Kord pidasivad veiksed valged jänesed nöu siitmaalt ära minna, sest siin ei karda ükski loom neid. „Kus piaksime minema?“ küsis keegi nendest, „kus piaksime seesugusid eest leidma, kes meid kardavad?“

Viimaks suure arvamise ja päämurdmise pääle leidsivad nad otsuse: tarvis Saksamaale minna. Sääl piab ikka ää olema köikidel, kes sääl elavad. Olgu siis küll, et keski meid sääl ei karda.

Siis vöeti pikk teereis ette ja akati minema. Esimine pääv läks iluste mööda – ei juhtund midagi önnetust. Teisel pääval jöudsivad nad ühe kiviaja ligi. Sääl ütlesivad nad üksteisele: „Üpagem köik ühekorraga aja pääle, et kui kedagi vaenlast teispool aeda oleks olevad, siis meil julgem vastu akata, kui meie köik ühes rias oleme.“

Kuida räägitud, nönda sai ka tehtud. Kraps, kargasid köik ühekorraga aja pääle. Teispool aeda oli suur lambakari, kes neid nähes ära kohkusivad ja jooksu panivad. Seda nähes akkasivad jänesed aja pääl köik suure suuga naerma. Siis naersivad nönda kangeste, et igaühel suu veel teistpidi löhki läks.

Sestsaadik vöeti nöuks seia maale jääda ja ei mitte ilmaski enam reisi pääle mötelda, sest esiteks olla nad neid loomi näind, kes neid olla kartnud, ja teiseks ei tohtida nad seesuguse ristis löhkise suuga kusagi vöerale maale minna, veel vähem siis Saksamaale, kus veel igaüks ennast piab viksiste üles näitama.

Sest ajast saadik on jänese suu nelja risti löhki ja kui jahikoerad teda taga ajavad, läheb ta uueste jälle oma pesa juure tagasi, kust ta üles on kargand.

Kirja pannud Juhan Ratas Lõve vallas (Valjala kihelkond) 1896. a (E 25007/9). [ATU 70]

Sõnaseletused:

kiviaja – kiviaia
seia – siia
viksite üles näitama – korralikult üleval pidama, käituma