Seal aias üks kuri lind,
seal aias üks kuri lind,
söi ära köik kapsad ja kaalid,
peetersellid, peedid ja kurgid,
maarmaksad ja maasikaöied,
maarmaksad ja maasikaöied.
Kel köied on, köitku ta kinni,
kel paelad on, pangu ta kinni,
kel noodad on, nöudku ta kinni,
kel vörgud on, vötku ta kinni!

Ringiskäijad on „aed” või „aiaviljad”. Nad hoiavad kätest kinni ja laulavad. „Aias” on tüdruk, „lind”, kes kõnnib (vastassuunas) või „nokib” aiast vilju, nagu laulusõnad ütlevad. Mängus võib olla ka „kütt”. Selleks on poiss, kes kõnnib väljaspool ringi. Kui kütti ei ole, ei pea linnuks tüdruk olema.

Kui tulevad sõnad „Kel köied …”, siis esimese variandi puhul kütt hakkab lindu püüdma, lind põgeneb ringist välja, jälle sisse jne. Ringisolijad võivad kütti takistada, aga võib ka teha reegli, et mõlemad lastakse vabalt läbi. Mäng on lõppenud, kui lind on kinni püütud.

Teisel juhul, kui kütti pole, püüab lind sõnade „Kel köied …” ajal ringist välja pääseda. Ringisolijad, ikka käest kinni hoides, takistavad teda. Uueks linnuks võib valida selle, kes linnu läbi lasi (aga võib teha ka teistsuguseid reegleid).

Kütt võib lindu veel „püssist lasta” – visata teda riidest palliga ja alles seejärel hakata taga ajama. Aga täpsusviskega võib ka piirduda – kui kütt seda pihta ei saa, peab ta veelkord kütiks jääma. Veel võivad kütil olla „koerad”, kes hoopis ise lindu taga ajavad.

Laulab Helmi Ots, 62-a, Muratsi külast (Kaarma kihelkond). Kogunud Herbert Tampere 1960. a (RKM, Mgn. II 336 a).

Noodid: lae alla (.pdf)