Kord juhtund unt emisega kokku ja tahtnud oma nälja kustutamiseks ära murda. Emis palund armu, üteldes: „Jäta mind elama, ma olen liig lahja ja kondine, mis sa must ka saad. Mul on kodus kari priskeid pörsaid, ma annan sulle ühe neist, saad ää suutäie.“

Unt sündind ka sellega ja läind emise järele kodu poole. Teel laulnud tühja köhuga unt:

„Siga sink’-sink’,
körvad kölp’-kölp’,
nisad nilp’-nilp’.“

Kodus andnud siga koerdele metsa-alli tulekust teada. Koerad kihutand undi metsa. Unt plagand ulgudes metsa ja laulnud:

„Ilm udune,
silm segane,
ammas ei akka,
jalg ei jäksa,
tühi köht teeb elule otsa!“

Kirja pannud Friedrich Peters Anseküla kihelkonnas 1891. a (H IV 4, 138/9 (3)). [ATU 122A]

Sõnaseletused:
unt sündind ka sellega – hunt nõustunud ka sellega
metsa-alli – hundi