Torgu vallas Kaavi külas Taalberi möisa juures männi metsa sees asub suur sügav org, mida rahvas kutsub Sepa süvaauguks. See on umbes 40 meetrit pikk ja 20 meetrit lai org. Oru üks ots on täiesti terav, teine ots on aga vähe kandelisem.
See olla rahvajutu järgi tekkind vanal ajal, kui Saaremaa oli veel vee all. Nimelt sinna oli kinni jooksnud suur laev ja jäändki sinna. Ja laevakerele on ümber kasvand kare ja rohi. Ja nii on tekkind sinna suur laevakeretaoline org. Sellest kohast kardetakse pimedatel öödel läbi minna, seal olla vanasti igasuguseid kummitusi nähtud ja seda kohta kardetakse veel praegugi.
Jutustanud Jüri Helde, 47-a, pärit Mõisakülast (Jämaja kihelkond). Kirja pannud Robert Helde Kargi külas 1939. a (ERA II 232, 415/6 (1)).
Mesilane imes jöe kaldal roosi öiekeste seest magusat välja ja oli agar ühest öie külgest teisi lendma. Senna tuli üks ärg vett jooma suure jooksuga. Mesilane nägi ärga ja üidis: „Tasa! Tasa! Sa vöid mind ära tampida.“
Ärg vastu: „Kellel sinust kahju on?“
Mesilane: „Sa loodad oma suure kere ja rammu pääle. Oleks sul möistust nagu minul, küllab sa teist juttu ajaksid!“
Ärg vastu: „Sina ja so möistus mahute mölemad mo jala söra alla,“ ja pidi joonega mesilase pääle kargama. Mesilane aga lendas üles ja läks ärja körva sisse, ja vanameest pandi üle kraavide ning pöesade kargama. Saand ärg keik tansud tansind, lendas mesilane ta körvast välja ja ütles: „Teinekord ära pilka Looja säädust.“
Kirja pannud Andrei Kuldsaar Jämaja kihelkonnas 1898. a (E 36516 (22)). [ATU 281]
Sõnaseletused:
senna – sinna
saand ärg keik tansud tansind – kui härg oli kõik tantsud tantsind
Kui Jumal oli kalad loond, siis määrand ta igale asukoha. Oli öelnud lestale, et see lititsegu liiva peel. Lest pole sellega rahul olnd ja osatand vanajumalat kiiva suuga: „Lest lititsegu liiva peel!“
Sellest oli lest jäändki kiiva suuga. Ajab endale vihaga liiva peele, kui püüad, on alati na liivane.
Jutustanud Jaak Lepik, s 1871. a, pärit Salme külast (Anseküla kihelkond). Kirja pannud Amanda Raadla Mõisakülas (Jämaja kihelkond) 1937. a (ERA II 157, 337 (5)). [Aa US 64]
Sõnaseletused:
kiiva – viltu
lititsema – lesta liikumise kohta
Lokspärirahvas keind vanal ajal ikka koos Kauvandi ja Järveküla järve pial. See lokspärirahvas olnd nöiad ning muud kuntsimihed, kes kurjaga ühenduses olnd. Sial nad olid keind ikka kallistel öödel, nöndagut jöulu laupa öösse ning nääribe laupa öösse. Nendeks öödeks toodi ikka levalasnad ning ahjuroobid tuba, et völud äp suaks neid omaga seltsis lokspäri piale viia. Olid lokspäril keind teiste levalasnade ning ahjuroopidega. Kihutand nendega.
Sial järve pial nad olid siis tantsind. Olnd sääl linalöukude selgas ning vihtund nende lasnade ning roopidega kut suurte möökadega.
Jutustanud Maria Meeder, s 1851. a, Kavandi külast (Jaani kihelkond). Kirja pannud Mihkel Tooms 1928. a (ERA II 8, 164/6).
Sõnaseletused:
lokspäri – loksper, nõidade pidu; koht, kus nõiad käivad kuradiga pidutsemas
Kauvandi – Kavandi
kuntsimees – nõidust oskav inimene
nääribe laupa – nääripäeva laupäeval, s.t vana-aasta õhtul
levalasn – puust leivalabidas leibade ahju panemiseks
tuba – tuppa
äp suaks – ei saaks
linalöuk – linalõuguti, tööriist linavarte murdmiseks
Mo isa rääkis, mees keind kolm vana kuu neljapäeva teeristi peal. Tal olnd puhta musta kassi nahk ja tahnd seda müia. Kolmandal neljapäeval müis naha kellegile – ühele vaimule vöi mehele vöi kes ta oli. Naha eest sai raha. See raha pole kadund mitte, tuli ikka tagatsi, kui kellegile ää antsid. Kui mere paose vissati, sönna jähi, maalt kuhast tuli ka tagatsi.
Seda ma ole teiste kääst kuulnd, et joosvad rahad olla olnd. Üks pannund raha oeti nuki peale. Keind aida otsas ja raha olndkid kadund, mitte kuskil äga kuskil.
Jutustanud Elisaveta Tiivit, s 1872. a, Kavandi külast (Jaani kihelkond). Kirja pannud Aarne Vinkel 1940. a (ERA II 289, 516 (69)).
Sõnaseletused:joosvad – jooksvad
puhta – täitsa, lausa
paose vissati – prakku visati
maalt kuhast – mujalt kohast
pannund – pannud
oeti – voodi
keind – käinud
mette kuskil äga kuskil – ei mitte kusagil
Ennevanasti meite küla mehed käisid obustega Peterburis. Akand säält tagatsi tulema ja obustel löppend einad tee pääl otsa. Näind, Rannu luhas olnd kenad suured einakuhjad. Kedagi pole lisidal olnd. Läind ja vötnd siis kuhjast sületäie einu. Aga, oh sa ull, nüüd oli lugu lahti! Pole mitte kusagile änam ossand minna. Muudkui käi aga kuhja ümber, ja juurest ää ei saa. Siis teine mees oli eemalt üüdnud: „Käi tagurpidi!“
Siis pidada see vägi ää kaduma, mis sääl kuhja külges kinni oiab. Akand siis tagurpidi käima, ikka sületäis einu käes. Saand sedasi viimaks oma meeste juure ja siis keerand ennast otse ja akand obustele einu andma. Nönda kui ta ümber pöörand, akand jälle kuhja poole minema. Enne pole käimist saand järge jätta, kui jälle ümber pöörand. Siis teised mehed öpetand, et kui ta tahab, et obu need einad ää sööks, siis peab köik aja tagurpidi käima, nii kaua kui einad otsas oo. Niipea kui ta otseks pöörab, läheb jälle kuhja juure tagatsi. Oli siis sedasi tundi poolteist saand marsida. Kui einad otsas olnd, pole noidus änam möjund. See koht oli Rannu luht, säält ei saada muidu varastada.
Jutustanud Vassili Priske, 64-a, Väike-Pahila külast (Jaani kihelkond). Kirja pannud Jaan Ratassepp 1940. a (ERA II 277, 709/11 (3)).
Sõnaseletused:
ossand – osanud
pidada – pidavat
järge jätta – järele jätta, löpetada
noidus – nöidus
ei saada – ei saavat
Maasi möisa rehepapiga oli korra imelik lugu olnd. Taal juhtus neid tükka vist küll rohkem kui teiste möisate rehepappidel. Ma tea küll vähemast isegid tast rohkem kui teistest. Ta oli, jah, ühe öhtu rehes olnd nagu arilik asi ja kord ning kohus ning küpsetand tuhlid, no tuha all muidugid, selle suure ahju juures. Korraga tulnd sinna üks tores riides mees ja muudkui kohe tule lisidale ja anna aga taale ka süüa. No see rehepapp pole just kitsi mees olnd ja ütlend, et tule aga söö peale, et maitse neid meie kandi tuhlid ka. Pole see vööras mees ka oodand kedagid ja kukkund kohe sööma. Palad tuhlid muudkui joosid teisel köri kauda alla. Rehepapp oli aru saand, et vööras oo nii imelikult riides ja sööb palasid tuhlid nii suure robinaga. Kus üks ristiinimene sedasi vöib teha, körvetab suulae ää, just tuha seest vöetud, sööd peal ka veel. Et rehepapp arvand, et kui ma pole ennemalt seda va’d kurjavaimu näind, siis nüüd ta oo just sii mo körval. Pole sääl suurt juhtund ka midagid. Rehepapp pole kartma ka akand, muudkui nii kenasti söönd teised köruti kahegesi seltsis tuhlid.
Jutustanud Vassili Priske, 64-a, Väike-Pahila külast (Jaani kihelkond). Kirja pannud Jaan Ratassepp 1940. a (ERA II 277, 556/8 (2)).
Ööriku karjamaal on üks suur kivi ja kutsutakse Vanademeeste kiviks. Iga aasta jaanilaupäeva öösi tulnd säält kivi seest kümme vanameest välja ja akkand kivi otsas kaarti mängima. Kord juhtund üks naisterahvas säält mööda minema. Mehed kutsund naise ka kivi otsa ja annund naisele ka kaardid peosse. Korraga leidnud naine ennast üksinda ja kaartide asemel olnd väike must kott. Sellega saand naine köik oma soovid täita.
Jutustanud Liisa Nurk, 66-a, Ööriku külast (Jaani kihelkond). Kirja pannud Aleksei Nurk 1939. a (ERA II 233, 344 (16)).
Vanal ajal on mungad kihla vedand Karja kiriku juures, et kahe kellalöögiga nad peavad Pöide kirikule jöudma (vahemaa 20 km). Ja kui ei jöua, siis muutku nad kiviks. Neid munkasi oli kolm. Kui esimest korda kell löi, akkasid mungad minema. Ja kui kell löi teist korda, olid nad alles Rangla rabas ning muutusidki kivideks. Ja tänapäevani seisavad kolm ühesugust kivi sääl körvuti Mungakivide nime all.
Jutustanud Juhan Nurk, 55-a, Ööriku külast (Jaani kihelkond). Kirja pannud Aleksei Nurk 1939. a (ERA II 233, 337 (5)).
See on ikka üks tüdruk olnd. Ma ei tea, meikse puu juure ta ennemini läind oli; esimeseks pole ta oava juure läind. Kas ta on kase juure tulnd? Kask, sellel ta üdlend, et peab siidisärk selgas olema. Teised puud olid ikka easti rääkind. Männal on käskind kahara pea kasuda:
Tamm oli täisi riide’eisi,
Kasel oli selgas siidisärk,
Kuusel olid kullatud juuksed.
Kenad kuuse käbad.
Männal oli kaunis kahar pea.
Sarabu saand saksa riided, (nää, kui peeniksed riided tal selgas on)
Kadakas, üks kallis puu,
Oaval olid arvad oksukeised.
Niid otsas, pole änam puid mitte.
Kui see tüdruk oli oava juure läind, siis ta küsind oava kääst, näh, ta oli mütme kääst küsind: „Oled sa mo peimest näind?“
Küsind köigi kääst. Seda ma’p tea, mis oav sönna vastu üdlend oli. Jo ta ikka sandist ta vastu ütles. See ruut oli siis üdlend: „So lehed peavad nönda peal värisema, nönda kut mo liha ja süda sihes värisevad.“
Nad köikuvad ööd ja päävad. Ööd ja päävad ühte roati.
Sestsanta jäänd ta lehed peal värisema. Ta vist oli üdlend, et ma’p tea mitte. Tal es ole tääda mitte. Äga tal pole peimest olnd.
Jutustanud Liisa Välis, s 1850. a, pärit Haapsu külast (Jaani kihelkond). Kirja pannud Aarne Vinkel Hindu külas 1940. a (ERA II 289, 490/2 (3)). [Aa US 77 + 75]
Sõnaseletused:
meikse – missuguse
oav : oava – haab : haava
kasuda – kasvatada
oksukeised – oksakesed
mütme kääst – mitme käest
sönna vastu – sellele vastu
peimest – peigmeest
ma’p tea – ma ei tea
ruut – pruut
ühte roati – ühte raati, ühte jutti
sestsanta – sestsaadik
tal es ole tääda – tal ei olnud teada
Üks vana soldat olnd, saand kroonuteenistusest lahti. Suguvösa polnd, tuttavaid polnd, teenistust polnd, ei olnd änam kuhugi minna. Siis on ta niisaa ulkund metsa ja maad mööda ringi, püksi otsad üles kööverdud. Möne pääva saand süüa, teise pääva pole saand, noppind metsast marju ja eland jälle.
Joudnud ühekorra suurest metsast välja, kurivaim ehk öölus tulnd vastu, küsind soldati kääst: „Anna nüid see mulle, mes sul seltsis on!“
Soldat öölnud: „Mul ei ole midagit seltsis varandust!“
Kurivaim ajand peele: „Anna aga anna varandus, mis sul on, minule!“
Soldat akand viimaks arvama, et ju mul midagit on, mis vanale meeldib ja küsind vasta: „Mis sa mulle vastu annad?“
Kurivaim on luband taale anda niukese masina, mis teeb köiki, mis aga käsid. Tasuks on ta tahtnud saaja soldati vanu pükse. Soldat olnd nöus. Metsast läbi minnes oli kukkund jaanipää öösi soldatile sönajalaöis püksisääre sisse, soldat ei ole aga sellest täädnud. Annud püksid kuradile ja saand masina vastu. Käskind siis masinal endale uued riided muretseda, maja ehita. Ja see teind köike, mida mees tahtnud. Teised olnd kadedad, akand uurima, kust vaene soldat köik saab. Viimaks on salaja akand kuulma ja kuulnud, kui soldat ütelnud: „Tee mulle süüa!“
Naabrid tahtsid soldati kääst seda ära osta. Seda masinat saand ka üks kaupmees kuulda. Tahtnud ära osta. Soldat müindki masina kaupmehele maha. Kaupmees mötelnud. „Mis ma nüid keige esite lase valmista, laevad mul on, keik mul on. Tarvis lasta üks laevatäis soola teha, seda peab vädama ikka väljast!“
Viind masina laeva ning käskind jahvatada. Laev saand masina jahvatamisest täis. Masin jahvatand ikka edasi. Viimati laev vajund pöhja keige soola, mehe ja masinaga. Masin aga jahvatab merepöhjas ikka edasi. Ja sellest ongi merevesi soolane.
Jutustanud Aleksei Sadam, s 1896. a, Üüdibe külast (Anseküla kihelkond). Kirja pannud Amanda Raadla 1937. a (ERA II 157, 176/8 (136)). [ATU 565]
Sõnaseletused:
niisaa – niisama
teise pääva – teisel päeval
kööverdud – keeratud
öölus – õelus, kurivaim
seltsis – kaasas
ajand peele – ajanud peale, mangunud
saaja – saada
täädnud – teadnud
ehita – ehitada
Kord näidatud Lätimaal ühe mehel unes neljasse öösse, et mingu toogu rehetoast raha ära. Karta pole midad, kui midad näeb. Mees mötelnud, et see on unenägu ja pand uuest magama. Natuse aja pärast näidatud tal jälle sedasama. Mees pand riided selga, vötnud koti kätte ja läind. Kui ta rehetoa ukse avand, näind ta seina ääres ühe laua, seal otsas istusid ärrasmehed. Koerad istund maas, pead meeste pölvede peal. Laual pölend kaks küünalt, teine teises otsas, ja vahel seisis suur raha unn. Mees pidand ukse vahelt tagasi pöörduma, aga tal tulnd meelde, et karta ei maksa. Ta läind laua juurde, aarand käega raha, möni kukkund maha. Kui ta viimse raha oli ära tömmand, kustund köik tuled. Mees läind tuppa, rahakott seljas. Ommikul mees läind seda raha vaatma, mis maha kukkund, seda pole enam kuskil näha olnd, aga see, mis kottis olnd, jäi temale.
Jutustanud Peeter Randmaa, 60-a, Vintri külast (Anseküla kihelkond). Kirja pannud Helga Randmaa 1939. a (ERA II 231, 537/8 (9)).
Sõnaseletused:
neljasse öösse – neljapäeva öösel
midad – midagi
pand magama – heitnud magama
unn – hunnik
Kord näidatud Mässa külas asuvale Löpe Peetrile unes, et mingu Varvi einamasse Papima einaküüni juure. Sääl küüni pöhjatse pool nurga kivi all on raha. Unes on ööldud, kui sääl midad näeb, pole taarist karta. Peeter pole üksi tohtind minna, kutsund venna Juhani ka. Kui nad küüni juurde saand, kuulnud nad sääl kanget meretuule kohinat. Siis olnd natuse aega vahet, äkist läind suur must obu küünist läbi. Poisid akkand kartama ja läind koju ilma rahata.
Jutustanud Peeter Randmaa, 60-a, Vintri külast (Anseküla kihelkond). Kirja pannud Helga Randmaa 1939. a (ERA II 231, 531 (1)).
Sõnaseletused:
pöhjatse pool – põhja pool
taarist – tarvis
pole tohtind – ei julgenud
äkist – äkki
Korra ühed naised teind puukisid. Need olnd tehtud saunas kolm neljapäeva öhtut järjest vanadest vihtadest ning puupulgad pistetud ännaks ja jalgadeks. Ise lugend omaette nöiasönu. Igale puugile antud ise töö: üks toond piima, teine vöid ja kolmas liha. Kui siis naised ära surnd, siis selle pere rahvas näind saunas ikka tuld. Inimesed läind seda vaatma, siis nad näind, et need vanaeided, kes puukisid teind, istund saunas ning ajand omaette tasakesi juttu.
Jutustanud Johannes Virves, 41-a, pärit Koovi külast (Kihelkonna kihelkond). Kirja pannud Olga Virves Hindu külas (Anseküla kihlekond) 1939. a (ERA II 231, 444/5 (11)).
Sõnaseletused:
korra – ükskord
puukisid – kratte, varavedajaid
Kord juhtund unt emisega kokku ja tahtnud oma nälja kustutamiseks ära murda. Emis palund armu, üteldes: „Jäta mind elama, ma olen liig lahja ja kondine, mis sa must ka saad. Mul on kodus kari priskeid pörsaid, ma annan sulle ühe neist, saad ää suutäie.“
Unt sündind ka sellega ja läind emise järele kodu poole. Teel laulnud tühja köhuga unt:
Vanad inimesed arvavad, et Irmustel midagi erakorralist ja irmsat juhtund on, millest viimane ka oma nime saand on. Vöib-olla on seal södade ajal söjameeste salgad teede ääres möödaminejaid varitsend, sest seal on juba ammust ajast suur mets kasvand, mis varitsejatele ead varju pakkus. Aga kuidagi on see ikka „irmus tee“ olnd.
Jutustanud Marie Erelt, 50-a, Lõmala külast (Anseküla kihelkond). Kirja pannud Olev Erelt 1939. a (ERA II 232, 582 (11)).
Sõnaseletus:
Irmuste – Hirmuste, paik Kärla kihelkonnas
Riia linna, Riia linna
kantsel kukkus maha,
esimene laps ja teine laps,
kolmas, see jääb kinni.
Kaks mängijat hoiavad käsi üleval ja moodustavad värava. Käte vahel võib hoida ka rätikut. Ülejäänud mängijad on rivis, hoiavad käest kinni ja käivad laulu ajal väravatest läbi, tehes kaheksakujulisi ringe – ümber ühe ja siis ümber teise „väravaposti”. Kui lauldakse viimast rida, siis lasevad väravasolijad käed alla ja keegi mängijatest jääb värava taha kinni.
Väravasolijad on salaja jaotanud hea ja paha rollid (hea ja paha vaim, ingel ja kurat või vanapagan). Teadmata, kumb on kumb, peab kinnijääja minema ühe või teise väravasolija selja taha. Kui kõik on kinni jäänud ja poole valinud, hakkab paha vaim (rätikuga, mille ta võib sõlme keerata) enda omi nuhtlema, need jooksevad eest ära. Hea vaim tantsib omadega või kaitseb neid.
Kui ei taheta mängida hea ja paha vaimuga varianti, võib kinnijääja ka lihtsalt mängust välja minna, liituda väravaga või asendada ühte väravasolijat, anda panti või teha midagi muud.
Laulab Olga Vinkel, 76-a, Võhma külast (Jaani kihelkond). Kogunud Janika Oras 1990. a (RKM, Mgn. II 4235 (23)).
Üks talupoeg vötab naist,
üks talupoeg vötab naist,
üks talupoeg vötab ilust naist,
jaa, jaa, ilust naist,
üks talupoeg vötab naist.
See naine vötab last …
see naine vötab ilust last,
jaa, jaa, ilust lastsee naine vötab last.
See laps vötab amm …
see laps vötab ilust amm,
jaa, jaa, ilust amm,
see laps vötab amm.
Sedasi sis läksid. Senni kut otsani laulsid seda laulu.
Laul jätkub nii:
See amm vötab sulast …
see amm vötab ilust sulast,
jaa, jaa, ilust sulast,
see amm vötab sulast.
See sulane vötab pruuti …
See pruut vötab poissi …
See talupoeg jätab naist,
see talupoeg jätab naist,
see talupoeg jätab ilust naist,
jaa, jaa, ilust naist,
see talupoeg jätab naist.
See naine jätab last …
See laps jätab amm …
See amm jätab sulast …
See sulane jätab pruuti …
See pruut jätab poissi …
Üks poiss on ringi sees talupojaks (peremeheks). Ringiskäijad laulavad ja tegevus toimub laulu sõnade järgi: talupoeg võtab endale naise ja kõnnib temaga kahekesi, naine võtab lapse ja kõnnitakse kolmekesi jne. Seejärel lahkutakse ühekaupa, kuni „poiss“ jääb üksi ringi sisse. Siis võib laulda „Sest poisist saab talupoeg“ ja mängu jätkata.
Laulab Marie Martinfeld, 87-a, Kaunispe külast Kungla talust (Jämaja kihelkond). Kogunud Herbert Tampere 1960. a (RKM, Mgn. II 344 j). Täiendavad sõnad on kirja pandud Jämaja kihelkonnast (EÜS III 220 (12)) ja ERA II 93, 741/3 (1)).
Varas, varas on su nimi,
varas viis mu söpra ää.
Ui trii, trallallaa,
kus ma jälle teise saan?
Tule, tule tuike,
kuku sa mu kaenlase!
Istutakse või seistakse paarides. Üks on üksik, see läheb laulu ajal mõne paari juurde ja võtab sealt endale paarilise. Üksi jäänud mängija läheb ringi keskele ja „varas” võtab tema koha. Uus paar võib ka tantsida (selleks võib „Ui trii …” osa korrata).
Mäng algab uuesti ja üksikuks jäänud mängija võib algussõnade ajal näidata (või pöörduda lauldes) „varga” poole. Seejärel varastab ta endale uue paarilise ja kõik kordub samamoodi.
Kui need sõnad tunduvad lastele sobimatud, võib alates kolmandast värsist laulda ka:
Ui trii, trallallaa,
ui trii trallallaa,
Aga sest ei ole lugu,
uue saan ja parema.
Laulab Miia Rand, 71-a, Õeste külast (Karja kihelkond). Kogunud Lilia Briedis 1959. a (RKM, Mgn. II 197 c).
Pimekuke laul algab niisamma. Väike rink ja üks pannakse sisse ja rätikuga silmad kinni. Siis akatakse laulma ja pannakse talle pea peale käsi. Kui ta selle saab üles ütelda, kes tal käe peale paneb, siis ta saab, tähendab, välja. Kui ta ei oska seda üles ütelda, siis ta peab jälle sees olema. Siis laultakse, et:
Pimekuke oled sa,
et sinu silmad kinni ka,
üks, kaks, kolm.
Ütle, mis ta nimi on,
siis sa akkad nägema,
üks, kaks, kolm,
köik on tapetud.
Veera Kuuse kirjelduses paneb keegi ringisolijatest laulu lõpus ise „pimekukele“ käed pea peale. Tavalisem on, et siis, kui laul lõpeb, läheb pimekukk kellegi ringisolija juurde ja püüab ära arvata, kes see on. Mängus võib olla ka reegel, et laulu lõpus kükitavad kõik maha. Pimekukk võib panna ühe sõrme ringisolija pea peale või tal võib käes olla kepp ja ta puudutab kedagi kepiga.
Äraarvamine käib tavaliselt hääle järgi: väljavalitu peab tegema mingi looma häält (võib olla ka reegel, et ta teeb loomahäält kolm korda). Loomahääle tegemise asemel võib näiteks ka laulda või vilistada.
Laulab Veera Kuusk, 73-a, Asu külast (Kaarma kihelkond). Kogunud Herbert Tampere ja Ottilie Kõiva 1959. a (RKM, Mgn. II 178 a).
Sõelamängus seisavad mängijad üksteise selja taga, käed eesseisja õlgadel. Eesotsas on omanik, kellele järgnevad muud mängijad (esimene, teine, kolmas jne), lõpul on “sõel” (viimane mängija). Väljaspool neid mängijaid on veel kaks, need on tahtjad. Mängijad laulavad:
Sõit, sõit, sõelake,
sõit, sõtse sõelake.
Sõtse sõelal sõgedad silmad,
mu sõelal õbedad silmad.
Ma’p aga anna sulle sõela
–sa pole oolas oidemaie,
sa viskad sõela sõnnikusse,
siga sul sõtkub sõela silmad,
obune uue uulivaka,
lehm sul latterid põrutab,
lammas latterid laotab.
Tahtja: “Kas lubad sõela?”
Omanik: “Kui mulle kaku teed, siis luban!”
Tahtja: “Kui suure kaku?”
Omanik: “Nii suure kut maailm!”
Tahtja: “Nii suure kut obusesilm!”
Kui tahtjad ja omanik on kokku leppinud, siis algab “sõela” otsimine.
Esimene mängija lööb jalga vastu maad ja ütleb: “Kas see?”
Tahtja: “Ei.”
Teine mängija lööb jalga vastu maad ja ütleb: “Kas see?”
Tahtja: “Ei.”Nii küsivad tahtjad edasi, kuni viimati jõutakse “sõelani” ja keda tahtja õigeks tunnistab.
Omanik ütleb: “Kui sõela tahad, siis püüa!”
Kui “sõel” on kinni saadud, siis algab mäng otsast peale. Nüüd jääb “sõel” tahtjaks, teine tahtja jääb omanikuks.
Laulusõnad ja mängukirjelduse on kirja pannud Theodor Kalju 1928. a Heleena Pallaselt, 45-a, Orisaares (Pöide kihelkond, ERA II 9, 369/71 (3)). Viisi on üles kirjutanud Friedrich Paulmeister 1909. a Juula Üksti käest Kõrkvere külas (Pöide kihelkond, EÜS VI 614 (55)).
Alguses, laulmise ajal, võib mängijatevoor edasi liikuda. Laulda võib ka ilma värssi kordamata. Dialoog võib olla pikem, pakkumised võiksid omaniku poolt väheneda, tahtjate poolt suureneda.
Eit tegi püksid,
taat tegi püksid,
enesel olid enne püksid.
Siis said kokku kolmed püksid,
kokku kolmed uued püksid.
Kollased olid kosjapüksid,
punased olid pulmapüksid,
valged need olid varrupüksid,
sinised olid sillupüksid.
Ringmängu mängimiseks on mitu võimalust. Saaremaal on mängitud nii, et laulu aeglase osa ajal käiakse ringis, ringi sees võib olla paar mängijat. Kiire osa ajal seesolijad tantsivad ja pärast seda võivad nad valida ringist enda asemele uued seesolijad. Mängida võib ka nii, et kiire osa ajal tantsib terve ring – ringisolijad hüppavad „varese moodi“ või galoppi (kas ühes suunas või kõigepealt ühes, siis teises suunas; sees ei pea keegi olema).
Ringmängu võib mängida veel ka paariliste vahetamisega. Ringisolijaid on paarisarv, keegi on ringi keskel üksi. Aeglase osa ajal kõnnitakse ringis ja lauldakse, kiire osa ajal lastakse kätest lahti ja otsitakse endale paariline. Kes üksikuks jääb, läheb ringi sisse.
Sõnu täienduseks:
Vares, vaga linnukene
lendas linna uulitsale,
säält tema lendas katuksele,
körtsimamma matuksele.
Tiilut-tiilut teele minna,
meil pole pastlaid jalga panna,
pastlad alles paikamata,
paelad peale panemata.
Laulab Miili Ots, 40-a, Nõmme külast (Karja kihelkond). Kogunud Ottilie Kõiva 1959. a (RKM, Mgn. II 219 e). Täiendavad sõnad on eri ajal kirja pandud Kaarma kihelkonnast (ERA II 168, 415/20 (46); RKM II 38, 252/3).
Uit tudi-ludi, las käia,
las käia, las käia,
las ludi liikuda,
liikuda, liikuda.
See oli ükskord sörmusemäng vanal ajal. Sörmus käis rinki ja käis teise kätte ja siis …
Istutakse maas või toolidel ringis. Mingit väikest asja – sõrmust, münti, suurt nööpi – antakse laulutaktis käest kätte. Kõik ringisolijad teevad korraga samasugust liigutust: liigutavad oma käsi kokku ja laiali, naabri käe juurde. Käte asend olgu selline, et saaks märkamatult ludi edasi anda. Väikestel lastel on lihtsam teha oma pihkude vahelt naabri pihkude vahele poetamise liigutust, nagu mängus „Tibu, tibu, ära näita”.
Ringi keskel on äraarvaja. Ta ei tea, kelle kätte ludi alguses saab ja mängu ajal peab ta selle üles leidma. Kelle käes ta ludi märkab, läheb järgmisena ringi sisse äraarvajaks.
Sõrmusemängu võib teha ka nii, et sõrmus on aetud pikale kokkusõlmitud nöörile, mida kõik ringisolijad mõlema käega hoiavad. Sel juhul liiguvad mängijate käed mööda nööri kokku ja lahku.
Laulab Eduard Varul, 69-a, Virita külast (Kihelkonna kihelkond). Kogunud Selma Lätt ja Olga Jõgever 1958. a (RKM, Mgn. II 115 e).
Sõnaseletused:
ludi võib olla tuletatud sõnast ludima (jooksma)
Seal aias üks kuri lind,
seal aias üks kuri lind,
söi ära köik kapsad ja kaalid,
peetersellid, peedid ja kurgid,
maarmaksad ja maasikaöied,
maarmaksad ja maasikaöied.
Kel köied on, köitku ta kinni,
kel paelad on, pangu ta kinni,
kel noodad on, nöudku ta kinni,
kel vörgud on, vötku ta kinni!
Ringiskäijad on „aed” või „aiaviljad”. Nad hoiavad kätest kinni ja laulavad. „Aias” on tüdruk, „lind”, kes kõnnib (vastassuunas) või „nokib” aiast vilju, nagu laulusõnad ütlevad. Mängus võib olla ka „kütt”. Selleks on poiss, kes kõnnib väljaspool ringi. Kui kütti ei ole, ei pea linnuks tüdruk olema.
Kui tulevad sõnad „Kel köied …”, siis esimese variandi puhul kütt hakkab lindu püüdma, lind põgeneb ringist välja, jälle sisse jne. Ringisolijad võivad kütti takistada, aga võib ka teha reegli, et mõlemad lastakse vabalt läbi. Mäng on lõppenud, kui lind on kinni püütud.
Teisel juhul, kui kütti pole, püüab lind sõnade „Kel köied …” ajal ringist välja pääseda. Ringisolijad, ikka käest kinni hoides, takistavad teda. Uueks linnuks võib valida selle, kes linnu läbi lasi (aga võib teha ka teistsuguseid reegleid).
Kütt võib lindu veel „püssist lasta” – visata teda riidest palliga ja alles seejärel hakata taga ajama. Aga täpsusviskega võib ka piirduda – kui kütt seda pihta ei saa, peab ta veelkord kütiks jääma. Veel võivad kütil olla „koerad”, kes hoopis ise lindu taga ajavad.
Laulab Helmi Ots, 62-a, Muratsi külast (Kaarma kihelkond). Kogunud Herbert Tampere 1960. a (RKM, Mgn. II 336 a).
Kunning, kunning, kuke kunning,
kuning oli kulda poisike,
miks sa’s tule enne (mullu) moole,
tunamullu tulid moole,
kui joosid jööd öluta,
viinaalligad arudes,
möni allik möisades?
Nüid sa tuled kevadisel,kehval ajal,
nüid sa riisud riideilbud,
katkud kaelakudrused.
Kelle kord oli panti panna?
Ringiskäijad hoiavad käest kinni ja laulavad. Ringi sees on kuningas, kes istub toolil, seisab või kõnnib teistele vastupidises suunas. Vahel on sees olnud ka kaks mängijat. Kui laul lõpeb, võtab kuningas pandi – kas sellelt, kellega ta kohakuti seisma jäi või oma valitud mängijalt (istuv kuningas võib väljavalitu suunas näpuga näidata). Võib ka mitmelt mängijalt korraga pandi võtta. Kui pante on juba kogunenud küllalt (või igalt mängijalt), hakatakse pante lunastama. Kuningas annab ülesande, kui ülesanne on täidetud, annab kuningas pandi omanikule kätte.
Laulab Maria Koert, 78-a, Ninase külast (Mustjala kihelkond). Kogunud Herbert ja Erna Tampere 1958. a (RKM, Mgn. II 129 i).
Sõnaseletused:
moole – mulle
jööd – jõed
kaelakudrused – helmed kaelas
Noh see on laste, väikste laste mäng. Väike rink ja siis üks on sääl keskel ja see tahab siis välja minna. Käed pannakse kövasti kinni. Kui siis alt kätest üle saab, siis ta pääseb välja. Ja kui ta ei saa käsi lahti, siis ta jääb sisse jälle. Siis ise lauldi:
Irnu, irnu, iie alli,
katsu, kas saad ajast välja.
Kui saad välja, siis saad kaeru,
kui jääd sisse, siis jääd nälga.
Hobusemängus kõnnitakse ringis, käest kinni. Saaremaal on ringi keskel hobuseks – hiie halliks – olnud poiss või mees. Kui laul on lühike nagu siin, siis võib hobune kohe püüda ringist välja pääseda. Kui hobune kohe välja ei pääse, korratakse laulu järjest. Laulda võib ka nii, et iga värssi korratakse.
Mängu võib ka pikemaks teha, lisades näiteks midagi Mustjala kihelkonna laulusõnadest:
Irnu, irnu, iie alli,
karju, karju, kalevi lauki,
irnu iiest einusida,
karju körvest kaerusida!
Iiemaa einad ilusad,
körve kaerad kaunikesed.
Karga, alli, kas saad välja,
murra jalga, musta täkku!
Kui saad välja, siis saad kaeru,
kui jääd sisse, siis jääd ilma.
Kui sõnad on pikemad, siis algul ring liigub lauldes ja hobune on ringi sees, ta võib hirnuda ja eemalt „aia” tugevust hinnata. Kui lauldakse „Karga, alli …”, jääb ring seisma ja hobune püüab ringist välja pääseda.
Lapsed ei pea läbi või üle ringisolijate käte murdma, võib ka käte alt pugeda. Kui hobune on välja pääsenud, võidakse talle „kaeru” anda (vanasti mängiti laulumänge jõuluajal ja anti hobusele toas olnud jõulupõhku). Järgmisena võib ringi sisse minna see, kes hobuse välja lasi, aga uue hobuse võib valida ka kuidagi teisiti.
Laulab Veera Kuusk, 73-a, Asu külast (Kaarma kihelkond). Kogunud Herbert Tampere ja Ottilie Kõiva 1959. a (RKM, Mgn. II 177 h). Täienduseks lisatud sõnad laulis Maria Koert, 78-a, Ninase külast (Mustjala kihelkond). Kogunud Herbert ja Erna Tampere 1958. a (RKM, Mgn. II 129 j).
Sõnaseletused:
iie alli – hiie hall hobune
kalevi lauki – tugev(a mehe) lauguga hobune
Leeri-leeri löoke,
kus so kuldas pesake?
Toa taga tamme otsas.
Kus see tamm siis jälle sai?
Vanamees raius tamme maha.
Kus vanamees jälle sai?
Vanamees suri ära.
Kus see vanamees maha maeti?
Pika pöllu peendra alla.
Kus see peenar jälle sai?
Kiri ärg kündis peendra üles.
Kus see kiri ärg jälle sai?
Kerves tappis kirju ärja.
Kus see kerves jälle sai?
Kövasi kulutas kirve ära.
Kus see kövasi jälle sai?
Kövasi köksus kannu alla.
Kus see kand siis jälle sai?
Karu kiskus kannu üles.
Kus see karu jälle sai?
Karu läks muiste mujale maale,
jättis jäljed seia maale,
pooled jäljed Poolamaale.
Taal oli kolmi pojukest:
üks oli sääse sääreline,
teine pödra pölveline,
kolmas räimerooline.
Esimeine uine, teine luine,
kolmas kassi kaelaluine.
Üles kirjutanud Carl Allas Karja kihelkonnast (H I 4, 437/8 (2)).
Sõnaseletused:
kiri ärg – kirju härg
kövasi – luisk
kannu, kand – kännu, känd
uine – ilmselt sõnast luine tuletatud riimuv sõna
Tii-tii tihane,
vaa-vaa varblane,
liiri-lööri löuke,
piiri-pääri pääsuke.
Üppa üle uaaja,
karga üle kapsaaja,
läbi metsa vurr!
Last võib lugemise või laulmise saatel põlvel hüpitada või liigutada tema käsi nagu tiibu (või alguses käsi liigutada ja enne ”vurri” hüpitada). ”Vurri” ajal võib kas lapse käed või lapse enda õhku tõsta.
Loeb Minna Neps, 67-a, Paju külast (Kihelkonna kihelkond). Kogunud Selma Lätt ja Olga Jõgever 1958. a (RKM, Mgn. II 118 f).
Eilut-leilut, Lepa Triinu,
oled sina Kadaka Kaie näinud?
Kai läks muiste madaruile,
üll oli peas ja pill oli suus,
saiakakk oli kainelus.
Koer oli kõrvas, änd oli rõngas,
pandikott oli koera ändas.
1. esitus: laulab Leida Ränk, 32-a, Orinõmme külast (Pöide kihelkond). Kogunud Herbert Tampere 1956. a (RKM, Mgn. II 19 a).:
2.esitus: laulavad Kuressaare Gümnaasiumi huviringi Inspira 5-7 aastased lapsed Pilvi Karu juhendamisel. „Söit söit söit Sörve poole“ veebikogumiku rahvalaulude osa esitluskontsert 22. mail 2011. aastal Kuressaare muusikakoolis.
Sõnaseletused:
madaruile – madaraid, värvitaimi korjama
üll – müts
kainelus – kaenlas
pandikott – kihlakott (ilmselt viidatakse kombele, kus mõrsja käis kihlusest teatamas ja veimede jaoks andeid kogumas)
ändas – saba otsas
Liiri-lööri löuke,
kus sinu kulla pesuke?
Tua taga tamme otsas.
Kus see tamm sealt jälle jäi?
Vanamees raius tamme maha.
Kus see vanamees jälle jäi?
Vanamees suri ise ära.
Kus see vanamees maha maeti?
Pitka pöllu peendra peale.
Kus see peenar jälle jäi?
Ätsed katsid peendra ära.
Kus need ätsed jälle jäid?
Neitsit noppis ätsed ära.
Kus see neitsit jälle jäi?
Neitsit istus kivi otsas.
Kus see kivi jälle jäi?
Vesi viis kivi ära.
Kus see vesi jälle jäi?
Must ärg rüüpas vee ära.
Kus see must ärg jälle jäi?
Tappur tappas musta ärja.
Kus see tappur jälle jäi?
Kövasi kulutas tapru ära.
Kus see kövasi jälle jäi?
Kövasi kargas kannu ala.
Kus see kand jälle jäi?
Karu käristas kannu juured.
Kus see karu jälle jäi?
Karu läks muiste muile maile,
jättis jäljed siia maale,
pooled jäljed Poolamaale,
omad asjad Soomemaale.
1. esitus: laulab Maria Treirat, 78-a, Aleviku külast (Kihelkonna kihelkond). Kogunud Herbert Tampere 1961. a (RKM, Mgn. II 513 c).
2. esitus: laulavad Kuressaare Gümnaasiumi huviringi Inspira 5-7 aastased lapsed Pilvi Karu juhendamisel. „Söit söit söit Sörve poole“ veebikogumiku rahvalaulude osa esitluskontsert 22. mail 2011. aastal.
Liiri-lööri löuke,
kus sinu kulla pesake?
Toa taga tamme otsas,
vana körge kuuse otsas.
Kus see kuusk siis jälle jähi?
Vanamees raius kuuse maha.
Kus see vanamees jälle jähi?
Vanamees suri ise ära.
Kus see vanamees maha maeti?
Pika pöllu peendrale.
Kus see pikk pöld jälle jähi?
Vesi vöttis pika pöllu.
Kus see vesi jälle jähi?
Must ärg rüüpas vee ära.
Kus see must ärg jälle jähi?
Kirves tappis musta ärja.
Kus see kirves jälle jähi?
Kirves läks metsa kännu alla.
Kus see känd siis jälle jähi?
Karu kiskus kännu üles.
Kus see karu jälle jähi?
Karu läks muiste muile maile maid möötma.
Mis tal sääl siis vastu tuli?
Obune iiru varsaga,
lehm tuli leedi vassikaga,
lammas laugi tallega,
siga tuli seitsme pörsaga,
kass tuli kääriratastega,
koer tuli koldse töllaga,
kana tuli kahe pojaga.
Laul löppes otsa ning laks läks metsa,
Löu körtsi Löpe otsa.
Lapsed kiiga pääl kiikusid ja siis ise laultsid seda. Niisugused kooliealised 10–12-aastased lapsed.
Viisi on laulnud Ann Õunapuu, 77-a, Mässa külast (Jämaja kihelkond). Üles kirjutanud Herbert Tampere 1959. a (RKM II 88, 532 (1)). Üles kirjutanud Herbert ja Erna Tampere Kuressaares 1959. a (RKM II 88, 532 (1) ja 36/8 (1)).
Sõnaseletused:
iiru – hiirhalli
leedi – hallikaspruuni, valkjaskollase
laugi – lauguga, valge vöödiga otsa ees
koldse – kollase
Leeri-leeri löuke,
kus su kulda pesikonda?
Toa taga tammikus,
sauna taga saarikus,
metsa ääres männikus.
Kus see männik jälle jäi?
Vanamees raius männiku ära.
Kus see vanamees jälle jäi?
Vanamees suri jälle ära.
Kus ta maha maeti?
Pika pöllu peenra pääle.
Kus see peenar jälle jäi?
Ätsed kasvasid peenra pääle.
Kus need ätsed jälle jäid?
Neitsit noppis ätsed ära.
Kus see neitsit jälle jäi?
Neitsit kiigub kivipuuris.
Kus see kivi jälle jäi?
Vesi viis see kivi ära.
Kus see vesi jälle jäi?
Must ärg rüüpas vee ära.
Kus see must ärg jälle jäi?
Tappur tappis mustru ära.
Kus see tappur jälle jäi?
Kövasi kulutas tappuri ära.
Kus see kövasi jälle jäi?
Kövasi kargas kännu ala.
Kus see känd jälle jäi?
Karu see kiskus kännu üles.
Kus see karu jälle jäi?
Karu läks muiste muile maile,
jättis jäljed siia maale –
tölla aga ratta törva tooma,
vana aga ratta rasva tooma.
Kes ta järel senna läinud?
Vanamees valge kasukaga,
naene nödra lapsega,
obu iiru varsaga,
lehm leedi vassikuga,
lammas laugi tallega,
siga seitsme pörsaga,
koer kolme pojaga,
kass kahe rattaga.
Üles kirjutanud Karl Loiken Kärla kihelkonnast 1891. a (H II 41, 325/7 (5)).
Leeri-leeri löuke,
kus su kulla pesake?
Tua taga tammikus,
elu ees aavikus.
Kus see aavik jälle jähi?
Vanamees raius tammed ää.
Kus see vanamees jälle jähi?
Vanamees suri ära.
Kus see vanamees maha maeti?
Pitka pöllu peendra peale.
Kus see peenar jälle jähi?
Ätsed katsid peendra ää.
Kus nee ätsed jälle jähid?
Neitsit noppis ätsed ää.
Kus see neitsit jälle jähi?
Neitsit kiikus kivi otsas.
Kus see neitsit jälle jähi?
Vesi veeretas kivi ära.
Kus see vesi jälle jähi?
Muster rüüpas vee ää.
Kus see muster jälle jähi?
Tapper tappis mustre ää.
Kus see tapper jälle jähi?
Kövasi kulutas tapre ää.
Kus see kövasi jälle jähi?
Kövasi kargas kannu ala.
Kus see kand jälle jähi?
Karu kaapis kannu üles.
Kus see karu jälle jähi?
Karu läks karates muile maile,
jättis jäljed siia maale,
pooled jäljed Poolamaale.
Kes siis teda saatma läksid?
Tütrukud linajuustega,
poisid poolte pölledega,
obu iiru varsaga,
lehm leedi vasikaga,
lammas laugi tallega,
kits kinderkondiga,
siga seitsme pörsaga,
koer koldse töllaga,
kass kahe pojaga,
ani ühe munaga.
Üles kirjutanud Friidu Peeters Kaarma kihelkonnast 1891. a (H II 41, 395/6 (15)).
Sõnaseletused:
elu – elamu
pitka – pika
ätsed – lilled, karikakrad
muster, mustre – must härg, musta härja (lühendatud)
tapper – kirves
kövasi – luisk
kannu, kand – kännu, känd
iiru – hiirhalli
leedi – hallikaspruuni, valkjaskollase
laugi – lauguga, valge vöödiga otsa ees
kinderkondiga – tagumise jala koodiotsaga
koldse – kollase
Leeri-leeri löuke,
kus so kulla pesake?
Ula all aavikus,
toa taga tamme otsas.
Kus see tamm jälle jähi?
Vanamees raius tamme ää.
Kus see vanamees jälle jähi?
Vana mees suri ise ää.
Kus see vanamees maha maeti?
Pitka pöllu peenra peale.
Kus see peenar jälle jähi?
Ätsed katsid peenra ää.
Kus need ätsed jälle jähid?
Neitsit noppis ätsed ää.
Kus see neitsit jälle jähi?
Neitsit kiikus kivi otsas.
Kus see kivi jälle jähi?
Vesi veeretas kivi ää.
Kus see vesi jälle jähi?
Must ärg rüüpas vee ää.
Kus see must ärg jälle jähi?
Tappur tappis musta ärja.
Kus see tappur jälle jähi?
Kövasi kulutas tapru ää.
Kus see kövasi jälle jähi?
Kövasi kargas kannu alla.
Kus see kand jälle jähi?
Karu käristas kannu üles.
Kus see karu jälle jähi?
Karu läks muiste muile maile,
jättas jäljed seia maile,
pooled jäljed Poolamaile.
Vat-tilli, vat-tilli pom-pom-pom,
laul sai otsa, laks läks metsa,
laks läks laia lepa otsa,
suure metsa saare otsa.
Teadmata üleskirjutaja on need sõnad saatnud Jakob Hurdale ilmselt Kaarma kihelkonnast (H I 4, 294).
Sõnaseletused:
ula all – katuseräästa all
pitka – pika
ätsed – lilled, karikakrad
tappur – kirves
kövasi – luisk
kannu, kand – kännu, känd
Kits kilu karja,
üle mere marja.
Tee mulle eina,
ma eina totule.
Tott mulle mimmi,
ma mimmi põrsale.
Põrsas mulle külge,
ma külje tammele.
Tamm mulle lehte,
ma lehe lambale.
Lammas annab mulle villa,
ma viin villad Viisikusse.
Viisikas teeb viisisi kuubesi,
paikab katkend kasukaid.
Laulab Anna Kivi, 74-a, Asva külast (Pöide kihelkond). Kogunud Ottilie Kõiva 1959. a (RKM, Mgn. II 242 d).
Kits kile karja,
üle mere marja.
Tegi totule eina,
tott mulle piima.
Mina piima piigale,
piik mulle külge.
Mina külge sepale,
sepp mulle nuga.
Mina nuga tammele,
tamm mulle lehti.
Mina lehti utele,
utt mulle villa.
Mina villa emmele,
emm teeb mul uue kuue.
1. esitus: laulab Minna Neps, 67-a, Paju külast (Kihelkonna kihelkond). Kogunud Selma Lätt ja Olga Jõgever 1958. a (RKM, Mgn. II 118 e).
2. esitus: laulavad Kuressaare Gümnaasiumi huviringi Inspira 5-7 aastased lapsed Pilvi Karu juhendamisel. „Söit söit söit Sörve poole“ veebikogumiku rahvalaulude osa esitluskontsert 22. mail 2011. aastal.
Sõnaseletused:
kile – kits (kitse vanem nimetus, ”Kits karja” laulus tuleb ette ka kide, kidu, kilu)
piigale, piik – põrsale, põrsas
Kits kibi-käbi, kibi-tangu,
pärast pitka noka taadi tangu.
Kits kilu karja,
üle mere marja.
Kits moole einu,
mina einu totule.
Tott moole mimmi,
mina mimmi põssale.
Põssa moole rõika,
mina rõika sepale.
Sepp moole nuga,
mina nuga tammele.
Tamm moole lehti,
mina lehti utele.
Utt moole villu,
mina villu emmele.
Emm moole uut kuube,
mina kuube kunningale.
Kuning moole kuldamütsi,
kuning moole kuldamütsi.
Laulab Melanie Mäetalu, 69-a, Orissaarest (Pöide kihelkond). Kogunud Herbert Tampere 1956. a (RKM, Mgn. II 25 d).
Laske kadrid sisse tulla, kaski,
kadri küined külmetavad,
kadri varvad valutavad,
kadri on tulnud kaugelt maalta.
Kadri pole tulnud sööma pärast,
kadri pole tulnud jooma pärast,
kadri tuli eluõnne pärast.
Sisse mina viskan viljaõnne,
katuksele kanade õnne,
murde alla munade õnne,
ooste lauta ooste õnne,
veiste lauta veiste õnne,
lammaste lauta lammaste õnne,
sigade lauta sigade õnne,
anede lauta anede õnne,
perepapal pakiõnne,
peremammal makiõnne,
pere neiul peiuõnne,
saunalaudule lasteõnne.
Jõrr-jõrr-jõrr, jõps-jõps-jõps,
tervist keige pererahval!
Viisi on laulnud Juuli Tulem, 65-a, Arju külast (Jaani kihelkond). Kirja pannud Helgi Sirmais 1956. a (RKM II 55, 638 (13)). Sõnad on üles kirjutanud Villem Rattur Pahila külast (Jaani kihelkond), Jakob Hurdale saatnud Johann Keerig ja Jakob Ilves 1892. a (H II 35, 108/9 (68)).
Sõnaseletused:
kaski – refräänsõna, kasutati Lõuna-Eestis pulmalaulu refräänina (kaske või kaasike), läänepoolses Eestis mitmesuguste laulude juures
peksi – peksu
arjast arutama – katuseharjast harutama
Laske mardid sisse tulla, kaski,
mardi varbad valutavad,
küüneotsad külmetavad.
Mart pole tulnud sööma pärast,
mart pole tulnud jooma pärast,
mart tuli lapse peksi pärast.
Laske mardid sisse tulla,
kui ei lase, ei palugi,
akkan arjast arutama,
toalage lammutama.
Mart toob lauta lambaõnne,
katussele karjaõnne,
tahatuba neiuõnne,
neiuõnne, peiuõnne.
Laulab Liini Ränk, 53-a, Orinõmme külast (Pöide kihelkond). Kogunud Herbert Tampere 1956. a (RKM, Mgn. II 17 b).
Ketra, ketra, ketra kenat lönga,
kenat lönga, kenat lönga,
noore taadile noodalönga,
noodalönga, noodalönga,
vana taadile vörgulönga,
vörgulönga, vörgulönga,
noore emmele nöelalönga,
nöelalönga, nöelalönga,
vana emmele vaibalönga,
vaibalönga, vaibalönga.
Tukk-nukk tuli peale,
tukk-nukk tuli peale.
1. esitus: laulab Lilli Koppel, 66-a, Tahula külast (Kaarma kihelkond). Kogunud Herbert Tampere 1960. a (RKM, Mgn. II 348 a).
2. esitus: laulavad Kuressaare Gümnaasiumi huviringi Inspira 5-7 aastased lapsed Pilvi Karu juhendamisel. „Söit söit söit Sörve poole“ veebikogumiku rahvalaulude osa esitluskontsert 22. mail 2011. aastal.
Nüüd akkab lehmalüpsja laul. Siis lehm annab paremini piima.
Sööru, sööru, sörgajalga,
anna piima, angussarve!
Mul on pere piima tahtmas,
vööras pere vöida tahtmas,
mehed tulevad metsast koju,
poisid puida raiumast,
lapsed laastu noppimast,
tütrukud tulevad töölt koju.
Laulab Helmi Ots, 62-a, Muratsi külast (Kaarma kihelkond). Kogunud Herbert Tampere 1960. a (RKM, Mgn. II 333 e).
Põlve peal:
Sõit, sõit, sõit Sõrve poole,
lähme liistes linnaspoole,
toome saiad sarvelised,
mesileivad meelelised,
kakud kahekoorelised.
Viisi on laulnud Eliise Lepik, 73-a, pärit Püha kihelkonnast Pihtla vallast; kirja pannud Vaike Rööp Kuressaares 1960. a (RKM II 93, 764 (36)). Sõnad on üles kirjutanud August Kampf Pöide kihelkonnast 1889. a (H III 5, 10 (3)).
Sõnaseletused:
liistes linnaspoole – hulkudes, kõndides linna poole
meelelised – meelepärased
