüüd köik koos ja tugevast töös?“

Esimees üüdnud röömsal äälel: „Jah,“ sest ta arvand, et obune armu akab paluma.

Obune lasknud end maha, kikerdand maas köik surnuks. Üks pääsend veel elusalt ära. See ütelnud: „Oleks meil üks mees veel olnd, siis oleks vöit meie olnd: maha saime küll, aga ei jöudnud nahka ära nülgeda.“

Nii jäänd siis sääsk ikka vöitjaks.

Kirja pannud Willem Mägi Aru vallas (Karja kihelkond) 1889. a (EKS 4º 5, 881 (1007)). [ATU 281]

Sõnaseletused:
ütelenud – ütelnud
tehke proomi – tehke proovi
lasknud end maha – heitnud pikali
kikerdand – püherdanud

Hiir lõksu uurimas

Eerele pandud lauss ülese.

Eer vaatand ja ütlend: „Ma tea küll, mis asi sa oled, aga ma natuke just katsu, onts see imal rasu vöi soolane.“

Nönda pannund – mauksti!

Jutustanud Laas Lepp, 75-a, Purtsa külast (Karja kihelkond). Kirja pannud Kaljo Lepp 1938. a (ERA II 201, 276 (55)).

Sõnaseletused:
eerele – hiirele (häälikuline kuju ei ole murdeomane)
lauss – lõks
onts – kas on
imal rasu – mage rasv
pannund – pannud
mauksti – helijäljendussõna

Torupilli Villem hundiaugus

See asi sündis Völube körtsis.

Oli sügise, kui noormehed mandrilt rahakolidega olid koju tulnd, korraldasid nad Völube körtsis ühel pühapa öhtul omavahelise olengu, kust ka ligemalt külade neiud ja pillimees ei puudund.

Pillimees oli kaugelt tuntud torupilli Villem. Ta vöttis aset körtsitoa aknalaua peale, kus teda ei saand keegi segama tulla. Ja noormehed ooldasid selle eest, et tal janu ei akkaks. Nad panid talle viina-ölut käeulatuse, sest Villem teadis ise, mellal ta ühte ja teist vöttis.

Ja siis öö pääle, kui Villemil maitsmise ja aistmise meeled akkasid juba tuhmuma, panid nad selle viina ölle ulka, aga seda ei kannatand Villem enam välja – ta jäi tukkuma, torupill köhu all. Kui siis ükskord ärkas, oli köik vaikne ja pime. Ta kobas enda ümber, kui ta leidis öllekruusi ja viinaklaasi, siis teadis ta, kus ta asub.

Villem tühjendas öhtuse ülejäägi korralikult kaelakandeks ära ja akkas koju ristlema. Ta teadis väga ästi, kus seisab Roobaka küla. See tee oli talle sama tuntud kui kodus toa ja kaevu vahe tee.

Ta oli juba teel, olgugi et ta kaks sammu edasi ja ühe tagasi astus, lootis ta siiski kodu poole minevad. Oli ta nii rändand ja okste seas ragistand, pörkas ta kogu ninapidi, kes talle teed ei tahtnud anda. Villem katsus vastast kääga: see oli külm ja kole robeline. Villem ei tahtnud tüli ja astus teelt körvale, rühkis edasi ja leidis viimaks jalgadega teeraja üles, mis tal juba ammu käest oli kaduma läind.

Kui ta siis veel kuulis ane äält, arvas, et varsi olen Jöe Priidu anede lauda taga väljas. Ane ääl läks korrast valjemaks ja Villem akkas ka ruttama, et ennem koju saada. Kui ta oli juba ane nina all, kadus tal korraga maa jalgade alt ära. Nüüd oli tal orjendeerumise vöime selge: ta oli kukkund undiauku Rääma metsas. Ane, kes teda senna oli meelitand, seisis korviga kessed auku lati otsas. Villem oli siiski iljaks jäänd, sest vösavillem oli juba enne teda augus ja näitas uustulnukile kahte küündlatuld.

Kui siis ommikul Roobaka küla mehed öö saaki jägama tulid, arvasid nad, et vähemalt kümme unti peaks aukus olema, sest lae kate oli köik segamine. Aga nende imestus oli küll suur, kui torupilli Villem neile alt vastu vahtis. Nad tömbasid ta august välja ja Villemil oli esimine töö torupilli vasta puud löhkuda, kuni sellel tükid järele jäid.

Kirja pannud Mihkel Ohakas, pärit Karja kihelkonnast, oma mälestuste järgi Tallinnas 1960. a (RKM II 99, 21/3). [ATU 168]

Sõnaseletused:
rahakolidega – rahakottidega
kaelakandeks – tervendamiseks
robeline – krobeline
ane – hani (nimetav kääne)
kessed – keset

Leemessülla jõe näkk

Meela ja Laadjala möisate vahelt jooseb läbi suur Leemessülla jögi. Sääl kuhas, kus jögi maantee alt läbi jooseb, kasusid vanast jöö ääres vanad suured lepad. Jöös oli sääl kuhas sügav koht ja sääl elan näkk. See näkk kimbutan ilisi linnalisi, kohutan obusi ja inimesi. Mütu obust olid sääl kuhas löhkuma kohkun. Pääva aegu muutn näkk ennast asjaks ja oln sedasi jöö ääres maas. Küll oln ta mönekorra linnasai, mönekorra liigendis nuga ja uur. Kes söukse asja ää vettis ja tasku pani, selle näkk jöge viis.

Niid on lepad maha veetud ja pole sääl näkki ka enam kedagi näin.

Jutustanud Aleks Aedmaa, s 1898. a, Pamma külast (Karja kihelkond). Kirja pannud Oskar Grepp 1940. a (ERA II 276, 258 (32)).

Sõnaseletused:
Meela – Meedla
Leemessülla – ka Lehmisülla või Lehmissalu
jögi : jöö – jõgi : jõe
liigendis nuga – liigendnuga
vettis, veetud – võttis, võetud
näi – näinud

Võõras ree peal

Näätsa, va Vääri Mart rääkis, et ta ise olle vanakuradiga rindupidi koos oln. Ta läin ühe öhta, söökoorm pääl, sepale – vanasti inimesed viisid ikka ise sööd sepale, kui nad midagi tegid vöi lasid tiha.

Oln talvine aeg, lumi oln maas. Läin juba öhtale, kuu paistn juba taevast ka. Jöudn sönna kuskile Völube körtsi taha, kui tunnun äkist, kudas kedagid istun ree taguotsele. Äi tee väljagid, et ta vööra ree pääl on, äi lausu musta äga valged.

Kus va Mart oln ikka ise ka tugev ja julge mees, pole söukest narritamist kannatan ja käratan üsna varsti: „Kas sa kurat saad siit otsa päält vöi ma tömma soole ühe piitsaga!“

Äi ühtid, ikka tagumine ots raske kut tina, obu venitab ees, igine – loom väsin ka. Pole sääl pitka tükki midagid änam oln, kui vana Mart kähman teisele ühe tagatsikätt.

Kus siis sasin teised kogu. Otse ree pääl oln rindupidi koos, tampin köik sööd puruks ja ajan üle ree ääre maha, aga järge polle kumbkid annun. Kui ikka Mart olle kuu pool oln, siis polle taal midagid äda oln, sellepärast katsun ta ikka kuu poole oida. Siis oln teine ta kää kut tuustakas. Aga kui vanasarviline ise kuu poole saan, oln Mardil üsna peenike kää. Nönda rübelen sääl ree pääl kukelauluni, siis kadun vanasarviline äkist Mardi käte vahelt ää.

Nee sööunnikud, mis nad ree päält maha olid ajan, olid veel üsna iljuti teine teibol teed näha, ehk nüid on rohi pääle kasun vöi nooremad inimesed laiali ajan.

Mart ise ütlen: „Olen ikka ise ka mees, et pole tahta, aga oli see teine ka kange küll, vägisi tahtis inge kinni matta.“

Jutustanud Priidu Pärnapuu, 68-a, pärit Laugu külast (Karja kihelkond). Kirja pannud Olev Jõgi Parasmetsa külas 1939. a (ERA II 277, 143/4 (5)). [Aa S 35]

Sõnaseletused:
näätsa – näed sa
olle – olevat
söökoorm – söekoorem
süsi : sööd – süsi : söed
läin juba öhtale – õhtu oli juba saabunud
Völube – Võlupe
tunnun äkist – tundnud äkki
äi ühtid – ei midagi
loom väsin – loom on väsinud
pole sääl pitka tükki midagid änam oln – ei läinud kaua aega
sasin teised kogu – haaranud teineteisest kinni
järge polle annun – järele ei olevat andnud
ta kää – tema käes
oln Mardil üsna peenike kää – olnud Mardil häda käes
rübelen – rüselenud
teibol – teisel pool

Kullakatel

See katel asub Täätsi Tammikus. Seal läheduses eland Viiu on rääkind seda juttu.

Oli olnd kena vaikne suvine öö, tema magand rahulikult. Keegi tuleb ja üüab: „Mine kell 12 öösel teed mööda tammikunsse ja seal tee äärdes on üks iigla vana tamm ja tammest möni samm eemal asub kast kullaga, kuid ära sa seda kellegile räägi.“

Viiu ei julgend kesköö aegu üksinda minna, sest arvas, kes teab, mis temaga vöib äkki juhtuda.

Jöudis teine öö ja jälle üüdis ääl niisama kui mineval öölgi. Viiu ikka ei julgend minna. Kolmandal ööl tuli jällegi see ääl, üüdis niisama jällegi, kuid viimati läks ta nutuga minema. Kuid Viiu ei julgend ikkagi minna.

Viimati oli ta ka teistele ümbruskonna inimestele seda rääkind ja olid läind seda kohta otsima. Nemad olid selle koha üles leidnud, kuid kullakasti ei olnd enam, vaid kasti ase oli ainult järel.

Tänapäevani ei teata seda, kes seda temale ütles ja kes selle kullakasti siis ära viis.

Jutustanud Juulia Seema, 44-a, pärit Ratla külast (Karja kihelkond). Kirja pannud Herbert Seema 1939. a (ERA II 230, 68/70 (5)).

Täri Antsu abilised

Vanasti elan sääl taga Pahapilli kantis üks Täri Antsu nimeline mees. See oli ka maailmatu vigurimees ja nöid oln ja vanakuradiga ühendust pidan.

Ühekorra paar meest läin oomiku aegu ta majast mööda ja näin, et Ants oli oma aida katuse köik päält ära luhkun. Mehed mötlema: „Mis imet see Ants oma uie aida katuse on päält maha raasin?“ Kui aga öhta neesammad mehed olid säält mööda tuln, oln aida katus uiest pääle tehtud, köik uus ja ea töö, ja vana Ants üksi pannun veel viimasi vihkusi pääle.

No teine mees siis ütlen: „Ma arva, et see mitte öiguse asi äi ole: kudas jöudis vana Ants üksi ühe päävaga nii suure katuse pääle tiha?“

See mees oln juba kolmandad korda naisemees ja taal oln see sörmus seltsis, mis kolm korda laulatuse alt on läbi käin. Vötn selle sörmuse sörmest ära ja vaatan selle läbi katusele. Ja mis ta nägi? Nägi, et Ants oli katusel ja terve katus kibisen pisiksest meistest, kes teda aitan.

Jutustanud Priidu Pärnapuu, 65-a, pärit Laugu külast (Karja kihelkond). Kirja pannud Olev Jõgi Parasmetsa külas1939. a (ERA II 231, 719/21 (29)).

Sõnaseletused:
Täri Antsu nimeline mees – tuntud ka Pahapilli Andruse nime all
oomiku aegu – hommikusel ajal
ära luhkun – ära lõhkunud
see mitte öiguse asi äi ole – see ei ole õige asi
kibisen pisiksest meistest .. aitan – kihanud väikestest meestest .. aidanud

Rahatuli

Ühes Parasmetsa möisa vanas pölluküinis ma ole veel üsna iljuti rahatuld näin. See oli ühe sügise, kui ma veel obusi küinis pidasi pihusi söömas. Kaks obust mool oli, va all ja körb.

Üks öhta ma oli juba obused oma kohtadele pannun ja pihud ede viskan. Ise ma pani siis kasuka alla magama. Koer oli mool ka seltsis ja mängisi veel tüki aega sellega kasuka all. Siis ma äkist nää: ühe uksepoolse kivisimpsi körvas paistab pisike tuleleek. Oleks ta siis arilik tuleke oln – ikka jälle söuke sinikas valgus. Leek kasus ja oli varsti nagut suure luua suurdune. Ma mötlesi kohe, et see rahatuli on. Ajasi siis püsti ja akkasi ligemale minema. Siis tekkis leegi kuhale veel tulekera, mis pikki sädemid välja pirtsas. Ma oli aga loll küll: oleks vöin mütsi sönna pääle vissata, siis oleks mütsitääve kuldraha saan, vöi oleks vöin piibu pääle tuld küsida: oleks kühvliga vissatud. Pole aga möistn muud tiha, kui vötsi tikuga tuld, siis oli korraga köik kadun ja uiest püme. Ja kohe ma rumal rääksi sellest igaühele.

Kui kedagid sellest tääda poleks saan, oleks ehk aasta pärast jälle näitan.

Jutustanud Priidu Pärnapuu, 65-a, pärit Laugu külast (Karja kihelkond). Kirja pannud Olev Jõgi Parasmetsa külas 1939. a (ERA II 231, 681/3 (5)).

Sõnaseletused:
ma pani magama – ma heitsin magama
pihusi – aganaid
kivisimpsi – kivisimsi
suurdune – suurune
pirtsas – pritsis
oleks vöin vissata – oleksin võinud visata
vötsi tikuga tuld – süütasin tuletiku
uiest püme – uuesti pime
tääda poleks saan –teada ei oleks saanud
näitan – näidanud

Kuidas Pahila soo tekkis

Vanasti ei tohtind ükski naisterahvas palja pääga välja minna. Kui keegi oli läind, siis olnd sellel suur karistus. Aga üks naisterahvas just vihameele pärast läind palja pääga välja ja ise mötelnud, et mis sellest siis ikka on.

Seal ligidal oli olnd suur tammik ja seal olid eland aldjad. Kui aldjad seda olid aga näind, et üks naisterahvas palja pääga väljas on, läind ja ütelnud kohe naisterahvale, nüüd on siin pöline tammik ja aldjad elavad siin, aga selsamal silmapilgul vajugu see pöline tammik maa pöhja ning järele jäägu vaid lage Pahila soo.

Ja sellest ajast peale ongi see soo Pahila soo nime all.

Jutustanud Priidu Vaet, 57-a, Lõpi külast (Karja kihelkond). Kirja pannud Amilde Vaet 1939. a (ERA II 230, 79/80 (4)).

Mikspärast on angrias kalade seast keige enam ussi nägu

Vanal ajal ütlend üks väga vihane uss: „Oleks Jumal mulle jalad alla loond, siis [oleksin] mina ühe ööga üheksma maja uksed kinni pannud selle viisiga, et sääl keik oleksin surmand.“

Et taevaisa ooplemist ei kannata, siis löönd tema see kihvtise looma pooleks ja ütlend: „Et sa mind oled vihastand, tahan ma sind nüüd pooleks lüüa: üks pool merese keige magusamaks kalaks ja teine pool maa peale köige näotumaks ussiks.“

Nenda on siis jäänd angeriakala keige enam ussi nägu. Ja küü-uss – lühike, jäme ja köva ja abras kui ära mädanend vitsaraag.

Kirja pannud Karl Gustav Jansen Karja kihelkonnas 1870. a-tel (H I 4, 561/2 (3)). [Aa US 62]

Sõnaseletused:
angrias – angerjas
selle viisiga – niiviisi
kihvtise – mürgise
näotimaks – näotumaks
küü-uss – vaskuss

Kuidas jänes lõhkise moka sai

Jänes oli nii arge loom, keik ajasid teda taga, ta akkand Saaremaalt ää minema. Lambad olid tast kohkund, siis ta akkand naerama, naerand moku löhki. Seda ma olen kuulnd, et ta röömu pärast olla moku luhki naernd. Kui ta oli akkand ää minema, siis ta jättand oma rasvad kadaka kaela, et ta ea kerge kargama on. Sellepärast jänesel polla rasvasi. Kadakal olla rasvad. Need kollased (seened vist) kadaka küljes olla jänese rasvad.

Jutustanud Maria Lepp, s 1869. a, pärit Liikülast (Karja kihelkond). Kirja pannud Kaljo Lepp Mustjala kihelkonnas 1939. a (ERA II 260, 468 (78)). [ATU 70]

Sõnaseletused:
moku – moka
kadaka kaela – kadaka külge, otsa
polla – polevat

Kes on esimised undid loond

Ennemuiste tahtnud vanakurat ka üht loomasugu luua, mis siis ka tema käsu ja valitsuse all pidid olema.

Tema läind ühe suure paksu metsa sisse, teind seal suure vaevaga sauest (mis sellepärast ka undisaueks peab üütama) kaks elaja keha valmis, üht isast ja teist emast sugu. Kui nüüd muidu keik valmis olnd, aga mitte veel inge sees, siis katsund tema puhumisega neile inge anda. Ta puhund keigest väest tuult undi kehase. Keha paisund küll jämemaks ja näitand, kui oleks ta kippuma akkand. Siis olnd ta väga röömus, et ta töö korda läheb. Aga kui ta puhumist järge jätnud, ajand unt tuult, mis sisse aetud, jälle välja ja ise jäend liikumata oma loomise paiga pääle. Nenda teind tema kolm korda, aga unt ei töusnud ilmaskis.

Kui vana undilooja nüüd selged aru oli saand, et omast väest undile inge ei vöind anda, siis läind tema Jumala käest nöu küsima. Jumal öpetand teda nenda ja ütelnud: „Ütle köva äälega: unt touse üles, murra kurat ära.“

Kurat läind oma loodud ingeta looma juure, langend suure paksu kuusepöesa taga köhule maha ja ütlend siis tasase äälega: „Unt töuse maast üles, murra kurat ää.“

Aga unt ei töusnud ühtegi. Ta ütelnud teist kord needsamad sanad natuke valjumalt, aga ikka veel nenda tasa, et kui unt töuseks, aru ei saaks, kuspool tema ääl olnd. Aga unt jäend ikka vaga. Viimaks üsna pahase meelega üüdnud ta öige kärmest: „Unt töuse üles, murra kurat ää.“

Unt töusnud maast üles ja akand selle pöesa poole minema, kus tema va looja köhuli maas oli. Kui nüüd vanamees seda näind, jooksnud ta suure rutuga puu otsa ja jäänd sedaviisi undist puutumata.

Aga tema viha käie tänapäävani ikka veel ta kohe, nenda et ta iga kord teda murraks, kui ta aga kätte saaks.

Kirja pannud Karl Gustav Jansen Karja kihelkonnas 1870. a-tel (H I 4, 560 (1)). [Aa US 39]

Sõnaseletused:
sau – savi
kippuma – liigutama
selged aru oli saand, et omast väest – oli selgelt mõistnud, et oma jõuga
touse – tõuse
langend – heitnud
sanad – sõnad
vaga – vakka
kärmest – valjusti
viha käie ta kohe – viha käivat tema vastu, s.t olevat tema peale vihane

Kooljas meheks

Ühekorra olnd üks naine. Ta mees olnd surnd. Naisel olnd üksi sant ning igava elada ning ta tahtand, et mees teda ka eese juure viiks. Ning mees tulnd ka ühe öhta kahe musta täkuga järele. Naine läind suure röömuga mehele seltsi.

Saand tee peale söitma, siis mees küsind: „Kas on irm ka, kui kooljas söidab?“

Naine polla sellest midagid aru saand. Niid naine näind (kuupaistega ilm olnd), et varju pole olnd äi ees äga taga. Ning obused söitvad, aga kuulda pole midagi. Ning naisel akkand nii suur irm, et see pole ikka änam öige mees.

Tee ääres olnd üks körts ning naine läind sönna sisse ning ütlend mehele, et ole sa nii kaua vällas. Naine läind sisse ning rääkind körtsimehele äe, et asi on söuke ning söuke, et vanatont on ise kahe musta obusega öues ning oodab mind, et mind pörgu viia. Ladund siis körtsimehega keiksugu kola ukse ede ning lugend mütu issameied peele. Vanatondil läind oodates ka kahtlaseks ning akkand kolistama. Küll tahtand uksest, küll aknast sisse tulla, aga igal pool olnd vägevad ristid ees. Müristand ulk aega, ning viimaks olnd üsna aknast sisse tulemas. Aga siis kukk lauland ning vanakuri kadund kohe äe.

Naine läind omiku koju ning pole änam julgen mötelda, et mees taale järge tuleks. Oleks aga must mees teda äe viind, see oleks teda kindlasti pörgu viind ning siis oleks vanakuradil jälle üks ing rohkem.

Jutustanud Miina Võlmre, s 1875. a, Kirikukülast (Kaarma kihelkond). Kirja pannud Luule Meister 1947. a (RKM II 6, 145/7 (14)). [ATU 365]

Sõnaseletused:
kooljas – surnu
sant – halb
eese – enda
polla – polevat
niid – nüüd
äi .. äga – ei .. ega
vällas – väljas
ede – ette
lugend mütu issameied peele – lugend mitu meieisapalvet peale
julgen – julgenud

Kurat abiliseks

Ükskord üks mees läind puukoormaga linna ning teel läind taal vankri ratas just paksu metsa keskel katki. Ühtegid maja polnd ligidal näha. Mihel ee nöu kallis. Mees akkand Jumalalt abi paluma, palund tüki aega, äi abi kuskilt tulemas. Siis akkand mees kuratit abi kutsuma, ka paremat ühtid.

Kui mees juba käega löönd, tulnd äkist metsast kolm musta meest ning küsind, mis mihel viga on. Mees seletand oma äda ää ning varsti olnd ratas terve. Mees tänand abilisi ning küsind, et mida nad abi andmise eest tahtvad. Mustad mihed olid vastand, et nad muud palka äi taha siis, kui mees nad omale jöululaupa öhtuks vööraks kutsub. Mihel polnd selle vastu midagid ning varsti olnd mustad mihed metsa kadund. Mees söitand linna ning tagasi ning olnd röömus, et keik eesti läks.

Jöululaupa akkand mees varmakult tegema ettevalmistusi vööraste vastuvötmiseks. Äkist tulnd üks kerjus ning palund öömaja. Mees seletand küll, et taale vöörad tulevad, aga kerjus luband olla vagusi koldes, nenda et ta vöörastele jalgu äi jää. Mees olnd sellega nöus.

Öhtul söitandkid must töld mustade täkkude ning meestega ukse ede. Kohe kargand kerjus koldelt ning läin vöörud vastu vetma. Esimeselt mihelt küsind: „Kes sa oled?“

See vastand: „Salaja äraviibija olen.“

„Siis mine aida ala.“

Teine vastand: „Olen vereimeja.“

„Siis mine seinapau vahele.“

Kolmandalt saand ta vastuse: „Olen mahamurdija.“

„Siis mine murra see ää, kes aida ala läks.“

Äkist olnd töld kadund ning sant ütlend mihele: „Sa oleks pidand kannatlikult ootama, et Jumal soole abi oleks saatand, ta poleks selle eest midagid tahtand, aga kurat saatis oma sellid tasu järgi ning see tasu oleks su ing olnd.“

Kuulnud lapsena vanaisalt.

Jutustanud Eliisaveta Liiv, s 1879. a, Pähkla asundusest (Kaarma kihelkond). Kirja pannud Valve Niit 1946. a (RKM II 3, 648/50 (28)). [Aa US 71, vrd Kippar 111C]

Sõnaseletused:
mihel ee nöu kallis – mees vajas head nõu
vööraks; vöörud – külaliseks; külalisi ehk võõraid
eesti – hästi
varmakult – varakult
äraviibija – äraviija
seinapau – seinaprao
#tekke- ja seletusmuistend

„Olga nagut on!“

Ühes talus olnd pulmad. Peremees saatand sulase seks ajaks metsa puid raiuma, see pole süia ega juua ega miskit saand. Sulane läind metsa.

Äkist tulnd üks all vanamees sulase juure ja räekind: „Mis sa sii raiud, eesel kodu pulmad.“

Sulane rääkind asja äe. Vanamees ütlend: „Ma anna soole kaks söna: „Olga nagut on ja olga nagut enne oli“.“

Sulane tänand, läind kojuse. Peremees kärkind: „Mes sa koju tulid!“

Sulane ütlend, et ta tahab ka pulmi pidada ja akkand ka sööma ning jooma.

Öhtu jöudand käde, peimees ja ruut läind magama, oidand üksteise ümbert kindi. Sulane üidand ukse vahelt sisse: „Olga nagut on!“

Oomigu tulnd käde. Äi ruut ning peimees saa änam üksteisest lahti. Küll keigest jöust ägand. Viimaks akkand keige pulmalistega arsti juure minema. Jögi olnd ees. Inimesed vettand riided kainu ja – läbi vee minema. Saand keske jöge, sulane üidand: „Olga nagut on!“

Keigil jäend riided kainu – äi saa selga panna.

Saand aru, et sulase töö – kaiband kohtule. Sulane viidud tapmisele. Pandud püssid akkama, tahetud lasta, aga sulane üidand: „Olga nagut on!“

Äi mehed saa lasta.

Siis akkand peimees ja ruut sulast paluma, luband poole talukohta ning raha. Sulane ütlend: „Olga nagut enne oli.“

Need saand lahti. Teised pulmalised akkand keik paluma, luband üht-teist. Sulane laskand need ka vabaks ja saand rikkaks meheks.

Jutustanud August Kunstmann, 60-a, Muratsi külast (Kaarma kihelkond). Kirja pannud Endel Reinart 1947. a (RKM II 3, 235/7 (8)). [ATU 571B]

Sõnaseletused:
eesel – endal
olga nagut – olgu nii kui
kojuse – koju
jöudand käde – jõudnud kätte
peimees ja ruut – peigmees ja pruut
vettand riided kainu – võtnud riided kaenlasse