Vanasti kasvand ühes talus üles peretütar ja vaenelaps. Ema oli peretütard väga ellitand. See olnd väga laisk, tige ja sönakuulmata. Vaenelaps olnd väga ea südamega ja täitnud nobedasti vöeraema käsku. Siiski olnd vaeselapse elu väga alb – ei tahetud temale öieti süiagi anda.
Kord küpsetand perenaine leiba ja annud köikidel paistekakku maitseda. Vaenelaps palund omale ka. Perenaine kaapind küna küljest natukene, viskand ukse taha ja ütlend: „Mine suhu!“
Vaeselapse köht olnd tühi, läind ära vötma, pätsike akand jooksma, vaenelaps jookseb järele.
Tee peal tulnd tal lammas vastu ja palund: „Niida mind ära,“ luband pooled villad vaeselapsele. Vaenelaps niitnud lamba ära, aga ei ole villa sugugi omale vötnud. Jälle päts jooksnud edasi. Vaenelaps jooksnud järele.
Teel tulnd lehm vastu ja palund ennast lüpsta. Vaenelaps lüpsnud lehma ära ja pannud köik piima lüpsikuga lehma sarvi, et küll lehm poole talle oli luband.
Päts läind jälle edasi, vaenelaps järele. Kaevu ääres seisnud obune ja palund ennast joota. Luband selle eest teda edasi söiduta. Vaenelaps jootnud obuse ära, aga ei ole mitte ta selga istund.
Päts läind edasi ja jäänd ühe urtsiku ette seisma. Siin eland üks vanaemake. See ütlend lapsele: „Ole ea laps ja küta saun sojaks ja vihtle mind puhtaks.“
Kui ahi oli sojaks köetud ja saun soe, ütlend vanake: „Vöta mind nüüd juuksid pidi järele ja kisu sauna.“ Saunas käskind ennast vitstega vihelda. Vaenelaps vötnud vanaeide ilusti sülle ja talund sauna ja teind kena viha ja vihtlend sellega vanaeide puhtaks. Pärast vihtlemist viind eit vaeselapse ühte kambri, kus olnd palju väikesi kastikesi – möned väga ilusad kullast ja möned puust. Nüüd eit ütlend, et valitse nüüd üks omale vaevapalgaks. Vaenelaps valind alandliku meelega köige alvema. Vanake ütlend: „Mine nüüd kodu, kutsu sugulased ja tuttavad kogu ja tee kastike lahti. Küll siis näed, mis säel sees on.“
Vaenelaps läind koju ja teind nönda, kui kästud. Kastike olnd kulda ja kallid kiva täis.
Perenaine tahtnud ära vötta, aga nägijad palju, ei ole julgend. Teinekord, kui perenaine jälle leiba küpsetand, annud köikidele, ka vaeselapsele, aga oma tütrele viskand ukse taha.
Perenaise tütar läind ära vötma. Katsekakk paneb jooksma. Teel tuleb lammas vastu, palub ennast niita. Tüdruk niitnud lamba ära ja vötnud villad köige raudadega omale.
Päts jookseb edasi. Lehm tulnd vastu, lüpsik sarvis, ja palub ennast lüpsta. Tüdruk lüpsab lehma ära, joob piima ära, mis üle jäend, viskab köige lüpsikuga kraavi.
Obust ta ei jootnudki.
Vanakest ta söimand tigedalt. Saunas teind nii, kui teda käskind. Pärast sauna valitsend omale köige toredama kasti.
Kodus kutsund ka köik sugulased kokku, aga vaestlast ei kutsund vaatama. Aga kastist tulnd tuld ja törva välja. Sugulased päesend vaevaga minema ilma armita. Aga emal ja tütrel jäend eluks ajaks tulearmid ja törvaplekid palge.
Jutustanud Miina Väärt Hakjala külast (Kaarma kihelkond). Kirja pannud Tiina Õunpuu Kuressaares 1938. a (ERA II 187, 484/9 (8)). [ATU 480]
Sõnaseletused
paistekakk – ahjusuus tule paistel küpsetatud pätsike
talund – kandnud
valitse – vali välja
kallid kiva – kalleid kive, s.t kalliskive
köige raudadega – koos lambapügamisraudadega
sarvis – sarvede otsas
