Ennevanast olnd Putla ja Piila küla vahel suur järv, mida kutsuti Piila järveks. Sinna järve jooksid Piila poolt kolme allika vesi, mis ei lasknud järve veest tühjaks saada. Sealt järvest püüdsid kolm kalameest kalu. Üks neist asus Putlas, teine Piilas ja kolmas Aeskas. See, kes Putlas asus, oli teistest targem, ta viis kaladele oma poole järve äärde kaljaraba, mis meelitas kalad ära. Teised kalurid mötlesid, et see on nöid, ja tahtsid teda ära tappa. Kui nad akkand üht kalurit ära tapma, ütles see kalur, et järv peab kasvama kinni. Kui jöudnud kätte kolmas päev, akkas järve äärde koguma rohelist vahtu, mis aga pikapeal turbaks kujunes.

Nüüd on järv kasvand juba kinni ja muutund sooks.

Jutustanud Mihkel Tõnu, 62-a, Liiva-Putla külast (Püha kihelkond). Kirja pannud Kalev Mätlik Saue-Putla külas 1939. a (ERA II 233, 133 (5)).

Sõnaseletused:
Aeskas – Haeskas
kaljaraba – kaljapära