Leeri-leeri löuke,
kus su kulla pesake?
Tua taga tammikus,
elu ees aavikus.
Kus see aavik jälle jähi?
Vanamees raius tammed ää.
Kus see vanamees jälle jähi?
Vanamees suri ära.
Kus see vanamees maha maeti?
Pitka pöllu peendra peale.
Kus see peenar jälle jähi?
Ätsed katsid peendra ää.
Kus nee ätsed jälle jähid?
Neitsit noppis ätsed ää.
Kus see neitsit jälle jähi?
Neitsit kiikus kivi otsas.
Kus see neitsit jälle jähi?
Vesi veeretas kivi ära.
Kus see vesi jälle jähi?
Muster rüüpas vee ää.
Kus see muster jälle jähi?
Tapper tappis mustre ää.
Kus see tapper jälle jähi?
Kövasi kulutas tapre ää.
Kus see kövasi jälle jähi?
Kövasi kargas kannu ala.
Kus see kand jälle jähi?
Karu kaapis kannu üles.
Kus see karu jälle jähi?
Karu läks karates muile maile,
jättis jäljed siia maale,
pooled jäljed Poolamaale.
Kes siis teda saatma läksid?
Tütrukud linajuustega,
poisid poolte pölledega,
obu iiru varsaga,
lehm leedi vasikaga,
lammas laugi tallega,
kits kinderkondiga,
siga seitsme pörsaga,
koer koldse töllaga,
kass kahe pojaga,
ani ühe munaga.

Üles kirjutanud Friidu Peeters Kaarma kihelkonnast 1891. a (H II 41, 395/6 (15)).

Sõnaseletused:
elu – elamu
pitka – pika
ätsed – lilled, karikakrad
muster, mustre – must härg, musta härja (lühendatud)
tapper – kirves
kövasi – luisk
kannu, kand – kännu, känd
iiru – hiirhalli
leedi – hallikaspruuni, valkjaskollase
laugi – lauguga, valge vöödiga otsa ees
kinderkondiga – tagumise jala koodiotsaga
koldse – kollase