Oli hiline õhtu. Istusime maakodu sauna kaminaruumis, nautisime läheneva sügise tuulehoogude müha ja grillitud kana. Järsku mattus kõik pimedusse – voolukatkestus. Kuna ümberringi kasvavad võimsad puud, pole tormiste ilmadega harv juhus istuda õhtul pimedas toas. Kaminas hõõgusid veel viimased söed.

Nüüd kutsus onu meid jahtuvasse leiliruumi ja taskulambi valgusel näitas saunalava all seinal sarvedega olevuse kujutist. See olevat Vanapagan, kes elab õues asuva suure kivi all. Kunagi ammu-ammu kasvasid ümber kivi suured tammed. Praegugi on neid seal kümmekond. Tammik olnud koht, kus külarahvas käinud pidustustel ja oma rasket elu kurtmas. Vanapagan kuulas rahva kaeblemist, siis tüdines ja otsustas, et võtab küla kauni vaeslapse oma seltsiliseks. Kui siis ühel õhtul rahvas jälle kogunes ja vaeslaps kivi kõrval nuttis, tuli Vanapagan kivi alt, haaras tüdruku sülle ja kadus.

Aastasajad möödusid, onu ehitas kivi kõrvale sauna, teadmata, et tänapäevalgi elab endiselt Vanapagan kivi all. Ega Vanatühi end igal ajal ilmuta. Ikka siis, kui saun kuumaks köetud, higipisarad jooksevad saunalistel ja seintel. Eriti meeldivad talle elektrita õhtud ja noored saunalised, kelle lõbustamiseks viskab tõrusid plekk-katusele, ulub akende taga ja vahetevahel piilub aknastki, maskeerides end okstest pärjaga.

Hirm oli! Lisasime kaminasse puid, hoidsime üksteise lähedusse, et kedagi ei tabaks vaeslapse saatus.

Saaremaa tondijuttude kogumisvõistluse käigus 2012. a kirja pannud Sandra Aulik, Saaremaa Ühisgümnaasiumi 6. kl. õpilane, loo jutustas onu Koit Kallas