Kunagi, kui mu emme oli väike, viibis ta oma tädi- ja onulastega tihti maal vanaema juures. Nad olid teinekord seal päris mitu ööd.

Mida rohkem öid seal veedeti, seda lõbusamaks muutusid õhtused magamajäämised. Kellaaeg lähenes juba keskööle, kui vanaema ja vanaisa ikka veel teisest toast laste itsitamist kuulsid.

Vanaema käis niikaua keelamas, kuni tal kopa ette viskas ning ütles lastele: „Mina lähen nüüd magama, püüdke teiegi uinuda, aga ärge pange tähele, kui keskööl meie hiljuti surnud naabrimees Hannuse Peeter vaikselt teie toast läbi jalutab ja š-tähte susistab.“

Pärast Peetri-jutte pole vanaemal lastelaste magama jäämisega enam probleeme olnud.

Saaremaa tondijuttude kogumisvõistluse käigus 2012. a kirja pannud Elo Nõmm, Saaremaa Ühisgümnaasiumi 6. kl. õpilane, loo jutustas ema Annika Õunpuu