Sõelamängus seisavad mängijad üksteise selja taga, käed eesseisja õlgadel. Eesotsas on omanik, kellele järgnevad muud mängijad (esimene, teine, kolmas jne), lõpul on “sõel” (viimane mängija). Väljaspool neid mängijaid on veel kaks, need on tahtjad. Mängijad laulavad:

Sõit, sõit, sõelake,
sõit, sõtse sõelake.
Sõtse sõelal sõgedad silmad,
mu sõelal õbedad silmad.
Ma’p aga anna sulle sõela
–sa pole oolas oidemaie,
sa viskad sõela sõnnikusse,
siga sul sõtkub sõela silmad,
obune uue uulivaka,
lehm sul latterid põrutab,
lammas latterid laotab.

Tahtja: “Kas lubad sõela?”
Omanik: “Kui mulle kaku teed, siis luban!”
Tahtja: “Kui suure kaku?”
Omanik: “Nii suure kut maailm!”
Tahtja: “Nii suure kut obusesilm!”
Kui tahtjad ja omanik on kokku leppinud, siis algab “sõela” otsimine.
Esimene mängija lööb jalga vastu maad ja ütleb: “Kas see?”
Tahtja: “Ei.”
Teine mängija lööb jalga vastu maad ja ütleb: “Kas see?”
Tahtja: “Ei.”Nii küsivad tahtjad edasi, kuni viimati jõutakse “sõelani” ja keda tahtja õigeks tunnistab.
Omanik ütleb: “Kui sõela tahad, siis püüa!”
Kui “sõel” on kinni saadud, siis algab mäng otsast peale. Nüüd jääb “sõel” tahtjaks, teine tahtja jääb omanikuks.

Laulusõnad ja mängukirjelduse on kirja pannud Theodor Kalju 1928. a Heleena Pallaselt, 45-a, Orisaares (Pöide kihelkond, ERA II 9, 369/71 (3)). Viisi on üles kirjutanud Friedrich Paulmeister 1909. a Juula Üksti käest Kõrkvere külas (Pöide kihelkond, EÜS VI 614 (55)).

Alguses, laulmise ajal, võib mängijatevoor edasi liikuda. Laulda võib ka ilma värssi kordamata. Dialoog võib olla pikem, pakkumised võiksid omaniku poolt väheneda, tahtjate poolt suureneda.