Seiklus Saaremaal

See on lugu ja mäng sellest, kuidas Vanapagan koos oma sulastega Saaremaad mere põhja tahtis lasta. Tee proovi, kas sul õnnestub Matut ja ta perekonda kollide salakavalate riugaste vastu aidata.


Saage tuttavaks, see on meie pere – perekond Toll. Mina olen Matu, õe nimi on Kätu. Emme on Piret ja issi on Ott. Siin kõrval pildi peal me kõik koos olemegi. Lisaks meie punane lendav auto, mille juhtimisega SINA meid aitama hakkad.

No mis? Ei usu või?

Oot-oot, aga äkki sa ei oskagi lugeda? Siis võid kohe mängima hakata: MÄNGU JUURDE


Kuidas kõik alguse sai.

Me oleme Saaremaalt pärit, aga elame Tallinnas, sest siin on isal tööd – tema on meil müügimees.

Ühel õhtul rääkis president Aktuaalses Kaameras, et mingid talandid või talendid peavad koju tagasi pöörduma – teate küll – tavaline igav presidentide jutt. Aga issi läks kohe väga elevile, ütles, et "Vot! õige jutt!" ja hakkas kohe saaremaa keeles rääkima. Muudkui et tooge aga tuhlist ning notti lauale ning isegi käratas mulle: "Poiss, koes sa lähed nönda sokipöisel öue!". Muidu rääkis ta saaremaa keeles ainult siis, kui ta onu Riivoga saunas õlut jõi. Küllap arvas isa, et ta ise on ka see... talant või mis see oligi...

"Hommepäev põrutame Saaremaale!" teatas isa.

"Homme on meil tööpäev ja lapsed peavad kooli minema," tuletas ema talle meelde. Issi nohises natuke ja tunnistas, et võib-olla on tõesti parem nädalavahetus ära oodata. Nii saigi otsustatud, et Saaremaale sõidame nädalavahetusel.

Aga sellel öösel nägin ma imelikku und...

Ma nägin unes, et oligi laupäev ja me sõitsime Saaremaale. Kui me Muhus praamilt maha veeresime, püüdsid tee ääres kümned inimesed meile midagi hüüda ja vehkisid kätega. Issi lehvitas neile vastu. "Mis nad karjuvad?" küsis Kätu. Aga isa tegi ainult: "Tsss! Laps räägib siis, kui kana pissib!" ja sõitis edasi, sest ta kuulas parasjagu oma Saaremaa rahvalaulude plaati, mille ta oli endale internetist ostnud. Ta ei olnud ikka oma järsku tärganud Saaremaa vaimustusest üle saanud.

Alles selle pika silla või õigemini Väina Tammi peal, mis Muhu saart Saaremaaga ühendab, sai issi plaat läbi ja raadiost algasid uudised...

"Tähelepanu-tähelepanu, erakorraline olukord Saaremaal!" kostis raadiost...

Ema ja isa vaatasid teineteisele otsa. "Ohh, lahe!" sosistas Kätu mulle. "Politsei ja päästeamet teatavad, et kogu ühendus Saaremaaga on katkenud! Viimaste andmete kohaselt on terroristlik rühmitus kellegi Vanapagana juhtimisel Saaremaa hõivanud ja ähvardab selle mere põhja lasta! Ehkki politsei pressiesindaja sõnul ei ole ähvardusel mingit alust, palutakse kõigil Saaremaa poole suundujatel..." Sel hetkel jäi raadio vait – me olimegi just Saaremaale jõudnud.

Issi vajutas äkki piduripedaali põhja, sest roostikust ukerdas teele roostes politseiauto! Rehvide kiljudes peatusime sellest vaevalt paari meetri kaugusel.

Politseiauto uks prantsatas eest ära ja sealt ronis ähkides välja mingi kummalist mundrit kandev tegelane. Ja kui ta siis veel autole lähemale liiberdas... ma ei tea... mina pole sellist politseinikku varem elus näinud...

Kõigepealt, selle asemel, et kulpi lüüa ja hõigata: "Inspektor Kukeke, Eesti Politsei!" pööritas see silmi nagu tont ja mökitas: "Äi saa edasi! Möistatab möistatuse ära, muidu kömmdi merepöhja, öhöhöhh!!! Mere pöhja tükkis terve Saaremaaga, ähh!!!"

Aga emps on meil ju ka politseis tööl! Ta esitles end: "Piret Toll, kriminaalpolitsei vaneminspektor! Mis siin toimub?" Vaneminspektori peale ei kergitanud tont kulmugi, aga ema nime kuuldes tõmbas ta küüru selga ja pistis podisema nagu pudrupada, piilus üle õla metsa poole, tegi kraapsu, siis tegi igaks juhuks paar kniksu ka veel otsa ja püüdis hiilida tagasi oma autologu poole.

"Pidage kinni!" hüüdis emme auto aknast.

Aga kus sa sellist enam kinni pead – paari vägeva suure konna või ämbliku moodi hüppega oli koll oma autos ning... vuhises sellega üle pilliroo ja puulatvade minema nii et sinine jutt taga. "Uoooo... ossaaa!", ägises isa. Paistis, et ta on kade nii vägevat masinat nähes. "Järele talle!" hüüdsime Kätu ja emaga nagu ühest suust. Issi vaatas meid nagu peast põrunuid. Ta oli kindel, et meie vana Škoda puude latvade kohale tõusta ei suuda. Aga võta näpust...

Meie vana auto nagu ohkas korra ja tõusis siis maast lahti!

"Stopp! Stopp! Mina ei teinud midagi!" kisendas issi, rapsis käigukangiga edasi-tagasi ning kruttis rooli. Ja ta ütles sekka mõne sellise sõna ka, mida ma siia ei kirjuta. Aga meie auto tõusis vaikselt õhku nagu õhupall. Seal, kus enne oli olnud autoraadio, lõi põlema üks roheline tabloo, millele oli kirjutatud "PÖIDE KIRIK". "Vaata!" hüüdis emps, "Pöide! Pöide kirik on ju siinsamas lähedal! Sõida Pöidesse! Järele talle!". Issi rapsis endiselt rooliga ja tampis jalaga gaasi. "Ma ei oska," tunnistas ta natukese aja pärast kohmetult ja mulle tundus, et isegi pisut nutuselt. See oli tõsi – meil kellelgi polnud aimugi, kuidas me oma ootamatult õhupalliks muutunud autoga peaksime Pöidesse jõudma.


Nüüd on meil hädasti sinu abi vaja!

1.

Siin all on Saaremaa kaart, millelt leiad ka meie auto. Tiri meid hiirega sinna, kus sa arvad, et kaardi peal Pöide on. Mida lähemale õigele kohale, seda rohkem punkte saad.

2.

Seejärel pead ära vastama Vanapagana sulaste mõistatustele, et edasi pääseda. Mida vähem vastates eksid, seda rohkem punkte lõpuks kogud.

Mõista mõita mis see on:


▲ VALI VASTUS ▲


Kas seal on  

VÄGA HEA!

Sa viisid meid õigest kohast kilomeetri kaugusele ja said selle eest punkti. Kui vastad ka mõistatuse esimese korraga ära, korrutame need punktid neljaga!

KÜSIMUS: 1/10 --- PUNKTID: 0

 

Meie võit!

Suur tänu, et appi tulid!

Sa kogusid kokku 0000 punkti võimalikust 4000-st, aga sellest võib-olla isegi olulisem on, et tutvusid pisut ka erinevate Saaremaa vanade mõistatuste ja põnevate kohtadega.

Siin all on veel kord näha need kohad, mida sa mängides külastasid:

(nimedel klikkides leiad iga koha ja ka Saaremaa kohta pisut lisainfot)

    MÄNGI UUESTI

    Selle mängu mõte tuli Merit Karisele MTÜ-st Saaremaailm.
    Mängu tegemiseks andis raha Rahvakultuuri Keskus.
    Nõu andis Risto Järv, kes töötab Eesti Rahvaluule Arhiivis.
    Mõistatused leidsime Eesti mõistatuste e-antoloogiast.
    Saaremaa kollide kohta lugesime Matthias Johann Eiseni raamatust "Eesti mütoloogia", mis kirjutatud aastal 1919.
    Mängu loo kirjutas, pildid joonistas ja kodeeris Oliver Maaker Onkel OÜ-st.